Sven Sester on rahandusministrina vajanud alati kontrolli, eelmises valitsuses oli selleks teiste tehtud finantsplaan ning pädevad ja südametunnistusega kolleegid. Praeguste valitsejate majanduslikku mõtet esindab aga aplaus laostava hasardi eest, kirjutab riigikogu liige Jürgen Ligi (Reformierakond).
Kaardimäng kätkeb endas vist kõike, mis riigirahanduses on keelatud – juhuslikkus, kokkumäng, eksitamine, teinekord meeletu risk. Tema mõte on adrenaliin ja ajaviide ning ei midagi püsivat. Riskid on piiratud mänguruumi ja lähedastega. Riigirahandus seevastu peab ühiskonnaelu tagama ja riske maandama, tulgu need kodu- või välismaalt, majandusest või loodusest, peal- või allilmast, kaardipõrgust või lihtsalt ebaõnnest. Rahaline panus kuulub siin teistele inimestele ning õnne asemel tehakse see reeglitele, mille alla kuuluvad ka avatus ja otstarbekus ning varjamise ja hämamise lubamatus.
Rahandusminister peab olema valitsuse otsuste majandusliku otstarbekuse ja jätkusuutlikkuse järele valvaja ning andma talle ette rahanduslikud raamid. Teised ministrid peaksid respekteerima teda sellisena, mitte plaksutama talle kui helde käega kassiirile, mida on tehtud Sven Sesterile. Taristuminister Simson kirjutas ka, et Sesteri umbusaldamine on silmakirjalik, kuna eelmisele valitsusele ta sobis, mis pole muud kui tänu rumala raha eest. Sester on vajanud alati kontrolli, eelmises valitsuses oli selleks teiste tehtud finantsplaan ning pädevad ja südametunnistusega kolleegid. Praeguste valitsejate majanduslikku mõtet esindab aplaus laostava hasardi eest, peaministri tühi kõmin majanduse käima tõmbamisest ning majandusministeeriumi perenaiste nähvamised ettevõtjate, Eesti Panga ja opositsiooni kriitika peale. Mängur Sesteril on lihtsalt uus kaardijaotus, tal pole peas ei kirjutatud ega kirjutamata päitseid ja me ei tea isegi seda, et raha taas tema bridžiklubile ei lähe.
Veel hiljaaegu oli Eesti rahandusminister uhke olla. Me kriisihaldus oli eeskujulik ja esimene kindlus tuli majandusse just suuremate otsuste jõustumise ajal 2009. aasta lõpul. Järgnes tormiline majanduskasv ja euro. Hulk buumiaja vigu sai nende üles tunnistamisega parandatud, mis toetas samasugust hoiakut erasektoris. Meil oli autoriteeti nii kriisi lahendamise ja vältimise reeglite välja töötamisel kui lõdva lõunaga vaidlemisel. Praegu peaksin Euroopa laua taga veenma ka Eesti rahandusministrit nagu kreeklast, et reegleid tuleb täita, mitte lõdvendada ega rikkuda, et kinni tuleb pidada ka lubadustest, mida liikmesriigina oma eelarve kohta teiste liikmete ees andnud.
Majanduses on struktuurseid probleeme, valitsus aga ei tegele nende lahendamise, vaid süvendamise ja makroprobleemide taastekitamisega, mitte targema majanduse, vaid lollima rahaga, mida tal endal tegelikult polegi. Ei sega ekspertiis, seadus, majandustõde ega näiteks lubadus, mille oleme teistele liikmesriikidele andnud enda eelarvekavaga. Loodetavasti tuleb Brüsselist ettekirjutus, nagu tuli Austriale, kes pidi eelarve ümber tegema lihtsalt lubaduse murdmise pärast, kuigi saab endaga hakkama.
Me rahanduse häbi on seda suurem, et uhkuse aegadel rääkis ka Sester stenogrammidesse truudusest Eesti rahanduse tõdedele ja uhkusest eelarvetasakaalu üle, hoiatas võlgu elamise hukatuse, kriisi ja Euroopa võlakogemuste ning maksu- ja võlakoorma kasvu eest, mis sellele järgneks. Praegu pakatab ta samas puldis uhkusest nii eelarve puudujäägi, võlgu elamise kui maksutõusude üle, kuigi reeglitejutt ei ole enam sellest, et eelarve peaks nominaalselt täpselt tasakaalus olema, vaid 2014. aastal kehtestatud struktuurses tasakaalus, mis lubab jätkusuutlikku ja jõukohast miinust halvematel aegadel, mida tasandada ülejäägiga parematel aastatel, kui maksud laekuvad üle keskmise hästi.
Viimast tervitas nüüdne rahandusminister 2014. aastal sümptomaatiliselt kui mängureegleid, mis «võtavad tulevikus erakondadelt kiusatuse ja võimaluse üle jõu elada». Et mängusõnavara tähendaski mängu, näitas see, kuidas ta poliitilise kaardi vahetudes pakkus 2016. aastal uuele valitsusele näilist küllust, lõputu hulga uusi makse ning «kiusatustest ja üle jõu elamisest hoidumise» tagantjärele tühistamist. Jätkusuutmatu puudujäägi võimalus võeti 2018.–2020. aastate eelarvestrateegias kohe kasutusele, et kulutada ära eelmiste valitsuste loodud riskipuhvrid ja reservid ning laenud, tulevased valitsused aga kohustada eelarvet kärpima alates samast 2021. aastast, mil kuivab kokku ka ELi eelarve tugi Eestile.
Asi pole ainult reeglite muutmise omakasupüüdlikkuses, millele osutab isegi Eesti Pank, vaid esimest korda ajaloos on ta valitsuse suhtes ülikriitiline ka ajastuse pärast. Eelarve vajab sügisel kiirenenud majanduskasvu tõttu säästmist, mitte puudujääki viimist, millega praegu vaid kahjustatakse kasvupotentsiaali. Tööturg on juba üle kuumenenud, Euroopa impordinõudlus ja investeerimisjulgus on tagasi, korralikus kasvus on vastavalt meie eksport, tööstus, ehitus ja investeeringud. Sama kinnitab eelarvenõukogu.
Majanduse sisulisi probleeme, tööjõupuudust, palgasurvet, innovatsioonipuudust ja vähetootlikku struktuuri saab eelarvestiimul ainult süvendada. Keskpangal ei sobi kommenteerida kulutuste sisu, aga see teeb asja eriti halvaks, sest «strateegiliste investeeringute» nime all valatakse raha kõige kahjumlikumasse betooni ja rahandusminister on alati kodus, kui raha viiakse. Ta poseerib isiklikult saja miljoni matmisel Lenini-nimelisse sakraalhoonesse, aga mitte ajalooliste pühakodade juures, mis saavad aastas 150 korda vähem. Teda pole olemas, kui Eesti Raudtee peab lõpetama investeeringud, küll aga on ränka pealemaksmist nõudva uue raudtee ehitamiseks. Kui korruptiivne huvi toob riigigümnaasiumi Paidesse kaheaastase hilinemisega, lisapüsikuludega ja kehvemate valikutega kui seni, pole rahandusministrit riigis.
Majanduse elavdamise ja ettevõtluse käimatõmbamise jutt ärritab ka ettevõtjaid, kes samuti pole kunagi olnud nii kriitilised. Sesteri tüüpvastus on, et tema kohtub, mille peale Eesti Pank tunnistab, et hoiatas, aga midagi ei muutunud, kaubanduskoja president aga ütleb, et kohtus enda direktori, Sester aga enda asekantsleriga, ent polnud aru saada, miks see korraldati samas kabinetis.
Ka maksuralli põhitoon on bluff. Juba 2015 tuli Sester viimse piirini kruvitud alkoaktsiisidega, nüüd keeras neid ette hoiatamata lahjale topelt juurde –justkui ühtlustamiseks, aga seda hoopis rängalt viina, Läti ja Soome kasuks. Astmeline tulumaks ja automaks, mis lubati välistada, esitati lihtsalt teise nime all. Uus pakendiaktsiis pole keskkonna säästmiseks, vaid ainult rahakogumiseks. Raskeveokite transiidi maksustamine tuleb topeltkoormana Eesti autodele ja hõlmab ka kerged veokid. Pangamaksu ei tule, rahustati, aga tuleb pankade tulumaks.
Klassivõitlejatele, kes rõõmustavad, jäetakse aga ütlemata, et seda maksu, mida pangad just koos dividendidega maksma olid hakanud, neilt enam ei tule. Panditulumaks tuleb, ei tule, ja tuleb siiski. Paksuse vastu lubatakse magusamaksu, aga ainult seal, kus tänavalatern, ehk üks kuni kaks protsenti kaloritest: limonaadile, aga ka naturaalsele mahlale. Sotsiaalmaksu lae asemel tuleb sotsiaalmaksu tõus. Ja majandus- ja sotsiaalpoliitika lipulaevaks valitud 500-eurone maksuvaba miinimum pole ei sotsiaal- ega majanduspoliitika, sest soosib ainult niigi õitsevat tarbimist. Ta annab 62 eurot kuus keskmikele, ent võtab raha ära ühisdeklareerimiselt ja majanduse veduritelt ega anna sentigi vaesemale kuuendikule. Kui nüüd paarist maksust võibolla osaliselt ka loobutakse, suureneb veelgi puudujääk, mitte ei vähendata rumalad kulusid.
Umbusaldusavaldusest Sesterile jäi opositsiooni hääli puudu, aga kõnes umbusaldas ta ennast ise, samuti kõike, mida liberaalid ja konservatiivid üle veerand sajandi on kaitsnud. Ta kaitsekõne algas esimese kvartali majandustulemuste kiitmisega enesekiituseks, ehkki nois polnud kübetki jõustunud muutustest majanduspoliitikas. See oli sama vaade, millest veerand sajandit tagasi koos platsi ära puhastasime – et majandus on parteikomitee mäng fondidele ja limiitidele.