Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Tervise Arengu Instituudi juht: puhaste süstalde jagamine ei pane süstima

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Tervise Arengu Instituudi juht Annika Veimer. | FOTO: sotsiaalministeerium

Vastupidiselt levinud müüdile kahjude vähendamise keskus narkootikumide tarvitamist ei soodusta. Kuigi inimesele antakse puhtad süstlad, siis narkootikumide tarvitamise sagedus sellest ei suurene, kirjutab Tervise Arengu Instituudi direktor Annika Veimer.

Taas kord on päevakorda tõusnud teema, kas riigil ikka tasub pakkuda teenuseid narkootikumidest sõltuvuses olevatele inimestele, sest raha ei jagu ka lastele, eakatele, ravi- ja sotsiaalteenuste ning toetuste pakkumiseks. Muu hulgas toovad ka Tervise Arengu Instituudi tegevusega rahulolematud inimesed välja, et narkomaanid on kurjategijad, kes on ise enda probleemides süüdi.

Sõltuvust ju välja ravida ei saa ja isegi kui sõltlased üritavad ennast muuta, langevad nad oma pahede küüsi nagunii tagasi. Sellest ka paljude veendumus, et narkomaane pole üldse mõistlik aidata, las surevad. Selle asemel tuleks aidata puudustkannatavaid või haigeid lapsi. Kindlasti tuleb ka seda teha, aga narkomaani lootus sureb siiski esimesena.

Uurides narkootikumide tarvitamise põhjuseid, näeme, et narkomaania on sageli seotud vanemate tähelepanu puudumise, hooletusse jätmise, vaesuse, väärkohtlemise, keeruliste peresuhete, puudulike eluoskuste ja halbade sõpradega. Mõelgem siinjuures, kas narkootikume süstiv inimene on ikka kõiges ainult ise süüdi või peaks seda süüd vaatama veidi laiemalt?

On tõsi, et narkootikume süstivad inimesed panevad ulatuslikult toime väär- ja kuritegusid. Kuid sellele, kas neist said kurjategijad seetõttu, et nad jäid sõltuvusse, või olid juba enne narkootikumide tarvitamise alustamist kuritegelikule teele asunud, ei ole ühest vastust. Kui narkomaani on karistatud ka enne narkootikumidega kokku puutumist, siis on inimese elus juba varakult midagi valesti läinud ja ta oleks abi vajanud oluliselt varem, kui asi narkootikumideni üldse jõudis.

Suhtumine on vundament

Paljud inimesed puutuvad sõltuvusega ühel või teisel viisil kokku. Kellel on perekonnas alkoholisõltlane, kes on kimpus suitsetamisega, kel raskusi toitumisharjumuste kontrollimisega. Nende inimeste aitamise mõistlikkuse üle ei vaielda ning tagasilanguse korral innustatakse neid uuesti proovima. See aga ei kehti hetkest, mil hakatakse rääkima narkosõltuvusest.

Ilmselt on põhjuseks tänapäevase sõltuvusravi lühike ajalugu. Ravi kättesaadavus, ja kohati ka kvaliteet, ei ole rahuloluks kaugeltki piisavad, kuid aastast aastasse on märgata positiivseid arenguid. Praegu on Viljandi haiglas viis aastat tagasi avatud sõltuvushaigete ravi- ja rehabilitatsioonikeskusest kujunemas sõltuvusravi lipulaev. Seal on edulugusid kogetud ka kõige raskemate patsientidega.

Võib ju arvata, et kõik sõltub lõpuks inimesest endast, kuid vähemalt sama oluline on abistajate suhtumine. Igal aastal lisandub näiteid, mille puhul inimesed loobuvad narkootikumide süstimisest pärast enam kui kümne aasta pikkust tarvitamist. Nendel inimestel on nüüd toimivad peresuhted, töö ning võrgustik, kes neid aitab ja toetab. See muutus on alati saanud alguse kohast, olgu see kahjude vähendamise keskus või haigla, kus abi vajav inimene kogeb spetsialisti usku ja tuge.

Üldiselt aga suhtutakse Eestis narkootikumide tarvitajatesse ikka veel kui kurjategijatesse, mitte kui inimestesse, kes vajavad abi. Sellisest suhtumisest lähtuvalt määrame neile karistusi, paneme vangi ning keelame ära ligipääsu teenustele, mis neid aitaks – nagu näiteks kahjude vähendamise keskused (rahva seas tuntud kui süstlavahetuspunktid). See loob surnud ringi, millest sõltlane ei pääse välja isegi juhul, kui ta ise seda väga tahaks. Esimesena surebki narkomaani enda lootus.

Puhaste süstalde jagamine ei pane süstima

Kahjude vähendamise keskused on saanud väga palju kriitikat. Selleks, et aru saada, miks Tervise Arengu Instituut nende loomist toetab, tuleb pakutav teenus lahti mõtestada.

Eelkõige on tegemist nõustamiskeskustega, kus viiakse ellu tegevusi, mis on suunatud narkootikumide tarvitamisega kaasnevate riskide ja kahjude vähendamisele. Me püüame vähendada seda kahju ja neid kulutusi, mida ühiskonnale, tarvitajale endale ja tema lähedastele tekitab uimastite tarvitamine.

Üheks tegevuseks on tõesti süstalde ja kondoomide tasuta kättesaadavaks tegemine, et takistada ohtlike nakkushaiguste levikut, kuid kaugeltki mitte ainult. Teenuse hulka kuulub ka info jagamine, üledooside ning nendest tingitud surmade ennetamine, nõustamine riskikäitumise vähendamiseks ning motiveerimine narkootikumide tarvitamisest loobuma, sh ravivõimaluste tutvustamine ning ravile suunamine. See on esimene ja sageli ka ainus koht, kus sõltlasel aidatakse tervise- ja ka sotsiaalprobleeme lahendada ning püütakse heatahtliku suhtumisega nende käitumist mõjutada.

Süstimisega kaasnevate nakkushaiguste ravikulu riigile on suur. Ainuüksi HIV-ravimid lähevad riigile maksma üle 10 miljoni euro aastas. Nakatumisjuhtumeid on aga puhaste süstalde jagamisega võimalik ära hoida ning seeläbi aastate perspektiivis hoida kokku märkimisväärses mahus riiklikke vahendeid, mida teiste sihtrühmade abistamisse suunata.

Vastupidiselt levinud müüdile kahjude vähendamise keskus narkootikumide tarvitamist ei soodusta. Kuigi inimesele antakse puhtad süstlad, siis narkootikumide tarvitamise sagedus sellest ei suurene. Põhjused, miks paljudel tarvitajatel seda vaheetappi enne ravile minemist vaja on, peituvad sõltuvusprobleemis endas. Kõik lihtsalt ei ole võimelised lõpetama. Ning olgem ausad – ka parima tahtmise juures ei suuda me kahjude vähendamise keskustes kõiki abivajajaid ravile suunata. Kui kõik oleksidki nõus, siis pole Eestis praegu nii suures mahus raviteenuseid, et neid kõikidele tagada.

Kuna sõltuvusravile jõudmiseks on järjekorrad pikad, siis on kahjude vähendamise keskuste töö eriti kasulik – saame vähendada nakkushaiguste levikut, hoida kokku hiljem ravile kuluvat riigi raha ja tõsta meie kõigi turvalisust.

Miks ma peaksin riiki usaldama?

Kahju on lugeda kahtlevaid seisukohti, kas riigiasutused, sealhulgas Tervise Arengu Instituut ikka töötavad õige asja nimel. Jutud sellest, kuidas instituut rajab keskusi euroraha eest või et me teenime kasumit keskuste avamise pealt, on valed ja pahatahtlikud.

Saame hästi aru, et kõik, mida teeme, ei pruugi kõigile meeldida. Kuid meile ei meeldi teha asju, millest mingit kasu ei ole. Meie tegevuse väljapaistvam, ja vahel ka enim kõmu tekitav osa, on plakatid ja infovoldikud, kuid üle 90 protsendi meie eelarvest läheb hoopis tervishoiu- ja sotsiaalteenuste ning sekkumiste pakkumisele. Need teenused on sihtrühmadele kättesaadavad tasuta.

Usun, et üks arenenud riik ei tohiks endale lubada mõtet sellest, et keegi tema territooriumil jäetakse tahtlikult ilma igasuguse abita. Jah, meil on usuvabadus, kuid ühiskonnas tuleb sõlmida kokkuleppeid, mis aitaks nõrgemaid, kaitseks tavaelanikke ja hoiaks kõikide tervist. Mitte kellegi lootus ei tohi surra ja neid lootusi ei saa panna tähtsuse järjekorda.

Tagasi üles