Mihkel Mutt: kunagi võivad meilgi pommid plahvatada

Mihkel Mutt. Foto: Marianne Loorents

Teoorias ei saa lõpuni välistada sedagi, et midagi niisugust juhtub Põlvas või Paides, arutleb Mihkel Mutt.

Pikas perspektiivis pole võimalik traditsiooniliste vahenditega terrorismi vastu võidelda. Ei saa lõputult laiendada ja tõhustada jälgimissüsteeme: võib valvata osa inimesi pidevalt või kõiki inimesi mõnda aega, ent mitte kõiki igavesti. Viimane tähendaks üht valvurit iga valvatava kohta. Mis elu see enam oleks? Ja quis custodiet ipsos custodes – kes valvab valvureid endid?

Liiati saab valvaja otsustada üksnes väliste märkide järgi, mitte piiluda valvatava ajudesse. Aga mõned viimase aja terroristid on olnud väliselt vaiksed ja korralikud inimesed, kes polnud politsei vaateväljas ning kelle lähedasedki olid nende teost hämmelduses.

Mööngem: kui tavalise terrorismi vastu veel kuidagi saab, siis enesetaputerrorismi vastu mitte, aga just viimases tänapäeval põhiprobleem ongi.

Camus ütles umbes nii, et enesetapp küpseb hinges nagu kaunis kunstiteos. Ja kuigi moslemiterroristi mõtteis pole absurdile vähimatki kohta (vastupidi, tema enesetapp ja kõik sellega kaasnev tähendavad ülimat mõttekust), kujuneb konkreetne tee säärase teoni samuti aegamisi ja vaikselt. Jälgimine siin ei aita.

Tundub, et enesetaputerrorismi aitaks vähendada üksnes see, kui asjaosaliste usk leigeneks, nii et nad hakkaksid rohkem maise elu väärtuste küljes rippuma ega loobuks sellest nii kergesti tulevase nimel. See on pikk protsess, mis läänes kestis vähemalt pool tuhat aastat. Euroopa on praegu ellu suhtumise mõttes nagu jurassic park, kus uus ja ürgne läbisegi.

Vahel kuuleb, et puhastumus peab tulema seestpoolt ja et ainult teised moslemid saavad oma äärmuslikke kaaslasi ohjeldada. Seadmata kahtluse all enamiku moslemite rahuarmastust olmetasandil (igatsus korrapärase turvalise elu järele on lõppeks üldinimlik), on siin teatud raskused.

Eitavast hoiakust terrori suhtes on pikk maa konkreetse abini riigi julgeolekujõududele – see jääb enamasti helesiniseks unistuseks. Isegi kui hukkamõistev hoiak on aus, kohtab öördamist harva, sest veri on paksem kui vesi.

Tõenäoselt on mõnigi väliselt vaga sisimas hoopis õnnelik, et «poisid-tüdrukud tegid ära, mida oleks tulnud ammu teha». Ja teisalt, kui nad potentsiaalsed terroristid võimudele kätte juhataksid, riskiksid nad ise eluga, sest neid koheldaks kui reetureid.

Küsimuse tuum on aga selles, et isegi kui «head» moslemid tahaksid, on neil keeruline «halbu» mõjutada.  Moslemite meelsust suuremalt suunata on üldse raske, sest islamil pole meie mõistes globaalset keset, hierarhia asemel on võrgustik. (Nende kõrgeimat autoriteeti, püha teksti koraani tõlgendatakse ju erinevalt.)

Kui mõnes teises usundis tehakse dogmaatikaalaseid ja vastavaid «rakendusotsuseid» kõrgeimal tasemel ning need muutuvad alamatele astmetele kohustuslikuks, siis islamis mitte. Teoreetiliselt on võimalik, et paavst kuulutab oma entsüklikas näiteks abordi lubatuks. Sellele võib järgneda reaktsioon, mõned kogudused deserteeruvad ja asutavad uusi sekte, nagu seda on ajaloos küllalt ette tulnud. Aga usklike põhiosa võtab uue seisukoha omaks.

Midagi säärast pole islamis võimalik. Keegi ei saa kusagilt toolilt või tornist kuulutada, et «õigeusklikud moslemid, enam me kristlaste ja üldse teiste uskudega ei jagele, uskugu igaüks, mida tahab». Sest naabertornist võib teine imaam rääkida vastupidist ja seda ühte kõige kõrgemat torni polegi.

Terrorismi puhul on veel üks tähtis aspekt, mida ei saa kuidagi eirata. Pidevalt räägitakse islami radikaliseerumisest, ent eksisteerib ka vastupidine nähtus (millele on tähelepanu juhtinud nt prantsuse sotsiaalteadlased). Alati on leidunud rahuolematuid ja radikaale, hüsteerilisi luusereid ja kiiksuvendi jne, kes on valmis võitlema kapitalismi või üldisemalt «rõhumise» vastu, nii et veri väljas.

Varasematel aegadel said paljudest neist anarhistid või kommunistid. Viimase aja reljeefseim näide on maoism, mis oli ka mitmes Euroopa riigis 60–70ndatel populaarne. No mida teadsid nemad maoismist peale nn punase raamatukese ja hungveipingide märatsemise?! Ent sellest piisas neile. Maoismist, mis oli hoopis teise ühiskonna rüpes tekkinud, võeti kõige üldisem ja endale sobivam, st suund kõige vana hävitamisele.

Nüüd on maoismi asemel käepäraseks mugavusideoloogiaks osutunud islam. See tõmbab ligi inimesi, kes oma frustreerituse või lihtsalt agressiivsuse tõttu igatsevad, et kõik lendaks kuradile, või kes tahavad lihtsalt kellelegi vastu vahtimist virutada. Islam annab sellele ihale justkui lugupeetavama vormi.

Õpetlased on osutanud, et nüüdisterrorism on teistsugune kui endisaegne, mis oli suunatud mingi konkreetse eesmärgi saavutamisele, olgu selleks tsaari tapmine või võitlus briti ülemvõimu vastu. Tänapäeva terrorism on sageli totaalne hoiak ja osa võimudiskursusest. (Piir selle ning n-ö puhta islamiterrori vahel pole muidugi selgeservaline, näiteks nn Islamiriigis leidub nii ühte kui teist.)

Meenutagem, kuidas Stalin nottis niihästi oma vastaseid kui poolehoidjaid. Selle ülemmõte oli lisaks piiramatust omavolist joobumusele (mina tahan, sest mina tahan) külvata üldist ärevust. Keegi ei tohtinud oma kohale kindel olla ega mugavaks muutuda. Kindlust ei taganud «õige käitumine» ega isegi mitte «õige usk».

Siin on mõningaid ühisjooni moodsa terrorismiga. Pole järjekindlat seost terroriaktide toime panemise ja selle vahel, kuidas seal maal üldisemalt moslemitesse suhtutakse. Tüüpnäited on Saksamaa, Rootsi ja äsja Manchester. Paradoks on näiline. Sest just see, et pomm pannakse või veoautoga sõidetakse rahvamassi valdavalt tolerantsel maal, aitab kaasa terroristide eesmärgile «dekadentlikus» läänes hirmu ja segadust külvata ja kokkuvõttes teda halvata.

Niisamuti ei kaitse ilmalikkus kedagi. Ka Eestit kahjuks mitte. Ja kuigi – vastupidi – kedagi ärritada ning nende suhtes väljakutsuvalt käituda näitaks halba lastetuba, pole paraku midagi, mis välistaks terrorirünnakud Põlvas või Paides.

Õnneks on Euroopas väikseid maid ja piirkondi palju ning terroristide ressursid seni suhteliselt piiratud, nii et vastav võimalus ei pruugi kaugel ääremaal tingimata realiseeruda. Aga kindel selles olla ei saa.