Evelyn Kaldoja: Chanel N°3

Evelyn Kaldoja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaade õhust NATO uuele peakorterile.
Vaade õhust NATO uuele peakorterile. Foto: HANDOUT/REUTERS

Donald Trumpile võib ette heita paljutki ja tema administratsioon ei sära ratsionaalselt etteaimatavate reas. Aga NATO kohtumisest tekkinud väide, et ta ei avaldanud toetust Põhja-Atlandi lepingu viiendale artiklile, on siiski – kui kasutada Trumpi enda lemmiksõna – ebaõiglane.

Elevust tekitanud kõne pidas Trump sõna otseses mõttes artikli viis ausammast avades. Ta tänas liitlasi tolle artikli alusel USA-le appi tulemise eest ja nimetas monumenti olevikuvormis igaveseks meenutuseks kohustustest, mille liitlased üksteise ees on võtnud. Teksti üle lugedes kerkib küsimus, kas kõigini jõudmiseks pidanuks ta 20 minutit järjest ekstaatiliselt «artikkel viis!» karjuma.

Teine asi on muidugi see, et enamik Brüsselisse kogunenuist ei peaks mitte kõiges Trumpi süüdistama, vaid ausalt peeglisse vaatama. Artikkel viis pole üksi seisev nähtus nagu kultusparfüüm Chanel N°5. Põhja-Atlandi lepingus on 14 artiklit. Lepingu koostajad on arvesse võtnud inimese hajuvat tähelepanu ja reastanud asjad tähtsuse järjekorda.

Kahte esimesse artiklisse on pandud 1949. aasta kontekstis sugugi mitte endastmõistetav sedastus, et liitlased suhtlevad omavahel füüsilist jõudu käiku laskmata ja isegi kaubanduses otsivad viisi teha tupsukalli, mitte kiusata.

Alliansi lääneosas on see ajapikku muutunud normaalsuseks ning tekkinud näiteks ELi ja Saksa-Prantsuse telg, mis enam ei põhine kollaborantidest sõjakangelastel. Kagus leidub siiani neid, kelle puhul on transatlantiline rahupanus ka see, et nad kulutavad kaitsele ja hoiavad ajateenistust ennekõike üksteist silmas pidades, praktilises vaenamises aga piirduvad verbaalsete võimalustega.

Enne veel, kui lõpuks tuleb artikkel 14, mis sätestab, kus dokumenti hoitakse, isegi enne püha viiendat artiklit, ütleb artikkel kolm: «Lepingu eesmärkide paremaks saavutamiseks säilitavad ja arendavad lepinguosalised eraldi ja ühiselt, pidevalt ja tulemuslikult end arendades ning üksteist aidates oma individuaalset ja kollektiivset võimekust osutada vastupanu relvastatud rünnakule.»

Artikli kolm au sees hoidmist saab mõõta sõtta sattumata. Allianss teeb seda igal aastal. Mõõtmise keskmes on standard, et iga liitlane peab riigikaitsele kulutama summa, mis võrdub vähemalt kahe protsendiga tema SKTst. Mõeldud on ühemõtteliselt sõjalist riigikaitset, mitte sisejulgeolekut või kaudsemalt seostuvaid valdkondi, nagu humanitaar- ja arenguabi. Sellele lisandub ideaaljaotus, mis annab ette näiteks soovitusliku investeeringute ja personalikulude osakaalu. Kõik 29 maad on vabatahtlikult võtnud kohustuse anda enam kui 1,02 protsenti SKTst, mis kulub valdavalt sõduripensioniteks ja ausammaste hoolduseks.

Ehk õiglane oleks öelda, et kuigi Trump kinnitas omal oranžil moel üle toetuse artiklile viis, ei ole rohkem kui kaks kolmandikku ülejäänud liitlastest siiani kindlalt väljendanud valmisolekut täita artikli kolm kohustusi.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles