/nginx/o/2017/05/11/6649063t1hfeaa.jpg)
/nginx/o/2017/05/11/6649063t1hfeaa.jpg)
Pärast minu arvamusartikli ilmumist Postimehes («Narva olgu Eesti empaatiapealinn», 13.05), milles kirjutasin Narvast kui tuleviku Eesti empaatiapealinnast, sain loogiliselt hulganisti vastukaja – nii kaasamõtlemist kui hukkamõistu, nii otse mulle postkasti kui ka veebikommentaatorite suu läbi. Ausalt öeldes tundsin, et vajutasin tolle mõtteavaldusega mingile valusale nupule, mis pani mind ümbritseva mingil moel võbelema, kirjutab muusik Oleg Pissarenko.
Elementaarne oleks arvata, et rahvus- ja kultuuriküsimused ajavad ikka inimesi kergesti närvi, kuid neid ridu kirjutades ei soovi ma antud teemadel pikemalt peatuda.
Mind pani mõtlema hoopis empaatia kui nähtuse olemus – milles see tegelikult seisneb? Mida tähendab olla päriselt empaatiline? Kirjutasin ja avaldasin sotsiaalmeedias ka lühikese tekstilõigu, milles «päris empaatiat» enda silmade läbi kirjeldasin.
Jälgisin aga samal ajal huviga Postimehe artiklile laekuvaid kommentaare ning panin tähele, et empaatiliseks ja rahulikuks suutsid kergemini jääda tugevad isiksused, kel enda eluga üldjoontes lood korras paistsid olevat.
«Korras» just sel eluetapil, reaktsiooni tekke hetkel. Me kõik muutume ju ajas ja koos sellega muutuvad ka meie sisemise tasakaalu näitajad. Vaevalt suudab keegi alati tugev ja sisemiselt korras olla.
Kippusin oma mõtetes üldistama – ehk ongi nii, et empaatiline suudab olla vaid tugev, endaga heas kontaktis olev inimene, ning nõrgale ja abivajajale on empaatia raske ja kohati lausa võimatu.
Üldistused pole enamasti just kõige korrektsemad mõttevormid. Seega vaidlesin iseendaga mitu päeva, püüdes seda üldistust ümber lükata, otsisin elust näiteid, mis reeglit põrmustaks… aga enda imestuseks ei leidnudki eriti. Paistab nüüd nii, et empaatia on tugevate privileeg. Kas lugeja nõustub minuga?