/nginx/o/2017/05/23/6699443t1heb2b.jpg)
Eestis keelatud asendusemadus annaks viljatutele paaridele võimaluse lapsi saada. Ajal, mil kõik meetmed eesti rahva kestmajäämiseks on luubi all, ei tohiks alahinnata selle sammu märgilist tähendust rahvaarvu tõstmisele, kirjutab riigikogu rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni juht Siret Kotka-Repinski (Keskerakond).
Üldjuhul mõistetakse asendusemana naist, kes sünnitab lapse teisele naisele, sest viimasel pole tervislikel põhjusel võimalik ise lapsi ilmale tuua. Mõningatel juhtudel sooviks surrogaatema abi kasutada naised, kes ise rasedust kas karjääri tõttu või mõnel muul põhjusel kanda ei soovi, kuid Euroopas ei ole selline suhtumine aktsepteeritav.
Eestis on asendusemadus tänase seadusandluse järgi täielikult keelatud ja võrdsustatud kuriteoga, mille puhul jääb karistusseadustiku paragrahv 132 järgi süüdi meditsiinitöötaja, kes võõra munaraku või loote sünnitusemale üle kannab teades, et viimane loobub lapsest pärast sündi.
Asendusemaduse keelustamise peamiseks põhjuseks on oht, et asendusemaduse teenust pakutakse tulu saamise eesmärgil ja sellega võib riik tahtmatult aidata kaasa inimkaubitsemisele ning laste muutumisele äriobjektiks.
Keelustamisega on saavutatud olukord, mida on lihtsam hallata ja mis on riigile vähem kulukas, sest kui ei ole erinevaid juhtumeid, mida asjaosalised või riik peaks hakkama lahendama, siis ei ole ka probleeme ja kulusid. Tekib küsimus, kas see on ainuõige lahendus või tasuks maailmas pisut ringi vaadata ja kaaluda erinevaid võimalusi, mil viisil asendusemadus seadustada?
Lastetus toob stressi
Eestis on laste saamisega probleeme hinnanguliselt igal viiendal perel. Mitte kõiki pole võimalik aidata – arstide väitel on viljatuse ravi kahjuks veel madala tulemuslikkusega, toimides vaid iga kolmanda naise puhul. Lastetuks jäämine põhjustab peres väga suurt stressi, mis kahandab töövõimet ja halvimal juhul päädib paari lahkumineku ja üksijäämisega. Nõnda on mitmed paarid otsinud abi välisriikidest, kus asendusemadus on lubatud ja saanud seda sealt, kus me seda võib-olla kõige parema meelega ei näeks.
Meile lähimad surrogaatemadust võimaldavad riigid on Venemaa, Valgevene ja Ukraina. Nendes riikides on lubatud nii altruistlik kui ka tasu eest sünnitamine. Eriti halva kuulsuse on omandanud Gruusia ja mitmed Aasia riigid eesotsas Indiaga, mille puhul räägitakse asendusemadusest kui tööstusest, kus saab lapsi piltlikult öeldes valida silma- ja juuksevärvi järgi, mis ei ole kindlasti õige.
Usun, et Eesti peaks vaatama rohkem Suurbritannia, Uus-Meremaa, Hollandi ja teiste sarnaste riikide poole, mis lubavad asendusemadust ainult meditsiiniliste näidustuste korral ja altruistlikel kaalutlustel. Seadusega paika pandud regulatsioon on neis riikides enamasti küll aega ja püsivust nõudev, kuid see tagab protsessi läbipaistvuse, osapoolte õiguste kaitse ja vähendab hilisemaid võimalikke tagasilööke.
Soosivad seisukohad
Vananeva rahvastikuga Euroopa riigid vaagivad asendusemaduse seadustamist üha tõsisemalt. Mitmetes riikides on käimas arutelud, millisel viisil asendusemadust seadustada. Eestis tõusis küsimus üles 2009. aastal, kui õiguskantsler Indrek Teder võttis tema poole tehtud pöördumise järel seisukoha, et asendusemadust täielikult keelav regulatsioon vajab täiendavat analüüsi.
Õiguskantsler oli seisukohal, et kehtiv absoluutne asendusemaduse keeld riivab tugevalt lapse kandmise võimet mitteomavate naiste õigusi.
Sarnasel seisukohal oli Eesti Bioeetika Nõukogu, mis leidis, et asendusemadus on võimalik vaid mitteärilistel eesmärkidel, kui last soovival naisel esinevad selleks vastavad meditsiinilised näidustused ja kui seadusloomeprotsessi kaasatakse erinevate erialade eksperte.
Ligi kaheksa aastat hiljem ei ole asendusemadust puudutavas seadusandluses kahjuks midagi muutunud, seepärast leiab riigikogu rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjon, et antud teema tuleb taas tõsisemalt päevakorda võtta. Oleme omalt poolt asunud uurima erinevate riikide kogemusi ja ohukohti, mida regulatsioon peab tulevikus kindlasti vältima.
Kavatseme teha omapoolsed ettepanekud, et selle teemaga saaks riiklikul tasemel tõhusamalt edasi minna. Kindlasti ei tohi regulatsiooni kehtestada kergekäeliselt – seda tuleb juurutada järk-järgult olemasolevatest kogemustest ja tagasisidest lähtuvalt.
Eestimaal on oluline iga laps ja pere. Isegi kui asendusemaduse seadustamine teeks aastas õnnelikuks vaid kümmekond viljatut peret, on see kahtlemata seda väärt.