Veronika Portsmuth: mitu eestlast jätab laulupeole tulemata, kui seal on venekeelne laul sees? (10)

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veronika Portsmuth.
Veronika Portsmuth. Foto: Peeter Langovits/Postimees

Laulupidu mäletab ja hoiab elus eesti keelt ja kultuuri, annab edasi eestlaseks olemise kvintessentsi, venekeelse laulu lisamine kavva ei aita seda eesmärki saavutada, kirjutab dirigent ja laulja Veronika Portsmuth.

Mäletan aega, kui pidin laulukaare all laulma laulu «Iva, Ivuška», aru saamata, mis selle teksti mõte on ja miks me seda laulma peame. Lõpuks jäigi see minu mäletamist mööda  kavast üldse välja, sest ühiskond juba sulas.

Mida mõtleks väike laululaps, kui ta asetatakse samasse olukorda tänapäeval, 25 aastat hiljem?

Vabaduse ajal on laulupidu oma teed otsinud läbi erinevate kunstiliste nägemuste. See on hõlmanud ka paduvälismaist repertuaari ning dirigente. Praegusajaks on laulupidu leidnud endale sellise näo, mis peegeldab meie sügavamat olemust, tõelist pärimust, aja lugu, tänini välja. See kõik ei ole sündinud üleöö, vaid olnud suure loomingulise meeskonna aastatepikkune koostöö ja tunnetamise protsess.

«Enamasti on kultuuride erinevused määratletavad keele kaudu. Inimese kui ühiskondliku olendi kultuurilised omadused antakse talle selle ühiskonna poolt, kus ta kasvab ja areneb. Individuaalselt omandatakse kultuur teistelt ühiskonnaliikmetelt läbi kasvatuse ja õppimise; harjutamise, jäljendamise ja kordamise abil. Kultuur hõlmab selliseid valdkondi nagu keel, teadmised, oskused, traditsioonid, uskumused, väärtushoiakud, moraal, kombed, õigus jne» (lõik Vikipeedia artiklist märksõna «kultuur» all).

Oleme pidanud oma kultuuri aastakümneid vaka all hoidma. Selge füüsiline näide on minu riidekapis olev rahvariidepluus, mida vanaema aastaid maa alla kaevatuna alles hoidis ja värisevate kätega mulle kinkis. Selleks, et ma mäletaksin ja hoiaksin. Ja mitte vaid viimaseid 60 aastat, vaid midagi hoopis kaugemate aegade tagant…

Tänaseks on laulupidu minu jaoks leidnud oma joone just endaks olemisena, väikese kultuuri suure identiteedilise väljendusena. 2017. aasta laulu- ja tantsupidu on oma arengus midagi hoopis muud kui sügaval nõukogude ajal toimunud pidu. Siis, kui näiliselt lauldi koos nõukogude rahva ühtsuse nimel, kuid südames oodati peo lõppu, kui sai häälepaelad valla, lauldes Gustav Ernesaksa laulu «Mu isamaa on minu arm».

Kuidas tol ajal Eestis elavad vene rahvuse esindajad publikuna seda pidu tajusid? Julgen arvata, et mõtlemistasandid olid siinkohal üsna erinevad.

Venekeelne laul laulupeol

Laulupeo repertuaar ei ole lihtne laulude rivvi seadmine, vaid sügava mõttega hoolikalt valitud muusikaliste numbrite kooslus, mis veel omakorda hoolikalt järjestatuna loovad suure ja tähendusliku kunstilise terviku. Laulupidu on meie kõigi oma, kuid kõiki ei saa selle rooli juurde lasta, kuna see vajab väga õrna ja tundlikku muusikalist lähenemist.

Integratsioon ei toimu laulupeo protsessis, see toimub hoopis kuskil mujal, hoopis varem ning ei saa kindlasti sõltuda ühest laulust laulupeol. Tänapäeva kultuurilise lahustumise keskkonnas on laulupeo oluline roll mäletada ja hoida elus eesti keelt ja kultuuri, anda edasi eestlaseks olemise kvintessentsi. Venekeelse laulu lisamine kavva ei aita saavutada seda eesmärki.

Venekeelne laul laulupeol ei aita enam mõista eesti kultuuri. Tänapäeva maailmas, kus väikekultuurid lihtsalt hääbuvad, on seda tähtsam roll selle hoidmisel laulu- ja tantsupeol. Need eri rahvuste esindajad, kes peo eesmärki hindavad ja väärtustavad, on protsessis osalised ning laulavad rõõmuga ja kvaliteetselt peo repertuaari, saades sellest osa igaüks omamoodi.

Usun, et laulupidu tekitab emotsioone kõigil, kes seal osalenud või seda vaatamas käinud. Kuid samamoodi on emotsiooniderohke iga  jalgpallimatš või popstaari kontsert suurel staadionil. Ja kindlasti tekitab samavõrd erilise tunde nende pea kümnetuhandelise tantsijate seltskonnaga koos tantsupeol tantsimine. Laulu- ja tantsupeo tähendus ei ole teisest rahvusest inimesele sama, mis eestlasele. 

Laulupidu on distantseerinud end poliitikast ja loodan, et see nii ka jääb. Huvitav, mitu eestlast jätab laulupeole tulemata, kui seal on venekeelne laul sees? Seegi on kogu küsimuse juures oluline.

Mõtlemistasandite erinevus

Arvan, et tänapäeva noored on väga innukad eesti keelt õppima riigis, kus nad elavad. See on tänapäeva maailm ja standardid, mis ei jäta puutumata ka haritud ja kultuurseid venelasi Eestis.

Minu jaoks oli saates «Suud puhtaks» (ETV, 17.05) kõige toredam hetk see, kui noormees ühest Tallinna keskkoolist jagas oma üllatust saate lõpus, öeldes, et ei teadnudki, et selline eristumine ja vaen eestlaste ja venelaste vahel olemas on. See näitab selgelt, et noored on lõimunud, noored räägivad eesti keelt ja peavad lugu eesti kultuurist. Nad on eestlased.

See omakorda ongi see tugev vundament, mis lõpuks unustab valusa mineviku ja võimaldab nii minu kui ka Nikita lastel koos ausas suhtes sõpradena laulukaare all laulda.

Veronika Portsmuth oli 2011. aasta suvel noortelaulupeo «Maa ja ilm» kunstiline juht. Ta on olnud ka Eesti Kooriühingu esimees.

Kommentaarid (10)
Copy
Tagasi üles