Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Sirje Niitra: kaubanduse kolm veidrust

4
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Sirje Niitra | FOTO: Peeter Langovits

Kõigepealt nimedest. Meil siin Viimsi kandis on kolm sarnaste nimedega kaubanduskeskust: Viimsi Kaubanduskeskus, Viimsi Keskus, Viimsi Market. Huvitav, kas nimepanejail sai mõistus otsa või müüb Viimsi nimi tõesti nii hästi? Kõik see tekitab parasjagu segadust. Näiteks ei saa tihti aru, millises Viimsi keskuse pakiautomaadis oodatud saadetis viibib, ja kohtumispaika kokku leppides peab kindlasti üle täpsustama, millist kohta mõeldakse.

Teiseks tahaks rääkida kliendikaartide mõttest või õigemini mõttetusest. Mul on kodus karbi sees Säästukaart, millega käin vahel Konsumis, siis ABC kaart, millega sooritan oste Delice poes, neile lisaks Selveri Partner, Rimi ja veel Aitäh-kaart, mis mõistagi kehtib Maximas. Tegelikult on neid veelgi rohkem, kui arvestada apteekide, ilusalongide, spordi- ja raamatupoodide omasid.

Loomulikult ei mahu need kõik mulle rahakotti kaasas kandmiseks, sestap lesivadki nad karbis. Kui lähen rattaga osturetkele, nuputan enne tükk aega, millise kaardi peaks kaasa võtma, ja hiljem selgub enamasti, et võtsin vale, sest leian ennast hoopis mõnest teisest poest. Aga see on muidugi mu enda viga.

Kliendikaardi mõte peaks olema mind ühte kindlasse poodi meelitada. Aga kui mul on kõigi kaupluste kaardid, siis kaob see mõte ju ära. Soodustustega on ka nii, enamasti pole need seotud kaardiga, vaid mõeldud kõigile ostjaile. Mõned kauplejad on hakanud oma kliente tuvastama ID-kaardiga ja see on igati tervitatav.

Siiski ei tahaks, et kõik seda teeks, sest ma ei soovi igas poekeses oma tähtsat isikut tõendavat dokumenti letti lüüa. Tegelikult ei tahaks seda kogu aeg kaasaski kanda. Räägitud on universaalsest ostukaardist, mis oleks korraga seotud mitme kauplusega, kuid jutust kaugemale pole jõutud. Telefonimaksed juurduvad ka visalt.

Kolmas mure puudutab sularahamakseid. Miks ikka veel ei taha mõned kaupmehed endale makseterminali soetada? Ja kas on ikka õige selle pärast ostjaid karistada? Näiteks Viimsi uhkes Mega nime kandvas kirbukas saab kaardiga maksta küll, aga siis on hind kallim, mille eest müüja ka enne ostu sooritamist hoiatab. Kuid sularaha tuleb välja otsida ka mitmesse Tallinna ilusalongi sisse astudes ja seal vägagi tänapäevaste ja kallite teenuste eest tasudes.

Meie suvepealinna Pärnus iluteenindajate juures on see täiesti tavaline praktika. Veelgi kaugemale on läinud üks Tallinna Sikupilli keskuses tegutsev rõivakaupmees, kes lubab sularahas maksjale ostude pealt viis protsenti soodustust.

Samas on paljud turu- ja laadakaupmehed juba aru saanud, et makseterminal toob kliente ja nende kaudu tulu juurde, ning endale need vajalikud seadmed soetanud. Vaatasin järele, et ühe nutiterminali üürimine maksab kuus kõigest 8 eurot.

Eraldi küsimus on, kas oma püsikulusid, millest makseterminali kasutamine kindlasti on, niimoodi klientide kaela veeretada üldse seaduspärane on. Hea kauplemistava alla see kindlasti ei käi.

Tagasi üles