Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

George Friedman: Ühendriigid valmistuvad tõenäoliselt sõjaks Põhja-Koreaga

Lisatud video

44
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Teleekraanil kuvatud kaader Põhja-Korea raketikatsetustest. | FOTO: Scanpix

Geopoliitika ekspert George Friedman ütles selle nädala alguses strateegiliste investeeringute konverentsil antud intervjuus, et hiljutistele uudistele tuginedes valmistuvad Ameerika Ühendriigid tõenäoliselt sõjaks Põhja-Koreaga.

Loe lisaks: Franz-Stefan Gady «Milline näeks välja teine Korea sõda?»

Jonathan Roth (edaspidi J.R.): Tahaksin rääkida Teiega teemal, millega kavatsete esineda ka siin strateegiliste investeeringute konverentsil ehk mis toimub praegu Põhja-Korea ja Ameerika Ühendriikide vahel. Väidate, et tõenäoliselt liigume täiskäigul sõja suunas. Ehk selgitaksite seda lähemalt.

George Friedman (edaspidi G. F.): Tegelikult oleme juba pikemat aega tasapisi liikunud selles suunas, aga nüüd ühel hetkel lisasime gaasi.

Siinkohal saab tugineda mitmele näitajale. Näiteks seilab teine laevastiku lahingugrupp juba Korea poolsaare lähedal. On osutusi, et sellega ühineb ka kolmas [lahingugrupp].  F-35 – kõige moodsamad hävitajad – on saadetud Koreasse. Siis veel sõjaväeõppus, mis hõlmas üle 100 F-16 lennuki Korea kohal taevas. Ja kõige pahaendelisem – Guami saarel toimuvad tsiviilkaitse teabetunnid. Guam on justnimelt see koht, kus pommitajad B-52, B-2 ja B-1 paiknevad ja kust alustada õhurünnakut.

Seega, kui me ei lähe sõtta, siis teeme lihtsalt väga head näitemängu.

J. R.: Mida see tsiviilkaitse teabetund endast kujutab ja mis sellega kaasneb?

G.F.: Sõja ajal sa ei tea, mida teine pool kavatseb teha. Teame, et põhjakorealased käituvad – mulle arusaamatutel põhjustel – ülbelt.

Oletame, et meie luure eksib ja neil [põhjakorealastel] on tegelikult olemas pikamaaraketid või et nad võivad rünnata ka merelt ja teha terrorirünnakuid. Meil on Guamil tsiviilelanikkond ja see on – pidagem meeles – osa Ameerika Ühendriikidest ning neid peab kaitsma. Enamik neist vast ei tea, mida peab rünnaku korral tegema. Loomulikult ei ole see kindel, kas nad ka pärast tsiviilkaitse teabetundi teavad, kuidas tuleb käituda (naerab – toim). Aga vähemalt on eelnevalt tehtud kõik, et nad on valmis.

Kui tsiviilisikud valmistatakse ette, kas siis on mingi otsus langetatud. Sest vastasel juhul ajab see paljusid inimesi paanikasse. Aga kui põhjust pole, siis ei ole vaja ju paanitseda.

J. R.: Teame, millist hävingut võib Põhja-Koera Korea poolsaarel tekitada. Olen kuulnud, et neil kulub hinnanguliselt alla tunni suurtükiväe ümberpaigutamisele teisele poole mägesid umbes 20-miljonise elanikkonnaga [Souli] linna maatasa tegemiseks. Ent millist ohtu kujutab endast Põhja-Korea Ameerika mandrile?

G.F.: On võimalik või peaaegu et kindel, et neil puudub mingisugunegi ründevõimekus, aga … Nad suudavad siiski mingil määral korraldada terrorirünnakuid. Selle tõenäosus on küll väike, aga nende eriüksused võivad näiteks merd pidi toimetada mingit sorti relva meie maismaaterritooriumile.

Aga pidage meeles, et Lõuna-Korea on meie liitlane. Meil on suurel hulgal sõdureid seal. Ja Soul on suurlinn, kus elab 25 miljonit elanikku. Ma ei arva, et nad teevad selle maatasa tunni aja jooksul. Suurtükist ei saa nii kiiresti lasta. Aga nad võivad teha suurt kahju küll.

Selles sõjas meie pool ei keskendu ainult tuumarajatiste hävitamisele. Minu arvates teevad vaikselt selle töö ära hoopis suured strateegilised pommitajad. Aga tuletame meelde, et Põhja-Koreal on suurepärane õhukaitsesüsteem. Seega peab selle esmalt ohutuks tegema.

Mis puudutab sõdu, siis need muutuvad aina keerulisemaks. On lihtsam öelda, kui teha.

Aga see on sõda, mida Ühendriigid on kaua plaaninud. See on tõenäoline. Ja samuti on Põhja-Korea end pikemat aega selleks ette valmistanud. Mõlemad pooled püüavad üksteist kuidagi üllatada. Ja see teeb omakorda konflikti kulu ennustamise raskeks. Teatud mõttes oleme juba ületanud piiri: lubanud sõjaliselt vastata, kui nad ei lõpeta oma tegevust.

J. R.: Mida teeb Hiina?

G. F.: Hiina on kasutanud Põhja-Koread igal võimalikul viisil Ameerika Ühendriikide vastu. Ühendriigid on survestanud hiinlasi erinevais küsimusis. Siis lasti Põhja-Koreal teha midagi suitsukatteks, misjärel Ühendriigid palusid hiinlaste käest abi, mida nad ka andsid. Põhja-Korea tõmbus lõpuks tagasi, aga teema juurde, millest tahtsime algul Hiinaga läbi rääkida, näiteks kaubandus, ei tulnudki me tagasi.

Enam ei ole Hiinal jaksu Põhja-Koread mõjutada. Või nad ei taha seda. Aga igal juhul ei pea Ameerika presidendi Donald Trumpi ja Hiina kompartei juhi Xi Jinpingi vahel sõlmitud ükskõik milline lepe enam vett.

Nüüd ütlevad venelased ja hiinlased, et lahendame need probleemid diplomaatilist teed pidi. Aga seepeale küsivad ameeriklased hämmastunult: «Mis diplomaatilist teed pidi?» Selleks peab sul olema keegi, kellega saab tõesti läbi rääkida. Nemad seda ei ole ju tegelikult tahtnud.

J. R.: Mida arvata oletustest, et Trump teeb seda kõike mingi poliitilise mängu pärast, eriti selle pärast, et tema toetus on viimase kahe nädala jooksul kokku kuivanud.

G. F.: Trump järgib Ühendriikide poliitikat, millele panid aluse George W. Bushi ja Barack Obama administratsioonid. On olemas punane joon. Kui põhjakorealased omandavad sellise tuumavõimekuse, millega nad võivad rünnata oma naabreid või isegi Ühendriike, siis ka sekkume.

Teiseks, minu arvates palkas Trump kaitseminister [James] Mattise ja rahvusliku julgeoleku nõuniku [Herbert R.] McMasteri just nende sõjaväelasliku printsipiaalsuse pärast. Ja Trumpi juures on huvitav, et ta laseb neil teha just seda, mida nad heaks arvavad.

Trump võib sellest kasu lõigata ja olen kindel, et teda rünnatakse sõjalise lahenduse pooldamise pärast. Aga see on olnud piirkonnas Ameerika strateegia viimased mitu kümnendit.

Ja Põhja-Korea on otsustanud ületada seda punast joont. Või vähemalt näib nii. Neid on hoiatatud, aga nad ei ole taganenud. Seega kas punasel joonel puudub igasugune mõte või hakkame tõesti tegutsema.

Usun, et luureasutused, kaitseministeerium ja julgeolekunõukogu on sügavalt veendunud, et tuumarelva omandamise tõenäosus on nüüd piisavalt suur. See on meile vastuvõetamatu ja on vastuolus isegi ÜRO resolutsiooniga. Nii et on aeg tegudeks.

J. R.: Mida peaksid inimesed järgnevate päevade, nädalate jooksul ootama? Kui suurest ajaraamist räägime siin?

G. F.: Üldjuhul ütleksin: ootame ära, mil kolmas lahingugrupp ilmub välja. Aga ma ei ole nii kindel, et see mängib suurt rolli.

Kindlasti ootaksin ära – kui midagi peaks juhtuma – Trumpi kojunaasmise. Ta on praegu Iisraelis (intervjuu tehti 23. mail, president Donald Trump viibib tänase seisuga Itaalias – toim).

Aga Ühendriikidel on tava anda märku sellest, millal nad lõpuks lähevad sõjalist teed pidi asju lahendama, aga mitte minna kohe üllatusrünnakule, nagu tehti viimati Iraagi puhul või enne seda Lahesõjas.

Meil on võimas jõud taga, vähemalt nii arvame. Põhja-Korea ei kao kuhugi. Andes neile teada, et tuleme nende järele, jätab see võimaluse läbi rääkida nende allaandmise üle. Seetõttu Ühendriigid on läinud seda teed pidi, et teevad selgeks neile, kes kuulavad, oma plaanist sekkuda varem või hiljem sõjaliselt.

Me ei ole saatnud piirkonda lennukikandja ja suurel hulgal sõjalennukeid või hoiatanud Guami elanikke lihtsalt niisama, vaid ikkagi näitame, et hakkame seda kasutama.

Kahtlustan, et siseneme nüüd arengujärku, kus ootame, kuni meil on hiinlastega saavutatud kokkulepe ning seejärel anname meile sobival ajal löögi Põhja-Koreale. Aeg on meie poolel.


Jonathan Roth on meediaettevõtte Roth Multimedia Inc. peaprodutsent. Samuti on ta iga-aastase strateegiliste investeeringute konverentsi korraldaja investeerimisportaali Mauldin Economics videosisu peaspetsialist.

George Friedman on geopoliitiliste uuringutega tegeleva ettevõtte Geopolitical Futures asutaja ja esimees. Enne seda juhtis ta globaalset luureanalüüsi pakkuvat erafirmat Stratfor (Strategic Forecast), mille ta lõi 1996. aastal. Friedman lahkus Stratforist üle-eelmise aasta mais.

Tagasi üles