Peaaegu iga kümnes tööealine inimene Eestis saab töövõimetuspensioni. Sellel on mitu põhjust, aga see näitab ka mitmeid tegematajätmisi.
Juhtkiri: Eesti haige töötaja
4. aprill 2011, 15:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks põhjus on muidugi see, et nõukogudeaegsetes töötingimustes töötanud inimesed on jõudmas vanemasse ikka ning tervisehädad hakkavad välja lööma. Ent teine oluline põhjus on see, et töövõimetuspensioniga lahendatakse praegu vähemalt osaliselt ka muid sotsiaalprobleeme, eelkõige töötust. Sellest annab tunnistust juba pikalt teada asjaolu, et maakondades, kus töötus on kõrgem, on kõrgem ka töövõimetute hulk.
Inimlikult on see mõistetav: kui tervis on põdur, väljavaated tööd leida kesised, aga vanaduspensionini veel mõni aasta aega, siis mingi äraelamine tuleb enesele ju ikkagi leida. Ning mujalt kui töövõimetuspensionist polegi seda võtta.
Ühiskonna seisukohalt on aga tegemist raiskava süsteemiga, millest neil, kes seda tõesti vajavad, on vähe abi, kuid mis lubab kuritarvitusi. Arvestades, et riigi poolt töövõimetusele kuluvad summad on kümne aastaga viiekordistunud, pole lootuski, et süsteemi reformimata oleks võimalik tõsistele abivajajatele rohkem raha leida. Praegust puuetega inimeste ja töövõimetuse hüvitamise süsteemi on kritiseerinud ka riigikontroll.
OECD eksperdi Christopher Prinzi hinnangul ei ole Eesti aga kuidagi unikaalses olukorras. Töövõimetupensionäride hulga kasvuga on hädas kogu Euroopa ja selle põhjuski on üpris samalaadne – töötutest saavad töövõimetuspensionärid. Samal ajal väheneb tööturu valmisolek aktsepteerida inimesi, kes pole sajaprotsendiliselt töövõimelised. See viimane on paradoksaalne – tehnoloogia areng peaks ju andma võimaluse tekitada ka selliseid töökohti, kus maksimaalne töövõimelisus polegi ilmtingimata vajalik.
Eestis peetakse aga veel üheks oluliseks töövõimetuspensionäride hulga kasvatajaks tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse skeemi puudumist. Vajadusest selle järele on räägitud üle kümne aasta, kuid tulemusteta.
Ent selle kindlustuse puudumine tähendab, et tööandjal pole ka survet, mis sunniks teda muutma töökeskkonda ohutumaks ja tervisesäästlikumaks. Värskes koalitsioonileppes on küll tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustust lubav punkt sees, kuid kuidas seda ellu viima asutakse, on esialgu selguseta.
Paraku annavad vähemalt esimesed koalitsioonipoliitikute väljaütlemised uue kindlustuse kohta töötajatele alust murelikuks muutuda. Sest kui nähakse ette töötajate ja tööandjate solidaarsust selles kindlustusliigis, peaks töötajal olema ka otsesed võimalused oma töökeskkonda mõjutada, kuid reaalselt neid tal ju pole.