Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Karmo Tüür: Venemaa 2035 – irratsionaalsed kobarsoovid

10
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Karmo Tüür. | FOTO: Elmo Riig / Sakala

Venemaa võimud on kasutusele võtnud sotsiaal-konservatiivse retoorika, millel tundub ratsionaalsusega õige vähe tegemist olevat, kirjutab politoloog Karmo Tüür.

Ühiskondlikud, poliitilised ja tehnoloogilised muudatused on saavutanud sellise tempo, et enamik inimesi tunneb ennast suuremal või vähemal määral ebamugavalt. Kindlustunne homse päeva suhtes on järjest vähesemate privileeg, kuigi tegelikult on see neilegi vaid illusioon.

Seetõttu on arusaadav, et kõikvõimalikku konservatiivsust jutlustavad ideoloogiasarnased produktid on järjest populaarsemad. Kuid need jutustused ei aita karvavõrdki valmistuda edasiste, veel kiiremate ja sügavamate muudatustega toimetulekuks.

Venemaa praegune võimkond on võtnud kasutusele sotsiaal-konservatiivse retoorika, mis on leidnud koha nii enamiku venemaalaste kui ka paljude läänlaste südames. Just nimelt südames, mitte peas, sest ratsionaalselt võttes ei saaks ühte pähe ära mahtuda kobarsoov: «Tahan õiglust nagu Nõukogude Liidu ajal, sõnavabadust nagu Putini ajal ja majandust nagu Hiinas.»

Aga nimelt sellise segasoovide üldistuseni jõudis Venemaa strateegiliste algatuste keskuse tehtud arvamusuuring.

Nõrk majandus ei kaitse riigi huve

Selle ametliku retoorilise konservatiivsuse foonil torkab seda eredamana silma sama keskuse väljatöötatav strateegia «Venemaa 2035». Nii keskuse juht kui ka kõnealuse strateegia esinägu on Aleksei Kudrin, endine rahandusminister, üks viimaseid süsteemseid liberaale Putini lähiringides.

Peamise ohuna sõnastab Kudrin Venemaa tehnoloogilise mahajäämuse, millest tuleneb hulk järgmisi ohte: kiduv majanduskasv, suutmatus üles ehitada toimivat riigikaitset, võimetus tagada rahuldavat elukvaliteeti jne. Mahajäämuse ühe indikaatorina toob Kudrin esile robotiseerituse näitaja: kui Lõuna-Koreas on 10 000 inimese kohta kasutusel 446 robotit, Ameerika Ühendriikides 136, Hiinas 36, siis Venemaal on neid vaid kaks.

Kidura majanduse ja vananeva elanikkonna tingimustes muutub riigile järjest keerulisemaks jätkata senist sotsiaaltoetuste, eelkõige pensionite süsteemi. Kudrini soovitus on lihtne: tõsta pensionile jäämise vanust ning suurendada vajalikku tööstaaži. Tema sõnul on parem töötada mõni aasta kauem ja saada siis kuni kolmandiku võrra rohkem pensionit.

Mõistagi on see soovitus peamine, mille külge haakuvad riiklikus konservatiivsuse peavoolus liikuvad meediakanalid, tõstes pealkirja tasandile «Kudrin soovitab vähendada pensionäride arvu».

Tehnoloogilise revolutsiooni vajadus

Väljapääsuna olukorrast nähakse eelkõige tingimuste loomist «Vene tehnoloogilise revolutsiooni» jaoks. Selle vahendina nähakse kõrgtehnoloogiliste konsortsiumite moodustamist ning seda kindlasti välismaist kapitali ja eksperte kaasates. Kudrini sõnul pole suletud süsteemis võimalik läbimurret saavutada.

Riigisektori kasv tuleb peatada, riigi osalust majanduses kärpida; riigi peamine ülesanne peaks olema luua tingimused, näiteks raud- ja maanteid ehitades. Loomulikult puudutab strateegia ka majanduse nn pehmemat poolt – panustamist hariduse ja tervishoiu arendamisse. Kuna inimesed elavad järjest kauem, siis peavad nad oma elukvaliteedi tagamiseks ja pideva muutumisega toimetulekuks olema targemad ja tervemad.

Mõistagi on see kõik vaid strateegia, visioon, kuidas Venemaa peaks arenema. Kas ja kui palju sellest reaalses riiklikus poliitikas kasutusele võetakse, on küsitav.

Lausa väga küsitav, võttes arvesse konservatiivsusest kõnelevat riiklikku retoorikat. Kuid Kudrini pingutust tuleb tunnustada – pikaajaline majanduspoliitiline planeerimine on midagi üsna ebapopulaarset, sellega valimistsükli punktivõite ei saavutata.

Tagasi üles