/nginx/o/2017/06/02/6739791t1h1c4b.jpg)
Näib, et suur osa meie avalikust uudisvoost on üleujutatud lakkamatust võitlusest, konfliktsestest ühepoolsetest sõnavõttudest, üksteist mitte kuulavast dialoogist, vägivaldsest retoorikast, üldisest mõistmatusest, arutlus- ja empaatiavõime puudumisest, kirjutab Endla teatri näitleja Sander Rebane.
Lugupeetud arvamusliider, kirjamees, kommentaator, kodufilosoof... jt.
Järgnev on väike subjektiivne üleskirjutis. Loodan, et see aitab Sind Sinu otsingutel.
«Tuleb alustada otsast peale, küsides endalt, mis toimub.» (Umberto Eco «Reis hüperreaalsusesse», lk 207)
Olen jälginud Sinu avalikku konfrontatsiooni ühiskondliku tolereerimiskultuuri eest ja selle vastu. Lugenud Sinu avalikke sõnavõtte ja arvamusavaldusi Varro Vooglaiu, Edgar Savisaare, Siiri Oviiri jpt aadressil.
Sellest tulenevalt olen korduvalt vajunud mõtisklusse, küsides endalt: Miks Sa teed seda? Mis Sa teed, kui Sa teed seda? Mismoodi Sa teed seda? Ning kas Sa saad aru, mida Sa teed, kui Sa teed seda?
Usun tõesti, et sügaval sisimas soovid, et inimesed oleksid vaimult ilusad, punapõskselt naeratavad, head, arukad ja särasilmsed, lakkamatult elust huvituvad ning sellesse kõrvuni armunud.
Soovid, et inimesed austaksid, aktsepteeriksid, kallistaksid ja musitaksid teineteist, et nad vaataksid maailma avatud ja lahtiste silmadega ning suudaksid iseend ja end ümbritsevat kõrvalt vaadata, uurida ja kaardistada. Et tõesti igaüks saaks aru, et ta on iseenda ja tolle ühisloodud keskkonna aktiivne osaline, looja ning mõtestaja. Et vastutus tema elu eest, või siis viisile, kuidas ta oma elule reageerib, langeb vaid temale endale. Oi, oi, oi... See muutus nüüd veidi suurustavaks... Vabandan.
Jah, olen nõus – sellist «ideaali» ei pea lakkamatult kinnitama ja koolitarkusena pähe tuupima (sest nõnda nämmutades muutub ta läilaks nagu suus keerlev toit). Olgu see siis midagi kuklatarkuselaadset, mida võiks ehk silmas pidada, kuid mida ei pea valjuhäälselt postuleerima. Kui siis ainult salamisi, sosinal, tasa kodus posides...
Mul oli hiljuti üks tore magushapu kogemus oma vanaemaga. Istusime maal koos diivanil, väljas paistis soe suvepäike, muutes õhu paksuks, niiskeks ja mõnevõrra udusekski.
Seda niigi sombust udumit täiendas omalt poolt köögilaua alt imbuv paksuks toidetud koera puuksukakofoonia. Akna taga sirelipõõsas vidistasid uimased linnud ning kahtlastest odööridest pehmenenud ajud vaatasid helendavalt ekraanilt «Aktuaalset kaamerat».
Nii seal istusime ja mulle tuli suure üllatusena, kui kaheksast uudislõigust seitse keskendusid peamiselt sõjale, tuumarakettide katsetustele ja poliitilistele suhteprobleemidele.
Üldistades võib öelda, et tegemist on inimeste võimetusega üksteisega suhelda – Gadameri* kastmes võimetus kontaktiks, kõneluseks. See on selline kollektiivne monoloog, kus igaüks vaid iseenda «tõe» ning jäigastunud arvamuse eest väljas on.
Mulle näib, et suur osa meie avalikust uudisvoost on üleujutatud lakkamatust võitlusest, konfliktsestest ühepoolsetest sõnavõttudest, üksteist mitte kuulavast dialoogist, vägivaldsest retoorikast, üldisest mõistmatusest, arutlus- ja empaatiavõime puudumisest.
«Järgmisena «Ringvaates»: saame teada, mismoodi suhtuda Rein Kilki!»
Vägivaldne väljendus või dialoog on erakordselt psühhoaktiivne ja mõjub kui märulifilm – see on lihtsustatult kontrastne, põnev, kiire ja meie instinktiivseid loomalikke tunge ärgitav ning ekspluateeriv.
See on selline kontrastidel põhinev võltsreaalsustega täidetud maailm, mis küll üllatab, kuid ei rahulda – seda peab saama pingutuseta ja võimalikult kiiresti. Informatsioonisõltlased, kes vajavad oma «laksu» saamiseks üha intensiivsemaid šokke, ei erine kuigivõrd tuimestunud fentanüüli süstivatest narkomaanidest. Kuid järgmise doosi nimel, peab kuskilt midagi järele andma. Ja enamasti on see – aeg.
Nii toimubki meie avalikus meedias üks lakkamatu pealiskaudsete hinnangute jagamine, kiirelt loodud ironiseerivate ning sarkastiliste siltide kleepimine ja naeruvääristavate koomuskite tootmine.
Suhtlusmentaliteediks on saanud rahmeldav vastandamine, mitte läbimõeldud, põhjendatud ja selgelt väljendatud arutelu. Tegeletakse sümptomite ravimisega, mitte nende tuuma lahustamisega, probleemide alge teadvustamise ning avastamisega.
Tunne on, kui hõõruda kaht kuivanud oksa üksteise vastu; hõõrumine annab küll sooja, kuid lõpuks kasvab sellest tuli, mis ootab oma järgmist antiteesi, et siis järjekorselt süttida. Tuli aga, teadagi, hävitab... Ja väsitab.
Ja kui inimene väsib, siis muutub ta tuimaks ning kui ta muutub tuimaks, siis teda «lihtsalt enam ei huvita» – teda kõditab vaid vajadus näha kõikjal valmistoodet, mis säästaks teda olemasoleva mõtestamisest. Leian, et too pidurdamatu sensatsiooninapsitamine tuimestab ning uinutab inimlooma tema loom-, loomulikus tundlikkuses.
Miks ei võiks dialoog, selle asemel et olla vaidlus, kahe tõe vägivaldne poks, olla lakkamatu edasiarendus, kus ei jagata hinnanguid ega suruta peale enda «tõde»?
Miks ei võiks seda võtta ühe kultuurse inimmõistusest väljakoogitud sümbolite mänguna, mida saab lakkamatult edasi arendada ning mängida ilma viha tundmata, «tõeseid» seisukohti võtmata?
Miks peab neid tähendusi, mille ise oleme loonud, nii tõsiselt võtma, tekitades seisukohti ning arvamusi «tõest»?
«Kuigi Kõikehõlmavat (loe: tõde) ei saa kunagi mõista, on ta pinnaseks, kus juurdub inimese väärikus; kui me ei püüaks üle «objektiviseeritava» maailma piirete hüpata, ei saaks me elu mõttetuse tundest kunagi üle. Kuigi see püüdlus jääb edutuks ja me ei ole kunagi võimalised võitma surma, ei ole ta asjatu: see püüdlus teebki meist inimesed.» (Laszek Kołakowski «Horror Metaphysicus», lk 91)
Kui aga pöörame «probleemide» lahendamisel tähelepanu vaid temast sirguvatele marginaalsetele osistele, sümptomitele, tagajärgedele ja asume nendega äkilisse emotsionaalsesse võitlusesse, siis võime jääda kinni samasugusesse kitsikusse, kus ta ise juba on ning anname talle oma tähelepanu suunamisega pigemini väge ja jõudu juurde.
Seda enam koome iseennast lõngast, mida lõigata, lahti harutada üritame, soovime. Nii aga kitsendame iseennast, enda võimalikku vaatevälja ning hakkame end vastandpoolusega identifitseerima.
Selline mugav ja kergelt tarbitav identifikatsioon muudab meid aga sõltuvaks probleemist, vastandamisest endast, mistõttu ei ole me ise enam muud kui vaid probleemi vastuväide. Laiahaardeline vaade haihtub, ähmastub ning sumbub võitlusesse sümptomi «tõesuse» üle.
Aga... tagasi vanaema juurde.
Olles uudistes näidatust mõnevõrra šokeeritud, laiutasin pühalikult käsi ning eriti haledal, heledal, koledal ja õrnal, kuid sellegi poolest üpriski siiral häälel, küsisin: miks? Miks see toimub?
Minu vanaema, kes on ligemale 30? aastat mänginud väga olulist rolli ühe väikelinna arengus, vaatas minu haledat, «pühalikku» hoiakut ning puuris mind oma kindla, karastunud, elu näinud pilguga. Ja siis ta küsis:
«Mida sa siis teed?»
«Mis mõttes?»
«Mis mõttes «mis mõttes»? Mida sa irised? Paku välja mõni lahendus!» ütles ta.
Selline julm rünnak tõmbas mult vaiba alt ning suutmatuna midagi vastata, pobisesin ja kogelesin argumendina, et kõik inimesed peaksid olema teadlikumad, tähelepanelikumad ja huvitunumad elust...
Koju jalutades mõistsin, et ega mul ei olegi mingit konkreetset lahendust, mis seda kõike rikastada, veel enam parandada suudaks. Vastus puudub... kuid seda enam on oluline tahe.
Tahe mõista, uurida, sünteesida ning ennast teise olukorda panna. Märgata erkaani taga, enda vastas inimest ning teda saatvat lugu.
Mitte edastada käibetõdesid, vaid olla targem, laiahaardelisem ning uurivam – minetada äkiline reaktsioon, hirmunud kaitsepositsioon, naeruvääristav veiderdamine ning astuda samm edasi.
Mõelda kaks käiku ette ja pakkuda läbimõeldud edasiarendusi, kompromisse ning võimalikke lahendusi.
Sest vabadus öelda, tähendab vastutust mõelda, kellele ja mismoodi see on edastatud ning missugused võivad olla selle kaugemaleulatuvad mõjutused.
«Paavst Franciscus oleks otsekui järginud Richard Sennetti ettekirjutust, et dialoog olgu mitteametlik, avatud ja koostööaldis – «mitteametlik» ehk selline, mis ei juhindu etteantud protseduurireeglitest, vaid lubab dialoogi käigus neil reeglitel tekkida ja ennast õigustada; «avatud» ehk selline, mille osalised on valmis oma algseid veendumusi korrigeerima; «koostööaldis», sest dialoogi eesmärk ei ole lahutada osalisi võitjateks ja kaotajateks, vaid rikastada nende kõigi kogemusi, arusaamu ja teadmisi.» (Zygmund Bauman «Iseduse praktikad», lk53)
Ning tolles agressiivses, vastandavas, pingelises ja hirmu tootvas meedias võiks ehk enam rääkida sellest, mis on maailmas ilusat. Mis on need ideaalid, kuhu me ühiskonna võiksime liikuda?
Et sellest sõnavõtust või kommentaarist kostuks midagi, mis paneb meid nendest probleemidest läbi nägema; mis lõhub tolle tobeda sildistamise barjääri ja laseb näha probleemide kootud võrgustikust läbi, kaugemale, sügavamale – sinna, kust need küsimused alguse saavad ning kus probleemid ja nende sümptomid lahustuvad. See paneb meid ehk ka paremini mõistma ja tunnetama seda, et see, mis meid tegelikult ühendab, on see, et me kõik oleme inimesed, et meie alge on sama.
«Kuid optimistlikku, positiivset ja loovat maailmavaadet on tunduvalt raskem rajada kui passiivselt pessimistlikku, skeptilise ja destruktiivse suhtumise meelevallas viibida.» (Mihhail Tšehhovi «Näitleja tee»)
Oleme kaotamas kannatlikkust, kuid suured kordaminekut nõuavad just seda. Mõtlemine ja eelarvamusevaba arusaam nõuab distsipliini, keskendumist ja aega.
Meie avalikust diskussioonist on kadumas loomingulisus, teadvustatud mängulisus ning kriitiline kõrvalpilk.
Me ei pea vaidlema, vaid mõistma, aktsepteerima, andestama ning unustama – nii iseend, kui ka noid loodud illusioone.
Sest kui kaob loomingulisus ning tegeletakse vaid hirmunult «tõdede» kaitsmisega või turuhobusel kappamisega, siis ei saa sellest mängust sündida midagi uut, värsket – ega ühtki adekvaatset ja edasiviivat lahendust. Tajumaks maailma kaunidust, tuleb selleks võtta aega.
«Et öelda rohkem, peaks meie mõistus oma praegused piirid ületama ja avardama vastavalt ka oma lingvistilisi vahendeid. Võib-olla ei peaks me häbematu enesekindlusega väitma, et säärane asi ei saa kunagi juhtuda ja et just meie oleme need, kes on jõudnud kogemuse ja kõne äärmiste piirideni.» (Laszek Kołakowski «Horror Metaphysicus», lk 68)
Küsimus ei ole selles, mis selles maailmas aset leiab, vaid selles, kuidas meie sellele reageerime ja kuidas me mängime. Milline on see ideaalmaailm, milles sina tahad elada? Seda tahaks näha.. See annaks mulle nii mõndagi. Ja ma usun, et sulle endalegi.
«Kuulen, et mind süüdistati selles, et püüan purustada institutsioone;
tegelikult aga pole ma institutsioonide poolt ega vastu;
(tõesti, mis on mul ühist nendega -
või nende hävitamisega?)
ma vaid tahaksin rajada sinus Manhattan ja nende Ühend-
riikide igas linnas, sisemaal ja mererannal,
ja põldudel ja metsades ja iga vett lõikava laevakiilu peal,
olgu see väike või suur,
ilma hooneteta, reegliteta, voliniketa ja ühegi põhjenduseta
tõelise sõbraarmastuse institutsiooni.»
Walt Whitman
Olgem sõbralikud. Loodan, et tekitas mõtteid.
Ole igati mõnus!
Sass