Meeste vaimsest tervisest ei juleta eriti rääkida, iga sõnaga on oht sattuda vastanduste või taktitundetuse eskaleeruvasse sasipuntrasse. Aga sellest peab siiski rääkima, kirjutab kliiniline psühholoog ja Peaasi.ee tegevjuht Anna-Kaisa Oidermaa.
Anna-Kaisa Oidermaa: kas te tahaksite meeste vaimsest tervisest rääkida? (9)
30. mai 2017, 13:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oleme Peaajades tegelenud meeste vaimse tervise teemaga nüüd juba pea aasta. Viidates sellele, et mehed võiksid vaimse tervise probleemidega abi otsida, riskin neid mökudeks ja vastutustundetuteks poisikesteks tembeldada. Öeldes «kuulan meest!» riskin sõbrannade halvakspanuga, tühistades aastakümneid kestnud võitluse naiste võrdsete õiguste eest.
Meeste vaimsest tervisest ei julgegi eriti rääkida, iga sõnaga on oht sattuda vastanduste või taktitundetuse eskaleeruvasse sasipuntrasse.
Võttes siiski julguse kokku tahaks kirjutada, miks on see teema oluline ja päevakajaline.
Noorte meeste puhul on siit ilmast lahkumise üks kõige tõenäolisem viis endalt ise elu võtta. Lapsevanemana soovime lapsi kaitsta kõige ohtliku eest ja soovime kõike õigesti teha. Selleks on miljon eri nippi ja reeglit, mida järgima peab: õige toitumine, õige kool, õige trenn. Samas on noore inimese heaolu aluseks esmalt elus olemine ja selle tagamiseks on vaimsele tervisele panustamine kindel võit.
Noored mehed võivad identiteedi ja mehisuse otsingutel sattuda kergemini äärmuslike liikumiste liikmeks, kus nad saavad ka mugavalt välja elada või tunda kõige teravamaid tundeid. Mehine olemise soovi tõttu võib sattuda ka kuritegevuse lainele ja vanglasse. Enamik vangidest ongi meil ju mehed.
Poisid kukuvad palju tõenäolisemalt koolist välja ja saavad eelnevalt ka vastavaid koolipoiste hindeid. Selle tulemusel on nad haavatavamad muutuvas majanduskeskkonnas ning võivad sattuda ebakindlasse finantsolukorda või üldse peaga töötamisele käega lüüa.
Meie tööealiste inimeste hulgas on suur hulk mehi, kelle töö tulemuslikkus on alanenud õige abita jäänud depressiooni või ärevushäirete või muu vaimse tervise häda tõttu. Arvatavasti vaid viiendik neist julgematest on abi otsinud.
Mees saab kergelt külge sõltuvusprobleemid, olgu see praegusel ajal paljuräägitud alkoholism, mängurlus või ka näiteks pornosõltuvus. Kindlasti on seal ka bioloogilist alust, kuid igaüks saab õppida oma impulsse paremini kontrollima, naudingut edasi lükkama, pingeid ja emotsioone juhtima.
Riigi kaitsevõimegi sõltub väga palju siiski veel meeste peas toimuva heakorrast. Pea on kõigil noortel meestel kaasas ka kaitseväes.
Meestega vaimsest tervisest rääkides on tajuda ohtu ega oskagi vahel kuidagi rääkida. On kuulda, et kui mehed ka päriselt välja ütleksid, mis nad mõtlevad, ei suudaks keegi seda ära taluda või võidakse seda hoopiski hiljem nende vastu ära kasutada. Mehe mõtted on ohtlikud ja nendega tuleb ise hakkama saada.
Nüüd, natukene julgust kogununa võin ka kirjutada, miks see teema mulle inimlikus mõttes oluline on. Mul on häid sõpru ja isegi mõned kolleegid, kelle jaoks sooviks ilma nende mehelikkust kärpimata kohal olla. Kliinilises töös on mul meessoost patsiendid, kellega tahaks teha koostööd viisil, mis ka neile sobib. Veel on minu lähimate pereliikmete seas meessoost indiviide, kelles soovin välja tuua parima ning taluda nende rasked mõtted ja tunded.
Neil kõigil on vaimne tervis. Igaüks meist on kuskil tervise-haiguse skaalal, igal ajahetkel. Vahel oleme terved, vahel haiged, suure osa ajast seal kuskil vahepeal – see käib inimeseks olemise juurde. Oht suunduda tervisest eemale võib olla märkamatu, ent märkamatumaks veel võib jääda võimalus peatuda. Ja muuta suunda. On ehk tänapäeva kangelane see, kes edukultuse kõverpeegli katki viskab ning endale julgelt otsa vaatab?
Igaüks saab ka midagi ette võtta oma vaimse tervise parandamiseks. Selle üks viis võib olla ka ise õigest kohast abi küsida. Selleks tuleb siiski meeste vaimsest tervisest rääkida. Võib ka öelda, et rääkimisest ei ole kasu või et see on naiselik viis probleeme lahendada.
Samas tahaks väga teada, kuidas saaks olukorda paremuse poole muuta ilma sõnagi rääkimata, maha vaikides. Kui keegi sellele küsimusele vastust teab, palun rääkige sellest esimesel võimalusel Peaasi.ee meeskonnale, ootame!
Muidugi võiks vaimsest tervisest ka mõelda, seda uurida, midagi produktiivset ette võtta, siis tehtut analüüsida ja seejärel jälle natukene rääkida.