Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Erik Gamzejev: Korb lahkub, tema tekitatud probleemid ei kao

4
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Erik Gamzejev. | FOTO: Erakogu

Mihhail Korb lahkub ministriametist, kuid ega selleks ta sobinudki, nagu demonstreerib tema käpardlik plaan Alutaguse valla moodustamiseks, kirjutab Põhjaranniku peatoimetaja Erik Gamzejev.

Ametist lahkuva riigihalduse ministri Mihhail Korbi plaan moodustada Ida-Virumaal kaheksast omavalitsusest territooriumi poolest hiiglaslik Alutaguse vald ajas kired lõõmama, külvas kõikvõimalikke kartusi ja tekitas pahameelt valitsuse suhtes.

Ühtlasi on see konflikt toonud teravalt esile Ida-Virumaa linnade ja maapiirkondade erineva poliitilise kultuuri, millega on aastakümneid harjutud kõrvuti elama kui paratamatusega.

Korbi plaan on olnud äparduste jada nii selle olemuse, põhjendamise kui selgitamise poolest. Enam kui kolme kuu jooksul pole ta suutnud arusaadaval moel kaitsta hiidvalla moodustamise ideed ei meedias, riigikogu infotunnis ega kusagil mujal.

Selle on sõelapõhjaks lasknud nii haldusreformi läbiviimiseks kaasatud eksperdid kui ka kõigi kaheksa valla volikogud. Käimasoleva haldusreformi rahvahääletuste ühed suuremad osalusprotsendid olid just neis Ida-Viru valdades, mida ähvardab Korbi «kaheksajala» tulevik. Inimesed mobiliseerusid sellise väljavaate vastu, tajudes tõsist ohtu oma senisele elukorraldusele.

Kui valitsus tahab moodustada Eesti mõistes territooriumi poolest erakordselt suurt, ligemale 1700 ruutkilomeetrist hajaasustusega omavalitsust, mil pole ka selgelt eristuvat keskust, siis olnuks eriti oluline selle plaani tugevate ja nõrkade külgede põhjalik analüüs ja nende selgitamine kohalikele elanikele. See väärinuks vähemasti arutelu.

Kui kaheksale vallale lisada ka näiteks vallakeskus Jõhvi, siis võiks tulevikus saada sellest enam kui 20 000 elanikuga tugev elujõuline omavalitsus, mille eelarve saaks peale elanikelt kogutava tulumaksu lisa ka põlevkivi kaevandamisega seotud maksudest.

Ent kaheksa valla liitmise idee polnud eelnevalt tõsiselt võetavalt arutusel olnud üheski volikogus ega ekspertide komisjonis. Seetõttu mõjuski valitsuse 15. veebruari «poliitiline otsus» kui sähvatav pikselöök keset talve. Haldusreformi Põhja-Eesti piirkondliku komisjoni liige Mihkel Laan laiutas käsi ja tõdes, et sel läbinisti poliitilisel ettepanekul pole ühtki sisulist argumenti.

Selline kavatsus näis niivõrd ootamatu ja ebaloogiline, et pani otsima vastust küsimusele, milline salaplaan selle taga on. Üks levinumaid on olnud, et praegune valitsus ajab esmalt Ida-Viru vallad ühte kotti, et järgmise sammuna nad Kohtla-Järve linnale üle anda. Kohtla-Järvel on valijaid mitu korda rohkem kui kaheksas vallas kokku, niisiis pole keeruline ennustada, millise võimu alla need vallad tulevikus läheksid.

Sellele hirmule lisas õli tulle maakonnakeskuses Jõhvis toimunu. Aasta tagasi tulid Jõhvis võimule Kohtla-Järve valitsejatega tihedalt seotud jõud. Nüüd taganes Jõhvi varasemast plaanist liituda Toila, Kohtla ja Kohtla-Nõmme valdadega.

Et samal ajal oli Eestis haldusreformi dirigendiks riigihalduse ministrina saanud Mihhail Korb, kelle riigikogu liikmest isa Valeri Korb on aastakümneid olnud Kohtla-Järve sisuline valitseja, siis polnudki vaja väga palju fantaasiat, et valdades hakati valjul häälel rääkima «Kohtla-Järve» taastamisest Korbide poliitdünastia taktikepi järgi. Seda mõtet toitsid muuhulgas ka mõnede Kohtla-Järve volikogu liikmete hõisked, stiilis, et Miša on meie oma poiss ja las ta rabeleb nüüd meie huvides.

Ida-Viru suuremate linnade ja nende naabruses olevate valdade igapäevane elu on ühelt poolt tugevasti läbi põimunud, kuid samas elulaadi, valitsemisstiili ja poliitilise kultuuri poolest on tegu enam-vähem sama tugeva kontrastiga, mida võib kohata ka maakonna looduses, kus tööstusmaastikud piirnevad soode ja põlislaantega.

Meenutagem kasvõi lähiajaloost, et kui 80ndate lõpus aitasid Ida-Viru kolhooside esimehed kohalikel inimestel Balti ketti või lauluväljakule Eesti taasiseseisvumist toetavatele üritustele jõuda, siis linnade võimud püüdsid viimase võimaluseni teha kõik selleks, et nõukogude võim võimalikult kaua kestaks.

Pärast taasiseseisvumist jäi Ida-Viru suuremate linnade juhtimisstiili ülejäänud Eesti poliitilise kultuuriga sünkroniseerimise aeg üürikeseks, kuna alates 1996. aastast said kohalikel valimistel hääletada ka mittekodanikud. Sealtpeale ongi kohaliku valitsemise kujundamisel olnud tugev mõju naaberriigi Venemaa poliitilisel käekirjal. Sealseid võtteid on püütud üle võtta ja need toimivad.

See puudutab nii valimiskampaaniate läbiviimist, võimu hoidmist kui valitsemisstiili üldisemalt.

Iseloomulikult on kohalikule võimule tugev mõju kohalikel oligarhidel, kelle firmadele on broneeritud eelarvest kindel osa. Vastuteenena aidatakse sobivatel persoonidel võimul püsida, panustades propagandasse.

Kui politseil ja kohtul on õnnestunud ka pikaajalisi rutiinseid korruptsiooniskeeme paljastada, on kohalik võim võtnud neid pigem tööõnnetusena kui põhimõttelist hukkamõistu vääriva teona. Kõige eredam näide on oligarhidega aastaid kokku mänginud Kohtla-Järve eelmise linnapea Jevgeni Solovjovi lugu, kelle volikogu oli sunnitud ametist tagandama alles siis, kui jõustus süüdimõistev riigikohtu otsus.

Kohaliku võimupüramiidi kindlustamise üks tõhusamaid võtteid on munitsipaalsete töökohtade ärakasutamine. Neid jaotatakse «omadele», kes kandideerivad kohalikel valimistel «õiges» nimekirjas.

Distsipliini hoidmiseks korraldatakse aeg-ajalt pealiinist erineva poliitilise sättumusega isikute näidishukkamisi. Aastaid tagasi kaotas näiteks seepärast töö Isamaaliitu kuulunud Kohtla-Järve Järve gümnaasiumi direktor Sirje Jõemaa, eelmisel nädalal aga sotsist Jõhvi põhikooli direktor Liina Mihkelson.

Ekslik oleks samas arvata, et Ida-Viru valdades käib elu nagu idüllilises külas, kus valitute soosimine ja oponentide kiusamine puuduks ning korruptsioon oleks välistatud. Ent Ida-Viru linnade puhul kohutab selliste valitsemisvõtete kasutamise ulatus ja süsteemsus.

Võimu kindlustamise huve teenib ka Venemaa infoväljas oleva oma valijaskonna kõrvadele meelepärase retoorika kasutamine ja Eesti riigi jaoks põhimõttelistes küsimustes seisukohtadega laveerimine, mille kõige tuntum ja värskeim musternäide on Mihhail Korbile ministrikoha maksnud sõnavõtud NATO suhtes. Kindel edu toov töövahend on ka rahvusliku kaardiga manipuleerimine. Kui kohalikel valimistel on mõni nimekiri vähegi tõsiselt võetavat konkurentsi pakkumas, siis on neid sildistatud natsionalistideks, kes vene valijale midagi head ei tõota.

Ühtlasi on sel moel hea varjutada oma ebaõnnestumisi kohaliku elu korraldamisel. Ida-Viru linnades on keskmine brutopalk Eesti keskmisest kõvasti maas, tööpuudus riigi suurim, korterite hinnad ühed madalamad, elanike väljaränne kiire nagu Narva kosk suurvee ajal. Kohtla-Järve on viinud ka oma laenukoormuse maksimaalselt lubatud piirini. Ümberkaudsed vallad näevad selleski ühte nende allaneelamise motiivi – kui oma varud on nahka pistetud, vaadatakse naabrite poole mõttega teha ühismajand.

Kõik see kokku tekitabki kaheksa valla sundliitmise idee suhtes paksu verd. Ometigi ei ole valitsus siiani Mihhail Korbi algatust tööõnnetuseks tunnistanud ja lasknud üle kolme kuu pingetel paisuda. Iisaku volikogu esimees Priit Palmet on tõdenud, et praegune valitsus tahaks justkui meelega saada endale Ida-Virumaalt ligemale 10 000 vaenlast.

Haldusreformi Põhja-Eesti piirkondlik komisjon ei toetanud üle-eelmisel reedel kaheksa valla sundliitmise ideed. Kui valitsus peaks juuni alguses tehtava otsusega seda eirama, nagu ka Ida-Viru valdade elanike rahvaküsitlusel avaldatud tahet, siis tekib küsimus, millised argumendid valitsuse jaoks maksavad.

Mis puudutab Ida-Viru linnade poliitilise kultuuri lähendamist ülejäänud Eestile, siis selles osas on suur tööpõld kõigil Eesti erakondadel, kellest enamik on seni selles piirkonnas pigem passinud kui püüdnud tõsiselt mängu sekkuda.

Võtmeküsimus on, kas Jüri Ratas tahab Ida-Virumaal suurimat mõjujõudu omavas Keskerakonnas läbi viia sisulisi muudatusi või lepib ta sellega, et tema erakonnakaaslased jätkavad seal oma klannipoliitikat, kindlustades samas erakonnale seal ühe valimisvõidu teise järel. Samas on ju mitmedki Ida-Viru linnade valitsemisele omased tunnused vägagi omased ka pealinnale.

Tagasi üles