Madis Vaikmaa: millest Kevadtormi puhul ei räägitud (5)

Madis Vaikmaa
, Arteri toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Madis Vaikmaa
Madis Vaikmaa Foto: Tairo Lutter / Postimees

Kaitseväe õppus Kevadtorm on selleks korraks edukalt seljataga. Nagu ikka, löödi vastasel nina veriseks ja joonistati riigipiirid uuesti sinna, kus need olid enne «konflikti» algust.

Kuigi 9000 sõdurist mõned said põletushaavu piiritusepõleti väärkasutamise või kõrgepingeliini alt läbi sõitmise tõttu – ja nende juhtumitega seonduvad kivid maanduvad kahtlemata kaitseväe kapsaaeda –, väärivad mainimist ka positiivsemad detailid.

Esiteks, tegu oli esimese suure õppusega, millest võtsid osa need 1200 sõdurit, kelle liitlased siia saatsid. (Selgituseks keskerakondlastele: Suurbritannia, Prantsusmaa ja Taani sõdurid on püsivalt Eestis selleks, et siin ei korduks Ukraina ja Gruusia sündmused.)

Teiseks oli siin osakesi ka Poolas paiknevatest USA üksustest. Ja olgem ausad, häid eriüksuslasi mahub ühte lauta (või siis sõjaväljale) ikka palju. Kokku oli välismaalasi kevadtormlemas aga 15 riigist, kusjuures olla nähtud ka mõnd soomlast!

Kolmandaks võtsid suuremad liitlased kaasa oma tehnika. See tähendab, et 15. korda toimunud suurõppus oli terasetonnide poolest ajaloo raskeim, aga ka üks tiivulisemaid. Teisisõnu põristasid Maarjamaa mullal ringi Ameerika, Briti ja Prantsuse tankid, rääkimata soomukitest ja jalaväe lahingumasinatest. Õhus andsid tiibadele ja tiivikutele valu hävitajad ning transpordi- ja ründehelikopterid.

Selle kohta, miks on vaja eelnimetatuil mööda kevadist Eestit ringi vurada, ei teki aga mitte kellelgi küsimustki, sest peaaegu igas eesti peres on põlvest põlve edasi kandunud mõni lugu vabariigi algusaegadest või Siberi kraavis saabunud lõpust. (Kui vanaemad-vanaisad on säärase hariduse andmata jätnud, tasub külastada näitust «Banaane ei ole» Tallinna teletornis – maitse nõukogude argipäevast saab suhu ja ekspositsiooni lõppemine ning Euroopa Liitu naasmine mõjub tõelise kergendusena.)

Mis puudutab me sõpru välismaalt, siis neile tundub täiesti uskumatuna võimalus harjutada sõjapidamist kellegi eramaal. Aga eks seegi ilmestab Ida-Euroopa ja «Lääne» erinevust, nagu ka paanika, mis tekkis liitlaste hulgas, kui levisid kuuldused jahipüssist pauku teinud taluniku kohta, kelle hoovis «laigulised» kiirust ületasid.

Aga mida siis selle kolme nädala kohta öelda? Esiteks aitäh oma naabrimehele, vennale või õele, et ta vormi selga ajas ja õppis (või meenutas!), kuidas kaitsta neid, kes seda ise veel ei oska või enam ei jaksa. Teiseks väärivad tunnustust kõik need, kes suutsid Eestisse meelitada püsivalt üle tuhande sõduri liitlasriikidest. Ja kolmandaks tuleb teha kummardus neile, kes sellel kõigel oma taluhoovis või metsas sündida lubasid. Nad ju mõistavad, et T-72 juht luba küsima ei tule…

Ahjaa, härra Korbil soovitan astuda Kaitseliitu.

Kommentaarid (5)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles