Veel praegu mäletan väga selgelt emotsioonideküllast 1960. aasta üldlaulupidu uue laulukaare all, rongkäiku paduvihmas ja Gustav Ernesaksa laulu «Mu isamaa on minu arm». Olen kindel, et sellel laulupeol osalejatel on see tunne meeles, eriti kui mõelda ajale, mil see laulupidu toimus.
Nüüd, vabas Eestis on olnud võimalus laulupeost osa võtta ja laulukaare all esineda kõigil, kel keel suus ning hääl paigas. Kõikvõimalikul moel ja raha mitte lugedes on üritatud, et eesti keele saaksid suhu ka need, kes siin pikalt elavad ja sündinud. Need, kes seda soovivad, on selle ka selgeks saanud, kuid ikka on neid, kes seda mitte tehes tunnistavad oma keelelist andetust või lihtsalt laiskust, otsides ja leides sellele kõikvõimalikke vabandusi.
Tegelikult on just keel värav võõrastesse kultuuridesse. Kui keelt ei oska, on kultuuri raske mõista. See kõik eeldab inimese enda vaba tahet, mitte kellelegi ei saa ega tohi midagi jõuga peale suruda. Kui inimene on jõudnud põhimõttelise otsuseni, et tema ei soovi keelt õppida, siis pole mõtet raisata aega tema ümberveenmisele.
Kuidas peaks üks venekeelne laul panema eesti keelt ja kultuuri paremini mõistma? See oleks ju hüüdja hääl kõrbes. Lootus, et üks laul laulupeo repertuaaris aitaks mõista eesti kultuuri, on naiivne, sest emotsioone ei tekita mitte üks laul, vaid terve laulupidu. Seda loomulikult neis, kes teavad selle tähendust, seda hindavad ning oskavad väärtustada.
Lembit Mägi