/nginx/o/2017/05/21/6690417t1h61aa.jpg)
Tallina Ülikooli professor Rein Ruutsoo selgitab vastulauses kirjanik Jaak Urmetile alias Wimberg, miks tema, kelle isa võitles samuti Punaarmee ridades, ei vii siiski pronkssõdurile lilli.
Rein Ruutsoo vastulause Jaak Urmetile: minu isa oli ka laskurkorpuses, aga ometi ei vii ma pronkssõdurile lilli (17)
25. mai 2017, 19:24
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esiteks. Kõigepealt on minu kui ajaloolase (jagan Vene ajaloolaste Mark Solonini, Mihhail Meltjuhhovi jt arusaamu) vaatenurgast Suure Isamaasõja tänase narratiivi eesmärk vähemalt varjutada tõsiasja, et Venemaa ja venelaste jaoks algas sõda ikkagi 17. augustil 1939 (Saksamaa sulges piiri Poolaga).
Seejärel tungiti koos Adolf Hitleriga kallale Poolale – sellele «Versailles' lepingu värdjale» –, nagu sõnastas alanud sõjakäigu õigustuse tollal peetud kõnes Nõukogude Liidu välisminister Vjatšeslav Molotov.
Et Jossif Stalini kavaldamised (Molotovi-Ribbentropi pakt) kavaldati üle, läks vene rahvale ääretult kalliks. Suuresti vene sõduri elude ohverdamise hinnaga saavutatud võidu kärarikka tähistamine eesmärk on summutada küsimus: kes siis ikka selle ohvriterikka sõja valla päästsid? Kes tegi valearvestusi, mis nõusid rohkesti ohvreid, ja millised olid üldse Stalini plaanid? Kas selleks oli ikka rahu? Poolreligioosse ideoloogia kütkes inimestega pole siiski mõtet ajalugu arutada, nad kaitsevad oma identiteeti. Kuid palju eestlased (ja absoluutne enamus lääne ajaloolastest) näevad sõda just selles võtmes.
Võidu tähistamise mobiliseerimine selle tänases militaristlikus, selgelt ka läänevaenulikus narratiivis, on ohtliku tulevikuperspektiiviga. Selles on vähe leina, oluliselt puudub või üldse puudub selles humanistlik reflektsioon.
/nginx/o/2017/05/25/6709351t1h489e.jpg)
Teiseks. Minu noorusajal – sõjajärgseil aastail, kui kannatuste ja langenute mälestus oli veel värske, piirdus võidu tähistamine mõõduka aktsiooniga. Kohaliku garnisoni ülemad ja parteijuhid asetasid 9. mail pronksõduri jalamile pärjad. Vahel kuulusid asja juurde ka soomukid.
Okupatsioonivägede jõudemonstratioon oli väga ebameeldiv, et mitte ütelda vastik. Sedakaudu demonstreeriti tohutut ülekaalu, võttes lootuse, et minu tulevik saab kulgema mujal ja teisiti kui vene keeles käske jagava võõrvõimu all.
Et meie pinnal marssivais sõdureis oli õigus näha ohtlikku okupatsiooniväge, sai nooremale põlvkonnale vaieldamatult tõendatud 9. jaanuaril 1991. Siis tapsid võõrvägede sõdurid Leedus 14 okupatsiooni lõpetamist nõudnud leedulast ja vigastasid sadu teisi rahumeelseid demonstrante.
Sama vägi oli olnud samalaadseks «internationalismiks» valmis kõik need 40 aastat.
Eestist läks verine karikas mööda jaanuaris 1991 ja lõppes õnneks sama aasta augustis. Tallinna teletorni akende automaadipäradega puruks peksmise selge eesmärk oli meid jälle hirmutada, eemale vabaduse nõudmisest. Purustatud aknad ja rüüstatud baarid, võitjate barbarlik mentaliteet, meenutavad aga vägagi veel eesseisvat aprilliööde Tallinnat.
Kolmandaks. Tänaseks pronksiöö nime all ajaloo annaalidesse jäänud pretsedenditu vandalismilaine on sambale andnud kurva ja hoiatava lisatähenduse. Sellest ei saa üle ega ümber. Eestist sai koos sellega nähtavaks, et olulises mõttes oleme juba «rinderiik» või hübriidsõja laboratoorium.
Kõrvuti võidu meenutamisega on lillede kuhjamisest pronksmehe jalamile saanud avaliku protesti sümbol. Just selles võtmes tajuvad ja edastavad nende ööde šokki tänase 9. mai tähistamisega suuresti nii need, kes sambale lilli viivad, kui ka need, kes viimata jätavad. Millegipärast jäetakse see kihistus «langenute austamist» nõudes hoopis kõrvale.
/nginx/o/2017/05/25/6709373t1h9073.jpg)
Paljud eestlased kogevad tänaseid võõrriigi mundris toimetamisi, nüüd juba aprillimässu sümbolismiga samba ümber koguni ebalojaalsuse demonstratsioonina. Venemaa presidendi Vladimir Putini režiimi «mälupoliitika» tõik, et siinsete venekeelsete enamik peab okupatsiooni «rahvarevolutsiooniks» ja eesti rahva vabaks tahte avalduseks, lisab kõigele võõristava mündi.
See pole eesti rahvas, kes Oudekki Loone väitel ülekohtuselt samastavat Stalini ja venelased. Viimased ise on tunnistanud Stalini rahvuskangelaseks ja tema poliitika ülekaalukalt õigustatuks. Mida peame sellest arvama? Võõrvõimu sümboli ümber toimunud võitlus – samba kesklinnas au sees hoidmise ja kohmakas ümberpaigutamise ümber, – see ei olnud «minu võitlus».
Neljandaks. Pronksmees jäi pooleks tosinaks aastaks minu kooliteele. Sammusin pargist, otse samba tagant läbi ja tihti ootasime vennaga seal ka kooli vastutulnud isa. Meil oli aega arutada. Isa tundis ka isiklikult monumendi kujundajaid ja hindas kuju plastikat üsna kõrgelt. Kunstiakadeemia lõpetanud mehelt sain asjakohase loengu monumendikunstist.
Sambale lisatud sildil polnud tollal mitte ühtegi mitteslaavi nime. Vabastamise au pidi sümboolselt kuuluma just vabastajaile. Täna teame, et mitmed sildil loetletud võitlejad ei langenud üldse Tallinnas ja langenute seas oli ka eestlasi!
Minu isal ja tema sõjakaaslastel ei olnud sõjasambaga mingit suhet, peale aimatava nukruse ellujäänute pilkudes. Isa kuulus nimelt nende eestlaste hulka, kes mobiliseeriti 1941. aastal okupeeritud territooriumilt õigusevastaselt ja surmaähvardusel.
Isa juttudest tean, et ta oli üks neist, kes jäi Uuralite külje alla küüditatuist Kamšalovo laagris ellu. Ta jäi ellu ka Velikije Luki lahingus. Sealses kuritegelikus, ilma suurükitule ettevalmistuseta rünnakus sakslaste kindlustustele sai surma tuhandeid kuulipildujate ette aetud eestlasi. Nende seljataga oli muidugi SMERŠ (Punaarmee vastuluureasutus, akronüüm venekeelsest cмерть шпионам – surm spioonidele) oma kuulipildujatega.
Surma oli rohkem kui vaja, ning seda Stalinile ja Hiltlerile omasele sõjapidamisviisile, kus inimelu ei maksnud palju. Kõik need mõttetud, roimade kaaluga surmad oli tollal riiklik saladus. Isa meenutused olid teadagi «nõukogudevastane laim». Isegi lahinguis langenud eestlaste arvu võltsiti. Tähistada tuli ju võitu, aga mitte leinata.
Tean, et vähemalt kord külastas isa koos paari autot omanud sõjakaaslasega ühe Kamšalovos kamandanud venelasest komandöri hauda. See mees oli nad päästnud näljasurmast.
Nimelt lubas ta surevatel meestel ise sõjakohtuga riskides veel alles jäänud kellad ja muud väärtesemed vahetada kohalikelt hangitud toidu vastu. Kui sõjakaaslasest automanik suri, siis ei olnud kord tapale veetuil kellegiga ja kusagil oma kaotusi väljendada, nagu ka avalikult ausaid mälestusi jagada. Pronksmehega seonduvate võimunäitamistega ei olnud neil asja.
Langenute mälestus on püha. Pronksmehe tähenduse ainult «langenute austamise/mitteaustamise liistule» tõmbamine, nagu seda tehakse, õhutab vaenu. Mida peaks mul asja olema praegu ja just sedalaadi tähenduslikkusega sambale lilli viia?