Tänane Euroopa Liit (EL) vajab korraga nii päästmist kui ka radikaalset taaskäivitust. ELi päästmine peab tulema küll esimesena, sest Euroopat varitseb eksistentsiaalne oht, kirjutab filantroop George Soros.
George Soros: seiskem Euroopa eest (13)
9. juuni 2017, 17:29
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aga nagu rõhutas Prantsusmaa president Emmanuel Macron valimiskampaania ajal, ei ole sugugi vähema tähtsusega selle toetuse taastamine, mida EL võis varasematel aastatel nautida.
Euroopa ees seisev eksistentsiaalne oht on osaliselt välist päritolu. Liitu ümbritsevad suuremad riigid, mis suhtuvad vaenulikult kõigesse, mida liit endas väljendab: Vladimir Putini Venemaa, Recep Tayyip Erdoğani Türgi, Abdel Fattah el-Sisi Egiptus ning Ameerika, mida Donald Trump tahaks näha, kui ta ainult suudaks selle luua.
Ent osa ohust pärineb seestpoolt. ELi elu korraldavad lepingud, mis pärast 2008. aasta rahanduskriisi on muutunud eurotsoonis valitsevaid tingimusi arvestades üsna tõkestavaks. Isegi kõige lihtsamad uuendused, mida oleks vaja ette võtta ühisraha püsimise nimel, nõuavad valitsustevahelist kokkulepet väljaspool olemasolevaid lepinguid. Sedamööda, kuidas Euroopa institutsioonide tegutsemine muutub aina komplitseeritumaks, on EL ise mitmes mõttes toimetuks jäänud.
Eriti just eurotsoon on muutunud peaaegu algselt kavandatu vastandiks. EL pidanuks olema sarnase mõttelaadiga riikide vabatahtlik ühendus, mis on valmis ühise hüve nimel loovutama osa suveräänsusest. 2008. aasta rahanduskriisi järel võttis eurotsoon aga kuju, milles kreeditorriigid hakkasid dikteerima tingimusi deebitorriikidele, kes ei suutnud oma kohustustega toime tulla. Kasinust ette kirjutades ei jätnud kreeditorid võlglastele peaaegu mingit võimalust üle pea kasvanud kohustuste koorma alt välja pääseda.
EL taas köitvamaks
Kui EL liigub edasi tavapärases rütmis, ei ole ka millegi paranemist oodata. Sellepärast tulebki kogu liit sisuliselt uuesti üles ehitada. Ülalt alla stiil, mille Jean Monnet võttis Euroopa lõimimiseks kasutusele 1950. aastatel, suutis palju kasu tuua, enne kui ennast ammendas. Nüüd vajab Euroopa aga ühist pingutust, koostööd, milles kombineeruksid ELi institutsioonide tavapärane ülalt alla kulgev stiil ning alt üles suunatud algatused, mis tõmbaksid kaasa kogu Euroopa valijaskonna.
Võtame näiteks Brexiti, mis kahtlemata kahjustab tohutult mõlemat poolt. Läbirääkimised Suurbritannia eraldumise üle pööravad ELi tähelepanu kõrvale liidu eksistentsiaalselt kriisilt, kusjuures on äärmiselt usutav, et need kõnelused kestavad kauem kui kavandatud kaks aastat. Palju usutavam on viis aastat, mis poliitikas tähendab vaat et igavikku, eriti sellistel revolutsioonilistel aegadel nagu praegu.
Seepärast peaks EL Brexiti läbirääkimistesse suhtuma loovalt ja tunnistama ausalt, et tulevik pole selge. Pikale veniva «lahutuse» käigus võib Briti rahvas leida, et ELi kuulumine on siiski köitvam kui lahkumine. Ent see stsenaarium eeldab, et EL suudab end muuta organisatsiooniks, millega sellised riigid nagu Ühendkuningriik tahaksid liituda, ja et inimesed mõlemal pool La Manche'i on selleks ka valmis.
Võimalus, et mõlemad tingimused oleksid täidetud, on õieti üpris kesine, aga siiski mitte olematu. See nõuaks ELilt kui tervikult tunnistamist, et Brexit tähendab sammu Euroopa lagunemise suunas ehk olukorda, milles kaotavad kõik. Samal ajal annaks ELi muutmine taas köitvaks inimestele, eriti noortele, lootust, et neid võib oodata helgem tulevik.
Niisugune Euroopa erineks praegusest kahes olulises mõttes. Esiteks eristuksid selgelt EL ja eurotsoon. Teiseks tunnistataks avalikult, et eurotsooni asju korraldavad iganenud lepingud ja seda korraldust ei saa muuta, sest lepinguid pole võimalik muuta.
«Mitmerealine» Euroopa
Lepingud eeldavad, et kõik liikmesriigid ühinevad euroga, kui nad täidavad vajalikud tingimused. See on loonud absurdse olukorra, milles näiteks Rootsi, Poola ja Tšehhi on selgelt välja öelnud, et ei kavatse eurole üle minna, ehkki samal ajal nimetatakse ja käsitletakse neid jätkuvalt «peagi ühinevatena».
Siin ei ole tegu puhtkosmeetilise efektiga. EL on kujunenud organisatsiooniks, milles eurotsoon moodustab sisemise tiheda tuuma, ülejäänud liikmed paigutuvad aga alamasse seisundisse. See peab kindlasti muutuma. Euro paljud lahendamata probleemid ei tohi sugugi hävitada tervet Euroopa Liitu.
Suutmatus selgelt eristada eurot ja ELi on laiemagi mõjuga, süvendades arvamust, et liikmesriigid võivad liikuda küll eri kiirusega, aga siiski ühe ja sama sihtmärgi poole. Tegelikult on üha enam liikmesriike asunud otsesõnu tõrjuma «aina tihedama liidu» ideed.
«Mitmekiiruselise» Euroopa asendamine «mitmerealise» Euroopaga, mis võimaldab liikmesriikidele hulgaliselt demokraatlikke valikuid, avaldaks pikaajaliselt soodsat mõju. On ilmne, et praegu soovivad liikmesriigid hoopis oma suveräänsust tugevdada, mitte seda veel rohkem loovutada. Aga kui koostöö annab positiivseid tulemusi, võib see suhtumine muutuda ning eesmärgid, mille poole on püüelnud tahtekoalitsioonid, võivad hakata köitma tõesti kõiki.
Kolm probleemi, mis vajavad lahendamist
Sisulist edenemist on möödapääsmatult tarvis kolmes valdkonnas: territoriaalne lagunemine, mida on toonitanud Brexit, põgenikekriis ning piisava majanduskasvu puudumine. Kõigi kolme probleemi puhul on Euroopa koostöö äärmiselt kesine.
Eriti kehvaks tuleb koostööd hinnata põgenikekriisi puhul, kus see tundub aina kahanevat. Euroopal puudub endiselt kõikehõlmav rändepoliitika. Iga riik juhindub omaenda huvidest, mis tihtipeale lähevad vastuollu teiste liikmesriikide huvidega. Saksamaa kantsleril Angela Merkelil oli õigus: põgenikekriis võib ELi hävitada. Aga me ei tohiks siiski alla anda. Kui Euroopa suudab saavutada mõistlikku edu põgenikekriisi leevendamisel, saab hakata liikuma positiivses suunas.
Usun kindlameelselt sellise hoo tekkimisse. Isegi juba enne Macroni valimist, täpsemalt pärast Hollandi natsionalisti Geert Wildersi veenvat lüüasaamist märtsikuistel parlamendivalimistel, võis näha sellise liikumisimpulsi teket, mis võib muuta ELi ülalt alla suunatud poliitilisi protsesse paremuse suunas.
Ja kui Prantsusmaal võitis ainuke Euroopa-meelne kandidaat Macron, siis usun juba palju rohkem Saksamaa septembrivalimiste positiivsesse tulemusse. Seal võib õige mitu kombinatsiooni luua Euroopa-meelse koalitsiooni, eriti kui Euroopa-vastane ja ksenofoobne Alternative für Deutschland ka edaspidi taandareneb. Niisugusest tugevnevast Euroopa-meelsest hoost võib piisata, et jagu saada suurimast ohust, milleks on pangandus- ja rändekriis Itaalias.
Mulle annavad selles enesekindlust ka paljud praegused spontaansed rohujuuretasandi algatused, mille taha koonduvad eriti noored. Pean silmas näiteks liikumist «Pulse of Europe», mis sai alguse novembris Frankfurdis ja on levinud juba 120 linna kogu Euroopas, Briti liikumist «Best for Britain» ning vastupanu valitsevale Õiguse ja Õigluse parteile Poolas ja peaminister Viktor Orbáni Fideszi parteile Ungaris.
Orbáni loodud maffiariigist
Ungaris puhkenud vastupanu üllatas kindlasti Orbánit sama palju nagu mind. Orbán on püüdnud esitada oma poliitikat otsekui minuga peetava isikliku konfliktina, tehes minust oma valitsuse vaibumatu propagandakampaania ründeobjekti. Ta nimetab ennast Ungari suveräänsuse kaitsjaks, mind aga valuutaspekulandiks, kes kasutab raha Euroopa üleujutamiseks immigrantidega, mis olevat veidi selgusetu sihiga, aga kindlasti pahaendeline vandenõu.
Tõde peitub ent selles, et võin tunda uhkust, et olen olnud Kesk-Euroopa ülikooli asutaja, mis 26 aastaga on suutnud paljudes sotsiaalteadustes tõusta maailma 50 parima kõrgkooli hulka. Kesk-Euroopa ülikooli toetamisega olen aidanud neil kaitsta akadeemilist vabadust välise sekkumise eest, seisku selle taga siis Ungari valitsus või keegi muu (kaasa arvatud ülikooli asutaja ise).
See kogemus on andnud mulle kaks õppetundi. Esiteks ei piisa avatud ühiskonna kaitsmiseks pelgalt õigusriiklusest – vähemalt sama oluline on astuda selgesõnaliselt välja selle eest, millesse usud. Seda teevadki Kesk-Euroopa ülikool ja minu fondide stipendiaadid. Nende saatus on praegu ohus. Aga olen veendunud, et meelekindlus, millega nad kaitsevad akadeemilist vabadust ja ühinemisvabadust, paneb viimaks õiges suunas liikuma ka Euroopa aeglaselt jahvatavad kohtukivid.
Teiseks olen selgeks saanud, et demokraatiat ei saa kehtestada väljastpoolt: selleni peab jõudma ja seda peab kaitsma rahvas ise. Imetlen siiralt, millise vaprusega on ungarlased seisnud vastu Orbáni loodud maffiariigi pettustele ja korruptsioonile, ning julgustan siinkohal Euroopa institutsioone energiliselt reageerima probleemidele, mida tekitavad praegu Poola ja Ungari. Tulevikus võib küll peituda rohkelt ohte, aga näen väga selgelt ka seda, et just niisuguse võitlusega suudab EL uueneda.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Copyright: Project Syndicate, 2017.