Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Lauakommete õpetaja

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Emmanuel Macron | FOTO: Andrus Peegel

Tuleb tund, tuleb ka mees, öeldakse inglise keeles. Pärast Brexitit ja Trumpi tundus senise maailmakorralduse tunnike tulnud olevat, kuid poliitika põlatud tsentrist tõusis tehnokraadi mõõtu mees ja võitis suurtest demokraatiatest ühtaegu kõige kirglikuma ja kõige ratsionaalsema, Prantsusmaa poolehoiu.

Veel kolm-neli kuud enne Prantsusmaa presidendivalimiste avavooru aprillis oli Emmanuel Macroni võidu tõenäosus olnud umbes sama suur nagu Donald Trumpil USA vabariiklaste eelvoorudes. Just kohtumised Trumpiga on tõstnud Macroni stratosfäärilistesse kõrgustesse. Saksamaa kantsleri Angela Merkeliga moodustasid nad Trumpi Euroopas võõrustades dünaamilise duo, mis täitis vaba maailma liidrivaakumi.

Kohe seejärel ütles Macron tavatu julgusega tõtt näkku Venemaa presidendile Vladimir Putinile, keda võõrustas sel nädalal Versailles’ lossis. Kuid Macroni on vorminud siiski Trump, kes lihtsalt ei jäta antikangelasena Putinile ruumi.

Prantsusmaa president on tegelenud USA ametivenna seisukohtadega igas meediumis, kehakeele ja Twitterini välja, hoides selgelt oma, et mitte öelda – väljunud võitjana. Macronile on selles debatis olemuslik olnud kartmatu otseütlemise võime, mis pakub konkurentsi Trumpile enesele, vürtsitatult leebelt uljaste improvisatsioonidega.

NATOs ei lasknud Macron end Trumpil harjumuspäraselt kättpidi alandada, vaid säilitas väärikuse ja tasakaalu.

G7 tippkohtumiselt levis video, millel ülejäänud riigipeade grupile vastu jalutanud Macron pöördus Trumpini jõudes viimasel hetkel Merkeli poole, et viimasega võluvalt vestlust alustada.

Pärast seda, kui Trump teatas USA taganemisest Pariisi kliimaleppest, tviitis Macron, et maailm tuleb taas suureks teha. Ning kordas valimiskampaaniaaegset kutset USA teadlastele tulla ja töötada kliimaprobleemide kallal hoopis Prantsusmaal.

Macroni tõus on olnud nii ere, et (vähemalt mõneks ajaks) on kadunud jutt paremäärmusliku Rahvusrinde oodatavast edust 2022. aasta presidendivalimistel. Rahvusrinde juht Marine Le Pen oli sunnitud teatama, et ei taha enam Prantsusmaad euroalalt välja viia. Tema nõbu, dünastia tõusev täht Marion Maréchal-Le Pen on poliitikast lahkunud. Macroni verinoor erakond ähvardab võtta absoluutse enamuse Prantsusmaa parlamendivalimistel juunis – see tähendaks ühtlasi absoluutset mandaati reformideks.

Eksinud näivad olevat need, kes kandsid poliitik Macroni maha kui pankuri, kelle sund seista neoliberalismi püsimise eest selle agooniat vaid pikendab. Mitte miski ei viita, et praegune seis, kõigi oma probleemidega, poleks reformitav. Macron oma 39 eluaastaga lihtsalt osutab, mispidi ajaratas ringi käib ja kellelt on mõtet oodata lahendusi 21. sajandi probleemidele – sh üleilmsele soojenemisele – ja kellelt mitte.

Vastasseis liberaalse keskme ja populistlike äärmuste vahel pole staatiline, vaid ülimalt dünaamiline. See on Macroni peamine õppetund meile. Meediumid on kõigi jaoks samad ning karismaatiline liberaal võib lüüa äärmuslasest trolli tema enda mängus.

Vaja on siiski veel midagi – sündsustunnet. Segu väärikusest ja viisakusest, mis nakatab. Macronil on see olemas, Trumpil pole. Viimase võlu on mujal – ta pakub lohutust tõrjututele, kes tunnevad, et ei pea enam üksi kannatama.

Enamik poliitilisi isiksusi asub hallis tsoonis ning pole seetõttu ei Macronid ega Trumpid.

Aeg töötab Macroni kasuks: mäss lauakommete ja taskuraha vähesuse vastu tüütab varem või hiljem ära mässajaid endidki. Macron tõestab, et söögilauas pole kahvlile ja noale väärilist asendust siiski veel leitud.

Tagasi üles