Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Mart Ustav: Icosagen pürib ravimifirmaks

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Mart Ustav | FOTO: Jaanus Lensment

Otsustasin, et pean püüdma kõike seda, mida teadlasena olen tundma õppinud, inimestele kättesaadavaks tegema, räägib akadeemik Mart Ustav Sirbile antud intervjuus.

Akadeemik Mart Ustav on silmapaistev teadlane ja väga hea teadusadministraator, Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudi asutaja, keda võib julgelt nimetada Eesti üheks edukamaks biotehnoloogia ettevõtjaks.

Seetõttu keskendutakse intervjuus mitte niivõrd akadeemik Ustavi teadustegevusele, kuivõrd hoopis temale kui edukale kõrgtehnoloogia ettevõtjale. Kuidas kutsuda ellu rohkem kõrgtehnoloogilisi majandus-ettevõtlusprojekte? Täiendavat arenguruumi on nii teadusgrantide süsteemil kui ka majandusliku suunitlusega toetusmeetmetel.

Kui peaksite intelligentsele inimesele tänavalt tegema nn liftiettekande ehk siis umbes kolme minutiga selgeks tegema, et mille poolest erineb kõrgtehnoloogiline ettevõtlus tavalisest ettevõtlusest, siis mida te talle räägiksite?

Tõenäoliselt teeksin seda mõne väga elulise ja igapäevase näite varal. Kui võtate näiteks Mercedese ja teisalt ZAZ 968 ning võrdlete neid – mõlemat nimetatakse autoks, neil on mõlemal neli ratast ja nad sõidavad, mõlemal on rool ja on mootor, aga teisalt, kui võrdlete autode kvaliteeti, nende võimekust, suutlikkust, kiiruslikke omadusi, mugavust ja turvalisust, siis see on väga erinev.

Jah, nad mõlemad viivad teid punktist A punkti B, aga küsimus on, millise kvaliteedi, mugavuse, ohutuse ja kiirusega. Mis peamine, sellise toote tootmine nagu Mercedes võib olla tootjale märkimisväärselt kulukam, aga on tootjale ka märkimisväärselt kasulikum, nii et üldistavalt öeldes on kõrgtehnoloogiline ettevõtlus tänapäevane raha teenimise moodus.

Ettevõtlus on alati kasumit taotlev tegevus – me üritame minimaalse energia- ja ressursikuluga saavutada maksimaalset tulusust ja kõrgtehnoloogiline ettevõtlus ongi selline, mis kasutab mõistust, aju, innovaatilisust, tänu millele on võimalus teenida oluliselt rohkem. Peab ka mõistma, et ega kõrgtehnoloogiline ettevõtlus tee midagi täiesti uut, kuigi ka seda tuleb ette, lõviosas võtab ta siiski olemasoleva toote-teenuse ja arendab välja tarbijale vajalikumal, uudsemal ja ka ratsionaalsemal moel midagi uut.

Teatavasti tegeleb kõrgtehnoloogiline ettevõtlus intellektuaalse omandiga ehk patentide, litsentside, kasulike mudelitega või siis lihtsalt oskusega valmistada midagi selliselt, milleks keegi teine ei ole suuteline, kuid mingil põhjusel ei ole selle teabe omanik soovinud seda oskusteavet patentida.

Patentidel on ajaline piirang. Patent annab selle omanikule õiguse opereerida teatud geograafilises areaalis 20 aastat. Kui on tehtud mingi avastus ja võetud selle peale patent, siis edasi hakatakse seda avastust tootearenduslikus protsessis tegema müügikõlblikuks, näiteks ravimiarenduses võtab see keskmiselt 12 aastat.

Arendajale jääb viimased kaheksa aastat, et müügiga tagasi teenida kõik arendustsüklis tehtud kulutused. Kui ravimiarenduses eelkalkulatsioon näitab, et pärast toote turule toomist jääb selle müügikäive alla ühe miljardi, siis ei hakatagi arendust tegema, sest arendaja ei suuda oma kulutusi tasa teenida.

Rääkige palun oma isiklikust kogemusest. Kunagi, kui otsustasite, et hakkate oma teadustulemusi kommertsialiseerima, ja nüüd, kui olete juba edukas ettevõtja, siis millised illusioonid purunesid sel teel ja mida head võib esile tuua?

Tahaksin kohe algusmomendi välja tuua – kuni 1998. aastani olin tõsiusklik teadlane, kes ei pidanud mitte ühtegi muud tegemist tegemisväärseks. Selle põhjuseks on väga hea haridus, mille sain Tartu ülikooli keemiaosakonnas. Pärast selle lõpetamist ja Nõukogude armeed siirdusin Artur Linnu laborisse (vt varasemat Sirpi), kus tegin kolme aastaga oma kandidaaditöö, mis nüüd on võrdsustatud doktorikraadiga. 1982. aastal õnnestus mul minna järeldoktorantuuri Uppsala ülikooli, ühesõnaga, minust kujunes järk-järgult läbi ja lõhki eksperimentaalse teadusliku orientatsiooniga inimene. Ja mulle meeldis katseid teha, mulle tõeliselt meeldis saada eksperimentaalne tulemus, mille kohta ma sain öelda MOTT – mida oligi tarvis tõestada.

Toonasesse perioodi jääb veel üks minu kujunemise eripärasid. Artur Linnu laboris oli sügavalt juurdunud suhtumine, et tegele ainult fundamentaalteadusega, ära topi oma nina rakendusteadusse, sest see võib kaasa tuua selle, et mingil päeval seisab meie labori ukse taga soldat, püss õlal, kogu meie uurimistöö salastatakse ja kaob igasugune võimalus selle avaldamiseks ja välismaailmaga suhtlemiseks. Võib öelda, et selline suhtumine anti mulle teadusliku, et mitte öelda alma mater’i, emapiimaga sisse.

Niimoodi tegutsesin aastani 1998, mil mul oli juba oma labor, olin professor, mul oli lugematult toekaid grante – kodumaiseid, Euroopa omi, Howard Hughesi meditsiiniinstituudi grant jne. Üheks põhiliseks suunaks, mida ma toona uurisin, olid onkogeenid – geenid, mille talitluses esinevad defektid kutsuvad esile vähkkasvaja tekke. Ja siis haigestus minu ema. Tal avastati melanoom, haiguse kulg oli väga kiire, umbes poole aasta pärast oli ta meie seast lahkunud.

Istusin leinas maha ja hakkasin mõtlema. Siin ma nüüd olen, täis elujõudu teadlane, olen pilgeni täis teadmisi ja oskusi, aga ma ei saanud oma ema, kuigi minu eriala on onkogeenide uurimine, mitte millegagi aidata. Ma sain väga hästi aru, miks need protsessid toimusid, mis selle võis esile kutsuda, kuidas kulges haigus teaduslikus mõttes jne, aga ma ei saanud mitte midagi teha.

Ja siis otsustasin, et pean midagi oma mõttelaadis ja tegevuses muutma, et pean püüdma edaspidi kõike seda, mida teadlasena olen tundma õppinud, tegema inimestele kättesaadavaks. See oligi murdekoht, mil alustasin ettevõtlusega. Sai ka selgeks, et sellist tegevust enam päris puhtalt ülikooli seinte vahel teha ei saa, mängu tulevad rahalised suhted.

Seadsin juba toona oma tegevusele ühe range põhimõtte, et me oleme nõus kirjutama granditaotlusi ja ettevõtlusmeetmete taotlusi, oleme nõus väga kaalutletult võtma ka laenu, aga põhitegevuse peamiseks finantseerimisallikaks peavad olema iseenda kohe eos loodud elujõulised tooted ja ärimudel. Esmalt asutasime Quattromedi, algul oli meid neli, siis lisandusid soomlased. Saime kohe Eesti Innovatsioonifondist toetust, soetasime aparatuuri ja asusime tegutsema nii, et kõike laboris teaduslikult väljatöötatut saaks rakendada ettevõttes.

Me tegime seda selliselt, et intellektuaalne omand jäi ülikoolile, meid kvalifitseeriti autoriks ja veel praegugi – 18 aastat hiljem – teenivad ülikool, instituut ja autorid selle töö pealt litsentsitasusid. Eks me alustanud ettevõtjatena täiesti võhikutena ja kuigi esimesel aastal oli ebakindlust palju, nägime siiski kohe, et ärimudel hakkab tööle ja juba teisel aastal oli käive kahekordne. Kaks aastat hiljem oli käive uuesti kahekordistunud – kuni aastani 2008, mil leidsime finantsdokumente uurides, et meil on 65 miljonit krooni käivet aastas, millest 15 miljonit moodustab puhaskasum.

Järelikult oli turule toodud kasulik asi, olime suutnud välja töötada õiged meetodid ja mudelid, meil olid hästi välja töötatud laboriteenused ning püsiv kliendibaas ning siis me otsustasimegi, et müüme diagnostika osa ära investoritele. Tahaksin näitena välja tuua, et kui me alustasime 18 aastat tagasi, oli meil väga selgelt ja üheselt turule suunatud tegevus, meid ei huvitanud pelgalt alusteaduslik väljaarendamine või uurimine, meid huvitas eesmärgipärane arendamine, millele oleks olemas turg ja ostja.

Edasi tuli paralleelselt soomlastele tehtud projekt, kus me tegelesime ainult arendusega, mitte äriga ja see oli viga. HI-viiruse arendusega saime väga kiiresti loodud tehnoloogia ja väga kiiresti näitasime, et see ka töötab, kliinilised katsetused said kõik tehtud, aga see oli välja sihitud ainult väga kitsalt HIV ja aidsi peale.

See oli niivõrd kitsas kanal, et kui siis selgus, et immunoloogiliste meetoditega ei ole võimalik HIV-nakkust peatada, siis oligi kogu meie arendus vastu taevast läinud. Nüüdseks on muudetud profiili ja üritatakse leida laiendatud arendusvõimalusi, aga kui tuldud teele tagasi vaatan, siis selle projekti puhul on ilmekalt näha, kuidas meie teaduslik arendustöö oli igati eeskujulik, absoluutselt briljantne, aga äriarendus lonkas kõiki jalgu korraga ja siiamaani ei ole selle projektiga ärilises mõttes 16 aastaga mitte kusagile jõutud.

Pärast seda, kui Quattromed oli jagunenud kaheks, millest diagnostika osa läks investoritele ja biotehnoloogia osa reorganiseeriti Icosageniks, oleme nüüd oma ambitsioone laiendanud: meie sihtturuks on selgelt maailmaturg ja tuleb leida farmakoloogiafirmasid, tehnoloogiafirmasid, kellele me võime oma tehnoloogiaid välja arendada ja pakkuda. Me oleme omas vallas võimelised väga laiaks tootespektriks ja meil on kõikide arenduste puhul rõhutatult eesmärgiks kasumi tootmine, mitte arendus arenduse enda pärast.

Meil käis läbi, et Quattromedi tegevuse käivitamiseks olete saanud toetust Innovatsioonifondilt, ja tean, et ka Icosagen on EASilt toetust saanud. Mida ütlete neile õpikukapitalismi apologeetidele, kes väidavad, et igasugused ettevõtlust toetavad meetmed on kuradist ja turu solkimine?

Ilma selliste toetusmeetmeteta toimub areng palju aeglasemalt. Ka praegusel Icosageni ettevõtete arendamisel lähtume rangelt orgaanilise kasvu printsiibist ehk siis me peame müügikäibega tagama, et meil on vahendeid organisatsiooni ülalpidamiseks ning ka teadus- ja arendustegevuseks.

Me ei võta omakapitali ega kohustuste poolel täiendavaid riske: nii palju kui teenime, nii eksisteerime ja areneme. Ma ei ole kordagi häbenenud taotleda Eestist, Euroopast, USAst vastavaid grante, kui need haakuvad meie arengusuundadega ja selline võimalus on avanenud. Oleme viimasel ajal väga edukalt Euroopas tegutsenud, meil on sealt päris mitu toetust.

Selle tulemusena on Icosagenil 2017. aasta teadus- ja arendustegevuse eelarve 800 000 eurot ja suuname selle raha täielikult uute tehnoloogiate ja toodete väljatöötamisse. Sellest 30% on meie enda raha. Kui meil toetusi ei oleks, siis me selle proportsiooni ulatuses ka areneksime ja areng oleks sellevõrra aeglasem. Eri meetmed on meie puhul väga olulised arengukiirendid.

Kas olete ka vaevunud plusse-miinuseid kokku lööma? Kui palju olete tarbinud avaliku sektori toetusmeetmeid ja kui palju omakorda riigile makse maksnud?

Ma pole sellist tegevust viljelenud, aga isegi ilma arvutamata võin öelda, et riik on kõvas plussis. Kas või maksude arvusid vaadates.

Sooviksin veel küsida psühholoogilise hirmu kohta. Paljudel on raskusi mugavustsoonist väljatulekuga. Kui minnakse ettevõtlusturule, on turbulentsi ja pidevat olukorraga kohanemise vajadust, saavutusvajadust siiski märkimisväärselt rohkem. Kui meenutate omaenda hirme, kas hirmul oli alust?

Eks ma olin toona ullikene ja päris hästi ei teadnud, mis ees ootab. Saime küll alustuseks toetuse Innovatsioonifondist ja Tartu ülikool andis meile alguses tühjalt seisnud pinnad Nooruse 9 soodsalt rendile, aga vaikselt ja kindlalt hakkas enesekindlus kasvama, kui ma nägin, et see, mida me tegime, et selle järele on nõudlust.

Me ei saanud mingit «haigekassa lepingut», et meil oleks tagatud kindel eelarveline sissetulek, ei, meil tekkisid turul kliendid, kes meie tulemit vajasid ja selle eest maksid. Me läksime ise haiglate laboratooriumidesse, perearstide juurde ja näitasime, milleks oleme suutelised, et meil on selline analüüside kompleks, ja nemad tellisid. Ettevõtlusega alustades on tähtis leida eelkõige turg ja kliendid, kes pakutut vajavad ja on selle eest nõus maksma, siis tasub millegagi alustada ja tegeleda.

Meie teadlaste tegevus meenutab natuke ka väikeettevõtja oma, lihtsalt väljundiks on avaldatud artikkel ja selle tsiteeringud, mitte tulu ja kasum.

Nii see ongi! Kuid eks tsiteeringute ja H-indeksite tagaajamine ole ka natuke selline punnitatud tegevus, sest igal artiklil on oma tsiteeringute ja relevantsuse eluiga. Kui artiklit tsiteeritakse veel ka 10–15 aasta pärast, siis sellisel juhul on avaldatud midagi oma valdkonnas läbimurdeliselt olulist ja sellel on jäävväärtus.

Selline töö pääseb õpikutesse, monograafiatesse, valdkondlikesse ülevaadetesse jne, sest tehtud on midagi olulist. Võin enda kohta öelda, et papilloomiviiruse algtekke valguline selgitamine on puhtalt meie töö koos Arne Stenlundi ja Ene Ustaviga aastast 1991–1993. Seda tsiteeritakse siiamaani ja loetakse üldse valdkondlikus uurimistöös uue perioodi alguseks. Selliseid õnnestumisi iga teadlase elus väga palju ei ole.

Ma ei räägi siin nendest «surnuaedadest», kus on sada või mitu tuhat kaasautorit, näiteks iga nädal tuleb üks selline artikkel välja ja kõik, kes palgal on, kõik on pandud kaasautoriteks. See on pseudo. Sellega pekstakse üles oma H-indeks ja tsiteeritavus: kui kõik 5000 kaasautorit hakkavad oma artiklile viitama, siis lähevadki tsiteeringud üles. Kuid selliste artiklite teaduslik väärtus, mis nendel megaautorsusega töödel kaheldamatult on, pole kaugeltki võrdne iga kaasautori personaalse panusega teaduslikku tulemisse.

Ma ei idealiseeriks teadlase elukutset või staatust kui niisugust, kuid see loominguline vabadus ja protsess, see on see, mida ma meie ameti juures tohutult hindan. Kui saab eksperimendi toel näidata, et hüpotees töötab, siis see on tohutu loominguline rahuldus. Kuid pean ka ütlema, et kui valmib mingi konkreetselt inimestele mõeldud diagnostiline vahend, meetod, ravim või seade, siis tulemuseks on samasugune, mõnel juhul kaugelt suuremgi loominguline rahuldus kui mõne artikli valmimisel või selle pealt tsiteeringute saamisel ja H-indeksi tõstmisel.

Mis ettevõttega on tegu Icosageni puhul?

Icosagen on rahvusvahelistel turgudel tegutsev biotehnoloogia ja ravimiarenduse firma. Me oleme siiamaani olnud tehnoloogia arendusfirma – loome uusi tehnoloogiaid, patenteerime need ja osutame konkurentsipõhiselt teenust nende tehnoloogiate alusel rahvusvahelistele ravimiarendusettevõtetele.

Meie peamised kliendid on ravimifirmad, kes töötavad välja uusi bioloogilisi ravimeid, näiteks monokloonseid antikehi või teatud rekombinantseid valke, selles vallas on konkurents väga suur, aga oleme tänu oma tehnoloogia uudsusele, et mitte öelda üleolekule, ja tänu kõrgele organisatsioonikultuurile saanud oma klientideks suuri rahvusvahelisi farmakoloogiafirmasid, nt Bayer, Novartis, Pfizer, GSK, Novo Nordisk, Sanofi Pasteur, Bristol Myers Squibb jne, kõigi nende aastaeelarved on kümneid miljardeid ja nad kõik kasutavad oma arendustes meie tehnoloogiaid või meie toodetud tooteid.

Tegelikult on meil ambitsioon saada tehnoloogia arendusfirmast ravimiarendusfirmaks, s.t, et esimeses faasis me mitte ainult ei osuta tehnoloogilist teenust, vaid töötame ka välja ravimimolekulid ja siis teises faasis töötame oma tehnoloogiaga antikehad või rekombinantsed valgud prekliiniliseks uuringuks, ja kolmanda etapina, jällegi kasutades oma originaalset tehnoloogiat, tahame panna püsti nende ühendite tootminse.

Sellega oleme plaaninud luua Icosagenist ravimiarendusfirma ja hiljem ka ravimite tootmisfirma, mis oleks võrdne ja konkurentsivõimeline kõigi suurte eelnimetatud ravimifirmadega. Novo Nordisk on väga hea arengunäide. Nad alustasid väikese perefirmana ja on nüüdseks tõusnud oma sektoris globaalseks tegijaks, avaldades väga suurt mõju väikeriigi Taani majandusele ja kogu selle sektori arengule seal. Meil on nendega väga tihe koostöö.

Kas võib siis öelda, et teil on tahe anda Eesti ravimitööstusele XXI sajandile kohane hingamine ja arenguimpulss?

Absoluutselt! Ma küll ei saa lubada, et meie omakapital jääb täielikult Eesti-põhiseks, aga me tahame tegutseda siin kohapeal ja turgudena käsitleda kogu rahvusvahelist areaali. Tahame pakkuda tooteid-teenuseid kõige teravamas konkurentsipüramiidi tipus ja ma ei näe praegu võimalusi, et me selles ebaõnnestuksime.

Oleme sellele turule sisenenud ja meid kuulatakse järjest rohkem, meiega räägitakse järjest rohkem. Meie tehnoloogiaid litsentseeritakse. Uskuge, see on väga ratsionaalne seltskond, kes oskab väga hästi raha lugeda, nad ei räägiks meiega, kui me ei oleks neile tähtsad, kui nad ei näeks, et meie kahe kõrva vahel üht-teist on ja me suudame neile korralikult presenteerida, miks meiega koostöö neile kasulik on. Ma ei näe mingit põhimõttelist takistust, miks me siit Eestist ei võiks siseneda miljardidollarilisse ärisse, meil on õnnestumiseks kõik eeldused olemas.

Milline on üks biotehnoloogia toote-teenuse arendustsükkel alates teaduslaborist kuni turul rahateenimiseni? Kui kaua selline tsükkel aega võtab?

Kui räägime uuest diagnostikameetodist, siis kui on olemas originaalne idee, läheb selle alusteaduslikuks uuringuks ehk paar aastat, edasi liigub projekt kliinikumi tasemele, kus on vaja leida koostööpartnereid, teha kliinilisi uuringuid ja teste, mis võtab kolm kuni viis aastat ja pärast seda jõuab projekt juba tootearenduse faasi, hakkab endale turgu looma. Ka see võtab umbes paar aastat, seega kokku kulub umbes kümmekond aastat alates laborist kuni müügikõlbliku kaubani.

Kui räägime ravimiarendusest, siis seal on hoopis keerulisemad lood. Üksiküritajana võidakse alusteaduslik faas isegi läbida, näiteks nelja kuni kuue aastaga, mis on ühe teadusgrandi ajaline pikkus, aga edasi tuleb siseneda sellisesse faasi, kus on vaja katsetusteks vajalikke loomamudeleid, tootmissisendeid ja üldse kogu tootmine üles ehitada – seal tuleb kõrge seinana vastu meeletu kapitalivajaduse sein ja selleks et see sein ületada, on vaja juba meeskonda, üksiküritajatele ei ole siin kohta.

Sellepärast ongi mul hea meel näha Icosageni arengut, kus me oleme samm-sammult edasi liikunud sellise meeskonnana, kes töötab sektoris tunnustatud meetodite ja skeemide alusel ja jälgib kvaliteedijuhtimise põhimõtteid.

Ütlesite riigikogu konverentsisaalis viimasel konverentsil «Teaduselt ühiskonnale» kriitiliselt, et Eestis puudub riigi tasandil kõrghariduse ja teaduse kõrgtehnoloogilise ettevõtluse ja majanduse strateegiline juhtimine. Meil on strateegiadokument Teadmistepõhine Eesti 2020“, kas edasiliikumiseks sellest siis ei piisa?

Aga liikumist ju ei ole. Kui meil on strateegia ja see ei ole otsustajatele otsuste langetamisel tegelikuks normiks, siis ju asjad ei tööta. Kui valitsus ja ministeeriumid ei taotle neid strateegiaeesmärke suunatud rahastamise kaudu, siis kusagil valitsuse tasemel on see väärtuste loomise ahel katkenud. Kui meil on strateegia ja seda ei rakendata, kui meil inimesed, kes selle eest vastutavad, aga ei vaevu neid dokumente läbi lugema ja nende järgi käituma, siis on asjad pahasti. Praeguse koalitsiooni puhul tahaksin väga näha, milline on see avatud juhtimine, millega nad võimule tulles palju lehvitasid.

See meie igipõline oigamine ja hädaldamine, et teadus panustab vähe majandusse, tuleneb eelkõige sellest, et inimesed, kes sellest räägivad, ei saa aru mehhanismidest, miks see nii on. Kui kuulata ametnikke, kes meie teadushõlmangu eest vastutavad, siis põhjendavad nad kõike sellega, et sellist teadust on vaja Eesti majandusele ja ühiskonnale, aga millist täpsemalt, seda nad defineerida ei suuda.

Tegelikult on küsimus selles, millise struktuuriga teadust me vajame. Jätame hetkeks humaniora ja socialiavälja, aga mul tekib küsimus, et miks loodusteadustes ja tehnikateadustes annab meie teadussüsteem nii vähe patente. Kui patente ei ole, siis ei teki ka mittemingisugust eeldust äritegemiseks. Tegime Eesti Teadusagentuuri inimestega väikese analüüsi. Kui vaadata meie meditsiiniteadusi, loodusteadusi, tehnikateadusi ja ka täppisteadusi, siis meil tegeletakse väga palju vaatlustega ja protsesside kirjeldamisega, aga mitte protsesside seletamisega.

See vaatlus ülekantuna näeb ju välja nii, et vaatad aknast välja ja rohi on roheline, taevas on sinine ja vahel sajab vihma, vahel lund ja vahel ei saja midagi. Kuid selline teadus ei anna võimalust midagi patenteerida, ei selgita põhjuslikke seoseid, millel oleks ka mingi rakenduslik väärtus, mis oleks aluseks tehnoloogia püstipanemisele.

Ühesõnaga, praegu on nii, et see taandub teatud teadussuundade rahastamise vähesusele või siis nendes teadussuundades normide kehtestamisele, mis piirduvad sellega, et kui on publikatsioonid, siis anname sinna raha juurde, aga see ei tähenda, et publikatsioonidel on ettevõtlusele mingisugustki väärtust.

Tõsiasi on see, et selle tulemina ei ole need teadussuunad genereerinud Eestile piisavalt kasutatavaid patente ja isegi need, mis on, nendegi mõju on ettevõtlusele tühine. Kokkuvõttes moodustab see kõik Eesti riigile pigem kulu kui tulu. Teaduse struktuur on paigast ära, ei rahastata neid projekte, mis oleksid ettevõtlusse suunatud ehk alusteaduslikult seletavad. Kui saad oma uurimistöö tulemusena mingi seletava mehhanismi protsessidest välja võtta ja panna uude mudelisse, kasutada mingil otstarbel, on see siis füüsika, keemia või bioloogia või biomeditsiin, või on see diagnostika, see ei oma tähtsust, aga tähtis on, et sa jagad selle protsessi sisemisi mehhanisme detailideni välja, nii et saad tõesti öelda: ma olen teinud avastuse, ma sain aru, kuidas see töötab, mida oligi tarvis tõestada ja nüüd ma patenteerin selle ära ja panen püsti oma tehnoloogia alusel tootmise.

Meie Icosagenis oleme nii tegutsenud, ja edukalt. Need edukad koolkonnad, kes meil olid füüsikas, kes ehitasid ise lasereid, spektromeetreid, monitoorivad atmosfääriprotsesse, need kadusid pärast taasiseseisvumist ja nad pole minu arvates taastunud. Eelmisel eelarveperioodil kulutati tehnoloogia-arenduskeskuste programmile üle 50 miljoni euro ja nad teatavad, et selle aja jooksul ja selle raha eest anti sisse 11 patenti.

Jagame 57 miljonit 11 patenditaotlusega, vaatame, mis summa saame. See on meeletu ebaefektiivsus. Võimalik, et tehnoloogia arendamine on tõesti nii kallis, aga mulle kui kõrvaltvaatajale jääb mulje, et nende TAK-programmidega teenis mõni endale lihtsalt palgalisa ja oligi kõik. On mõned TAKid, mis töötavad päris hästi, aga üldpilt ja efektiivsus tervikuna on ikkagi masendav.

Toonitan veel kord, Eesti teadus on enamasti vaatlus- või kirjelduspõhine, mis ei päädi mehhanismide seletamisega ja sellest tegevusest võidakse saada küll väga hea teaduspublikatsioon, mida kolleegid ka usinasti tsiteerivad ja sellest tõuseb H-indeks ning teadusmaailmas tõustakse kõrgele aukohale, aga Eesti ettevõtlusele ja majandusele ei ole sellest mittemingisugust kasu.

Kasu loomulikult on, kasu on kaudne, me saame uut informatsiooni, aga teadvustagem endale siis väga selgelt, et selline ongi meie riigi eesmärk olnud ja lõpetage asjatute etteheidete tegemine teadusele, et temast pole majandusele mingit kasu. Sellise struktuuri juures ei peagi olema ega saagi olema. Ärge üldse oodakegi teaduselt kasu ettevõtlusele, kui teaduse struktuur on selline, nagu ta on.

Paraku teistes riikides see päris nii ei ole. Nii soomlaste, rootslaste kui taanlaste puhul – võiksin seda nimekirja jätkata –, seal käib ikka väga tõsine patenteerimine. Näiteks Rootsis on akadeemilised töötajad ka ise intellektuaalse omandi omanikud, mitte ülikoolid ei ole omanikud ja sellest tulenevalt on nad ise huvitatud patentide tegemistest ja ka nende kommertsialiseerimisest, nad on ise väga otseselt huvitatud mõjust ettevõtlusele.

Meil on hulga passiivsem suhe, ja kuna patendid on ülikoolide omandis, siis peavad nad ka ise eelkõige olema huvitatud nende kommertsialiseerimisest. Igatahes seisneb kurbloolisus selles, et süsteem ei soosi patentide teket ja ka olemasolevate tõhusat kasutuselevõttu. Aga kõige alge on see, et vale on teaduse struktuur, kus tegutsetakse eelkõige tulemuspõhiselt, mitte eesmärgipõhiselt. Mõlemal juhul on konkurents tagatud, aga tulemused erinevad.

Kui tahame oma riigis saavutada olulist majanduskasvu ja et see oleks ikka kõrgtehnoloogiapõhine – et me ei teeks ainult allhanget, kuigi ega allhankel midagi viga ole, halb on see, kui majandus baseerub ainult allhankel –, vaid vastupidi, me looksime siin ettevõtteid, mis läheksid oma tegevuse, toodete, teenustega maailmaturule, luues siia töökohad, luues siia kompetentsikeskused, arenduskeskused ja ajukeskused, siis see on see, kuidas riik peab oma ettevõtlust edasi arendama. Loomulikult on meil vaja klassikalist puidutööstust ja toiduainetööstust ja teenusmajandust, aga kui me räägime, et teadus peab mõjutama ettevõtlust, siis see saab tekkida ainult nii, et teadus loob ettevõtlust ja teaduslikud ideed realiseeruvad ettevõtluses – ja ainult nii peab see asi toimima, teisiti ei kujuta ma seda üldse ette.

Icosagen Grupp

Grupi tegevus hõlmab biotehnoloogiliste toodete ja teenuste arendamist, tootmist, müüki ja ravimiarendust. Icosageni klientideks on ravimitööstusettevõtted, biotehnoloogiafirmad ning akadeemilised teadus- ja arendusasutused Euroopas, Aasias ja USAs.

Icosagen on välja töötanud kolm tehnoloogiat, millel põhineb firma äritegevus. Esiteks arendatakse rekombinantseid antikehi enda poolt välja töötatud ja patenteerimisel oleva Hybrifree tehnoloogia alusel diagnostilisteks ja terapeutilisteks rakenduseks.

Teiseks kasutatakse patenteeritud QMCF-tehnoloogiat rekombinantsete valkude tootmiseks, samuti toodetakse antikehi prekliinilisteks uuringuteks ja diagnostiliseks rakenduseks. Kolmandaks on väljatöötamisel IcoCell-tehnoloogia, mille abil saab konstrueerida tööstuslikuks ravimitootmiseks sobilikke produtsentrakuliine bioloogiliste ravimite tootmiseks cGMP-tingimustes. Selle tehnoloogia alusel ravimite tootmistehase ehitamiseks, aparatuuri muretsemiseks ja käivitamiseks otsitakse strateegilist partnerit ja investoreid.

Tagasi üles