Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Juhtkiri: lääs peab end kaitsma agressiivse islamistliku ideoloogia eest

9
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Islamiriigi lipp Iraagis majaseinal. | FOTO: AHMAD AL-RUBAYE/AFP/Scanpix

Kui terroritegudele ei järgne muutusi riikide tegevuses, tõhusaid ja üksiti ka avalikkusele usutavalt mõjuvaid samme, siis islamistlik terrorism Euroopas üha kordub ning mis kõige halvem, varjutab avalikkuse silmis julgeolekuohte, mis on läänele eksistentsiaalse tähendusega.

Tuletame meelde suuremat pilti. Nugadega varustatud islamistlikud rekajuhid võivad korda saata äärmiselt jubedaid tegusid, kuid nad ei suuda vägivaldselt muuta Euroopa riikide piire (meenutagem Gruusia ja Ukraina ründamist) ja riigikorraldust ega ohusta reaalselt lääne ühtsust. Islamistlikest jõududest võib kaugemas tulevikus kujuneda vabale maailmale eksistentsiaalne oht, kui nende tegevusele otsustavalt piiri ei panda, kuid praegu nad seda veel ei ole.

On küll tõsiasi, et islamiusuliste enamusega riikides hukkub igal aastal terroristide käe läbi kümneid tuhandeid inimesi ja Euroopas tapetute hulk on sellega võrreldes suhteliselt väike. Muidugi on tõsi ka see, et absoluutne enamik islamisusulistest ei ole terroristid. See aga ei saa kuidagi õigustada leplikku suhtumist vägivalda või otsustamatust selle suhtes Euroopa pinnal.

Vaidlused selle üle, kas terroritegude peamine põhjus seisneb lääne enda sotsiaalsetes oludes, islamistlikus ideoloogias või hoopis milleski kolmandas, on intellektuaalselt kahtlemata huvitavad. Kokkuvõttes meenutab see aga sajanditetaguseid arvamusi, et hiired tekkivad iseenesest, kui mustad kaltsud nurka vedelema jätta.

Viimatiste terrorirünnakute vahetute toimepanijate sotsioloogiline profiil võib ju viidata sellele, et nad on mingil moel tõrjutud noored mehed, kes on elanud läänes isalmiusuliste immigrantide getodeks muutunud linnaosades, mitte doktorikraadiga islamiteoloogid. Tähele tuleb aga panna seda, et selline profiil ei iseloomusta kaugeltki kõiki terroriste ja ilmselgelt mitte nende liidreid ja ideolooge. Radikaliseeriv alge tuleb islamistlikelt terroriorganisatsioonidelt ja nende propagandast, seda nii interneti vahendusel kui ka kogukondades. Ühe vahendina tuleb seda mõju kindla käega piirata.

On selge, et ka piirangud ise riivavad formaalselt võttes läänelikke vabadusi. Näiteks kui ühel või teisel moel piiratakse internetis levitatavat, tekib loomulikult küsimus, kui kaugele võib sääraste piirangutega ja piiramise eelduseks oleva jälgimisega minna.

Usuvabadus on osa lääneliku liberaalse demokraatia alusmüürist ja sellesse sekkumine on seetõttu eriliselt tundlik teema. Ometi tasub leida ühtne lähenemine, kuidas suhtuda näiteks annetuste vastuvõtmisesse mošeede ehitamiseks ja usukuulutamiseks neist riikidest, kes ise ei taga usuvabadust ja kasutavad oma rikkust selleks, et lämmatada ilmalikke põhimõtteid ja läänelikele vabadustele tuginevat elukorraldust.

Need on vaid mõned näited dilemmadest, mis vabadel ja demokraatlikel lääneriikidel enesekaitseks lahendada tuleb. Lahendada nii, et vabaduste tuum jääks alles, aga samas ei koogutataks tahtetult neidsamu vabadusi kahepalgeliselt kilbiks seadva mõrvarliku ideoloogia ees.

Tagasi üles