Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Jüri Reinvere: peatage Maa, me eelistame maha astuda

20
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Jüri Reinvere. | FOTO: Repro

Kui poliitika oleks kaardimäng, oleks trumpäss praegu turvalisus, kirjutab helilooja Jüri Reinvere. Mitte ükski teine tunne pole tänapäeva lääne ühiskonnas nii pinnal, mitte ükski teine teema pole nii akuutne, mitte ükski teine mõiste ei ühenda inimesi samal määral. Nii et polegi vaja olla selgeltnägija, et öelda: kõik valimised nüüd ja lähitulevikus võidavad need, kes suudavad rahvale anda kõige enam lootust turvalisusele.

Just selles on lääs ebaõnnestunud. Kellelgi ei ole õnnestunud luua oma ühiskonnas turvalisust. On hoopis tekkinud kihiti liikumisi, mille omavahelised suhted pole paigas ning mille ääred eemalduvad üksteisest järjest suurema kiirusega. Seegi olukord võiks olla turvaline, kui see ei tähendaks poliitika langemist amatööride kätte, mis iseenesest pole veel hukatuslik, kuid hukatuslik on, et nad kasutavad amatööride võtteid ja neid iseloomustab amatööride lühinägelikkus.

Donald Trump on ikka veel nii edukas, sest paljud mõtlevad endamisi: tegelikult on tal ju õigus. Mingil määral mõtlevad nii kõik, kes on uppunud poliitilise retoorika läbipaistmatusse. Miks inimesed küll kardavad terrorismi, kuid ei astu sellele vastu? Sest liiga paljud lääne inimesed tabavad end mõttelt, et oleks viimane aeg sellele kuradi süsteemile pomm alla panna.

Inimene vaatab asju oma mätta otsast. Kui ta ei saa õiglast pensioni, on süüdi riik. Kui ta saab rahuldavat pensioni, muutub ta kiiresti tänamatuks ja leiab midagi muud, millest tal puudu on. Tänapäeva lääne inimene on muutunud väga ebastabiilseks: tema tahtmised muutuvad ülikiiresti ning tema võime anda olukorrale õige hinnang ehk teisiti öeldes reaalsust tunnetada väheneb sama kiiresti.

Me kõik räägime, et lääne ühiskonna alustalad logisevad ja läänel on endaga palju tegemist, et ära hoida halvimat. Meie, idaeurooplased, teame, mida tähendab ühiskonna kardinaalne muutus, enamik lääne inimesi aga mitte. Kui juba meie tunneme end praegu ebakindlalt, mida siis peaks tundma üks paduläänesakslane või paduprantslane. Turvalisuse tunne väheneb järjest, nagu tõmbuks poomisnööri silmus üha enam koomale.

Hirmuks poleks ju nagu põhjust: enamikus riikides elatakse paremini kui kunagi varem, inimeste elustandard on kõrgem kui varem. Ainult et kõik teavad, et mitte enam kauaks. Hirm muutuste ees on nii lämmatav, et kardetakse tühja seinagi. Tunne on, nagu veedaksime unetut ööd televiisori ees, kust ei ole vaadata midagi peale dokumentaalfilmide sarimõrtsukatest. Öösel on kõik kassid hallid, hommikuks on kõik terroristid islamiusulised ja kui nüüd hästi järele mõelda, siis pole välistatud, et abikaasa on sarimõrtsukas, kellel on seni õnnestunud seda hiilgavalt varjata.

Loomulikult hakkavad turvatunde puudumist ära kasutama kõik need, kelle huvides see on: rahvusvaheline terrorism, poliitiline avantürism ja meelelahutustööstus. Inimeste võime tõde valest eristada kahaneb üha ja ühel hetkel on enamuses need, kes ei suuda enam reaalsust aduda. Aga poliitilise reaalsuse tunnistamine on ühiskonna alus. Ei ole võimalik tagada loomulike protsesside kulgu ega rahu inimeste hinges, kui ühiskond tegeleb endale valetamisega.

Hulk poliitikuid jutustab tänapäeval meelsasti üht muinasjuttu, sest sellel leidub palju kuulajaid. See kõlab umbes niimoodi.

Maailm on üks ropp koht. See on täis hirmsaid roppe inimesi ning hirmsaid süngeid tegusid. Palju on lolle. Aga meie siin ei ole sellised. Meil on võimalik pahast maailmast irduda. Me kehtestame ornungi, eraldume rumalatest – kui vaja, ehitame müüri. Näiteks kui miljonid Venemaa inimesed peaksid mingil põhjusel hakkama kodumaalt põgenema, hoiab müür Euroopa puhta – need miljonid peavad mõne teise marsruudi otsima. Peaasi, et nad oma poriste saabastega siit läbi ei marsiks. Peipsist nad juba üle ei saa. Meie juures on kohta ainult tarkadel ja puhastel, rumalad saadame riigist välja või ajame ahju ja uusi rumalaid sisse ei lase.

Üks väike riik või isegi mõni suurem, näiteks Poola-suurune võib niisugust asja uskuma jääda: piirid kinni, müürid üles – siis on hea ja tore. Nagu oleks planeedilt Maa maha astunud ja kõik tema räpased probleemid ei puutuks enam meisse. Kui mitte enne, siis hiljemalt sellel kohal võiks küll peas häirekell helisema hakata – eriti meil, kes me oleme müüri taga üles kasvanud.

Taevamannat ja maavärinate mõttejõul peatamist see muinasjutt ei luba, kuid antakse näpunäited, kuidas maailma eest pakku pääseda. Nagu muinasjutus ikka, lahenevad mõned asjad võluväel. Selles muinasjutus torkab silma, et naabrid on kohe kõigega nõus. Saksamaa paneb oma autotööstuse prantslaste rõõmuks ja hüvanguks kinni. Ja kui väga ihkab Saksamaa veel Valgele Majale meeldida. Hiina lõpetab pikemata maa kokkuostmise ungarlaste – või islandlaste – rõõmuks.

Muinasjutt lõpeb nii, et elatakse ülejäänud maakerast turvaliselt lahus, iga Euroopa riik oma aedikus. Ja kui nad surnud pole, siis elavad plangu varjus tänapäevani.

Mille poolest erineb see muinasjutt muinasjutust salendavatest pükstest või muinasjutust hundi ja lamba paariheitmisest pärast järgmisi valimisi või muinasjutust kohe saabuvast kommunismist? Ei millegi poolest – ei sisult ega vormilt. Miks siis seda muinasjuttu usutakse? Sest turvatunde puudumine on nii suur, et inimesed klammerduvad esimese ettejuhtuva külge. Justkui oleks võimalik maailma peatada.

Muinasjutt globaalsete protsesside peatamisest on sama vana kui maailm ise – me ei peaks praegu käsi kokku lööma ja pead vangutama, et milleni küll maailm nüüd on langenud. Juba Rooma üritas maailma kaitsta koletislike šotlaste eest ja Ida-Saksamaa oma inimesi koletislike läänesakslaste eest. Kui muu ei aidanud, ehitasid müüri. Ja tulemus? Müüride vahel lämbus ja roiskus kõik.

Tundub, et inimesed ei adu, kuidas tegutseda rahvusvahelisel areenil ja millised tagajärjed oleks sealt lahkumisel. Näiteks Eesti lahkumisel NATOst. Miks mitte siis juba otse Kremlisse marssida ja paluda end võtta vastu sõbralikku perre?

Venemaa poliitikat ei ole võimalik niimoodi muuta, nagu muinasjutus lubatakse. Mis juhtus, kui Euroopa Liit läks ameeriklaste õhutusel Ukrainasse õigust taga ajama? Venemaa keetis Süürias kokku meisterliku kättemaksu, mis pidi Euroopale peaaegu elu maksma, igatahes löödi Euroopa Liit kõikuma.

Kaks aastat tagasi lugesime kõik ajalehest Ungari ja Tšehhi kohta, kes soovisid oma piirile okastraadi tõmmata – justkui see oleks suutnud Süüria põgenikke kuidagimoodigi kinni hoida. Kui miljonid hakkavad liikuma, ei peata neid seadus, meri ega okastraat.

Reaalsustaju ja mõistmine, milliste vahenditega hakkama saada millise kaliibri sündmustega, logises nii ühel kui ka teisel pool seda okastraati. Ainuke, kes võis õhtul habemesse naerda, oli Kreml.

Ei ole vale tahta paremat maailma, vale on see endale kokku valetada, lubades asju, mis kuuluvad muinasjuttu. Mure maailma muutumise pärast on iseenesest adekvaatne – ja väga inimlik. Mis aga pole üldse inimlik, on ühiskonna üleujutamine luuluga, nagu alluksid globaalsed protsessid üksikisiku otsustele ja mille vääramiseks on vaja paari liigutust ühes maailma riigis – eriti veel, kui sel riigil pole suurt tööstust ega palju maavarasid. Seda enam, kui selle riigiga arvestavad vähesed.

Poliitilise reaalsuse mitte tunnistamine ja vanasse maailma kuuluvatest uskumustest põikpäiselt kinni hoidmine (näiteks lõputult lahendamata Palestiina ja Iisraeli küsimuses) on lääne ühiskonna sügavamaid probleeme. Sest see tähendab turvatunde puudumist. Adolf Hitler kasutas ära sakslaste turvatunde puudumise 1930. aastate Versailles’ rahu ja suure depressiooni järel – ja rahvas jäi uskuma. Napoleonil läks kauem, Prantsuse revolutsiooniterrori järel tekkinud kindlusetusele panustades kulus tal 15 aastat. Loodame, et seekord on rahvas targem.

Jüri Reinvere pälvis tänavu Enn Soosaare eetilise esseistika auhinna.

Tagasi üles