Ahto Lobjakas: Kaljulaidi usk, et Trump jagab meie väärtusi, on üha naiivsem (30)

Ahto Lobjakas
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ahto Lobjakas
Ahto Lobjakas Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Trumpi arvude keele tömp äriloogika on üha teravamas vastuolus väärtuste keelega, mida püüab rääkida praegune Euroopa, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Kui eesti vanasõna «mis keelel, see meelel» peaks kehtima ka maailma asjades, on asjad halvasti. See, mida ütles Trump Euroopas; see, mida öeldi Trumpile ja Trumpi kohta Euroopas; see, mida Trump ei öelnud, aga kehakeelega näidata püüdis – see kõik osutab erimeelsustele, millesarnaseid USA ja vaba Euroopa vahel pole olnud hetkest, mil viimane Hitleri ja Stalini silmitsi seistes üksi oli.

See, mida Donald Trump ei öelnud, oli kõige kõnekam. Brüsselis NATO uues peakorteris peetud kõnes ei maininud USA president alliansileppe artikkel viit ehk vastastikuse kaitse garantiid. Trumpi administratsioon jääb praeguse julgeolekukorralduse kõige olulisemas punktis kahekeelseks. Asepresident Mike Pence ja kaitseminister Jim Mattis on mõlemad artikkel viit kinnitanud, kuid sõda on üks asju, mis on USAs presidendi praktilises ainupädevuses.

Angela Merkel oli esimene, kes Trumpi visiidi maailmaajaloolisse konteksti asetas. Baieris peetud kampaaniakõnes ütles ta: «Need ajad, mil me end tervenisti teiste hoolde saime usalda, on nüüd möödas… meie, eurooplased, peame oma saatuse päriselt oma kätesse võtma.»

Merkel mõtles siinkohal enamale kui julgeolekule. Kliimamuutus, kaubandus, väärtused – kõik on mõõtmed, mis moodustavad praeguse ELi eksistentsiaalse maailma ja milles Trumpi USA pole enam verlässlich Partner ehk usaldusväärne partner.

On huvitav märkida, et tsitaadi kesksel sõnal verlassen on saksa teoloogias ja filosoofias sügavam mõõde, mis Merkelile kirikuõpetaja lapsena ehk kaasa kõlas: Gottverlassenheit tähendab hüljatust jumala poolt.

Isiklikuma momendi lisas Prantsusmaa president Emmanuel Macron, kes pärast kohtumist USA presidendiga ütles: «Donald Trump, Türgi president ja Venemaa president usuvad jõukatsumise loogikasse – millega ma saan hakkama. Ma ei usu avaliku sõimu diplomaatiasse, aga omavahelistes jutuajamistes ei lase ma midagi läbi, vaid nii respekteeritakse meid.»

Macron elas G7 tippkohtumisel noorema ja selgelt paremas füüsilises vormis oleva mehena edukalt üle ka Trumpi kehakeele testi, laskmata viimasel läbi viia oma signatuurmanöövrit, millega USA president tõmbab edasi-tagasi pumpava käeraputusega vastase tasakaalust välja. Veel ühe lingvistilise nüansina tasub tähele panna, et Macron rääkis Briti peaministri Theresa Mayga peetud kohtumise avalikus osas inglise keelt. Veel paar aastat tagasi oleks sellist tegu vaadatud Prantsusmaal riigireetmisena.

Meie oma peaminister Jüri Ratas tuli Brüsselist koju teatega, et vestles Trumpiga.

«Ma ütlesin seda, et Eesti on tugev NATO toetaja, ma tänan, et USA on toetanud ka Eestit, ja ma ütlesin, et Eesti on see riik, kes panustab 2,17 protsenti» võttis Ratas kokku oma sõnad. Trumpi kohta ütles Ratas «ta võttis seda hästi vastu».

Viimasest lausest heiastuv motiiv on murettekitav: Eesti suhe USA liidriga on taandunud tähendusnüanssidele, millest kõik ei pruugi olla sõnalised. Võimalik, et Trump patsutas Ratasele lihtsalt sõbralikult õlale. Montenegrole näiteks Trump nii sõbralikku sõnumit ei saatnud, tõugates riigi peaministri NATO tippkohtumise perefoto ajal tseremoonitsemata oma teelt kõrvale.

Me võime ilmselt kindlad olla, et Jim Mattis teab, mis on Eesti ja kes on Ratas, aga Trumpil on saanud juba piinlikuks harjumuseks mitte miskiks panna seda, mida ta alluvad räägivad.

Ühelt poolt võiks öelda, et otseselt pole katki midagi ning USA ja Euroopa vahelised hõõrumised lihtsalt jätkuvad traditsioonilisi liine pidi. Kui George W. Bush läks Iraagi sõtta, ei olnud Saksamaa ja Prantsusmaa reaktsioon palju mõistvam. Nüüd ollakse vähemalt valmis andma Süürias mingi roll NATO-le, kuigi Berliini ja Pariisi vaevab traditsiooniliselt mure selliste operatsioonide rahvusvahelise legitiimsuse pärast.

Teiselt poolt on Barack Obama ise aastaid kritiseerinud Euroopa liitlaste madalaid kaitsekulutusi, hoiatades, et USA kannatus pole igavene. Kuid Trumpi arvude keele tömp äriloogika on üha teravamas vastuolus väärtuste keelega, mida püüab rääkida praegune Euroopa. Kontrast ei saaks olla reljeefsem John F. Kennedyga, kelle sünnist täitub sajand, ning kes läks ajalukku illusioonideta idealistina lausega «Ich bin ein Berliner».

Erinevalt 1930. aastatest on Euroopal praegu üks ohustaja, kelleks on Venemaa. Kuna Vladimir Putin ei kujuta endast ohtu ei Berliinile ega Pariisile, pole põhjust ka muusikaliste toolide mänguks, mis destabiliseeris toonase Vahe-Euroopa. See tähendab, pole põhjust seni, kuni idaeurooplased end ise ajaloolisse psühhoosi ei mõtle. Mihhail Korbi juhtum osutas, et väga kaugel Eesti sellest konditsioonist pole.

Pole vaja olla lingvist, et näha: Kersti Kaljulaidi Lennart Meri konverentsil väljendatud usk, et Trump jagab meie väärtusi, on üha naiivsem. Üha realistlikum on Riho Terrase hiljutine tähelepanek Vikerraadios: meie julgeoleku kindlustamise igapäevane töö tehakse ära Euroopa Liidus. Berliin ja Pariis on need, kellega jagame väärtusi. Tee sinna ei lähe aga üle Poola, vaid üha rohkem üle Soome, kelle välispoliitikale sobivad Merkeli sõnad kui rusikas silmaauku.

Kommentaarid (30)
Copy
Tagasi üles