Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Sirbis sel reedel: Prantsusmaa uued tuuled

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
FOTO: Sirp

Sirbis 19.05.2017:

JEAN-MARC BRETON: Uus Prantsusmaa, uued tuuled

Hiljuti sai ametisse valitud uus Prantsusmaa president. Seekordsed valimised olid enneolematud: Prantsuse rahvas ja välismaised vaatlejad jälgisid kuude kaupa hinge kinni pidades ootamatuid pöördeid ja üllatusi pakkunud valimiskampaaniat. Pinge püsis kuni 7. maini, kui valimiste võitjaks kuulutati 39aastane Emmanuel Macron, kes pole kunagi olnud üheski valitud ametis ja kellel veel eelmise aasta esimesel poolel ei olnud ka erakonda, toetusliikumist ega üldse mingit taustsüsteemi, mis oleks tal lubanud tõusta Prantsusmaa etteotsa.

Linn kui looduse pelgupaik. Helen Sooväli-Sepping intervjueerib urbanist Matthew Gandyt, keda peetakse praegusaja üheks olulisemaks linnadest kirjutajaks. MATTHEW GANDY: „Poliitikud pole just väga huvitatud linnalooduse huvitavusest või olulisusest, sest ka kõige huvitavamal linnaloodusel pole mingit rahalist väärtust.“

MUDLUM: Tallinna peatused

Püüdsin kirjutada oma kodulinnast. Seda saaks ju õigupoolest teha väga mitut moodi: teadlase moodi ja poeedi moodi, rääkida liiklussõlmedest või kanalisatsioonist (mis tundub mulle linnade juures üks müstilisemaid elemente – linn on ju alt kõik õõnes! Iga vähegi arvutimänge mänginud inimene teab, et sewers’id on täis muteerunud rotte, ebasurnuid, kaotatud sõrmuseid ja limakolle), või linnaaedadest ja haljastusest või linnavõimust või ... Kui ma olin juba tüki aega selle üle pead murdnud, sai mulle selgeks, et nagu kõike muud, nii ei taju ma ka linna kuidagi ühtsena, see on mulle vaid trobikond punkte, mille ümber mu elu on koondunud. Ja vist ühed iseloomulikumad punktid on need, kus inimene veedab sihitult tuiates minuteid, tunde ja päevi, kes teab kui suure osa oma elust – need on peatused.

HANNO SOANS: Postmodernsusest altermodernsuseni

Kas tugevama kunstikriitikadistsipliini huvides tuleb Bourriaud’ moodi taas universalismi poole püüelda ja kunstikultuur ühtseks represseerida? Aga millise argumendi jõuga?

Prantsuse kuraatori ja kriitiku ning Palais de Tokyo kauaaegse kaasdirektori Nicolas Bourriaud’ esseekogumiku „Suhestuv esteetika“ (1998, ingl 2002) ning raamatute „Järeltöötlus“ (ingl 2002) ja „Radicant“ (ingl 2009) autoripositsioon on millenniumi algusest peale olnud määratleda praegune kunst iseenese lähtepunktist, mitte aga ärarippuvana 1960ndate pärandist. Ta ise on osutanud oma kahetisele rollile: „Kui mul on vastuseid, kirjutan raamatu, aga kui mul on küsimusi, siis kureerin näituse.“

MAARJA MERIVOO-PARRO: Kas postsovetlik kultuurikontekst on veel moes?

19. IV korraldas sotsioloog ja muusikateadlane Hannaliisa Uusma Eesti muusika- ja teatriakadeemias rahvusvahelise doktoriseminari „Gender and Sexualities in (post)Soviet/(post)Socialist Music, Theater and Visual Arts“ ehk „Sugu ja seksuaalsus (post)sovetlikus muusikas, kujutavas kunstis ja teatris“. Raadio 2 saates „Uinu kahega!“ vestlesid tänapäevastest muusikauuringutest peale Uusma peagi esilinastuva Nõukogude hipiliikumist kaardistava dokumentaalfilmi režissöör ja etnoloogiadoktorant Terje Toomistu, ameeriklasest etnomusikoloogiadoktor Stephen Amico Bergeni ülikoolist ning norra pungiuurija, Tromsø ülikooli vene keele ja kirjanduse doktor Yngvar Steinholt. Neid kõiki paeluvad sooküsimused.

SILVIA URGAS: Kirjandusfestivalimulli lõhkemise võimatusest

Käes on maikuu ainukordne nädal, kui Eestis ei toimu ühtegi kirjandusfestivali. Tartu „Prima vista“ lõppes eelmisel nädalal ning Tallinna „HeadRead“ on valmis uuel nädalal alustama. Mõlemat festivali on linnapildis nende toimumise ajal ka näha ja kuulda, eriti „Prima vistat“, mille kodulinn Tartu on pidevas valmisolekus, nagu aina oodates, et kirjandusinimesed tema juurde pralletama tormaksid.

URMAS LOIT: Vapustatud puuduvast meediapoliitikast

Meedia sõltumatu regulaatorasutus sõltub suuresti poliitiliselt määratud ministrist.

Hiljutine raadio tegevuslubade väljaandmine osutas taas, et riigil puudub meediapoliitika. See on puudunud pikka aega. Sellest on lausa hoidutud. Nüüd on käes olukord, kus see ohustab pluralismi ning loob korruptsiooniohtlikke olukordi.

Meedia tegevuslubade väljaandmise mõte on riigi piiratud ressursi puhul kohustada loasaajat programmile looma sisu, mis arvestab auditooriumi vajadust olla informeeritud. Uudiste, eriti lokaalsete, tootmine on ressursimahukas ja vähekasumlik. Ilma motivatsioonita enamik ettevõtjaid seda ei tee, vaid pakub pigem lihtsat meelelahutust.

Sirje Kiin: Mida on siurulastel meile öelda?

17. mail täitus 100 aastat kirjandusrühmituse Siuru loomisest. Rühmituse revolutsioonilisus seisnes mitte ainult esteetilise lipu tõstmises, vaid ka selgesõnalises poliitilises eesmärgis: üles poliitilise ja kultuurilise iseseisvuse poole!

Miks tähistasime Siuru kirjandusrühmituse sajandat sünniaastapäeva nii suurelt, lausa kahepäevase piduliku konverentsiga? Miks on Siuru oluline ka praegu, miks temast ikka veel rääkida ja kirjutada? On seal üldse veel midagi uurida või vaielda, kui vaba Eesti kirjanduslood on nõukogude ajal põlatud rühmituse juba oma riiulile, kindlale ja väärikale kohale paika pannud?

Icosagen pürgib ravimifirmaks. Margus Maidla intervjueerib akadeemik Mart Ustavit. Mart Ustav: „Otsustasin, et pean püüdma kõike seda, mida teadlasena olen tundma õppinud, inimestele kättesaadavaks tegema.“

HEIDO OTS: Autokeele-kultuurist ehk Miks pole reka ikka väga hea sõna

Mis te nüüd, mis kultuuri sealt leida on, küsib snoob. Tean’d, väga kõrge ta ju just praegu pole – kas või merekeelega võrreldes, aga üht-teist huvitavat tuleb vahel ette.

Ühtede keeleistjatsite kuluaarides kergitati soome laenu reka sisu ja staatuse küsimus, ilmselt kaheldes ÕSis. Seal on kirjas, et argikeeles ’poolhaagisega veduk’. Pole just vale, aga et veduk koos haagisega on autorong, võinuks olla ka ’poolhaagis-autorong’. Pikad ikka – mõlemad kipuvad terminiõpetuse põhireeglist „lühidalt ja tabavalt“ lahku minema. Reka teke siia kõrvale näib olevat põhjendatud.

Arvustamisel

Jaan Unduski „Eesti kirjanike ilmavaatest“

Teatri NO99 „Päev pärast vaikust“

„Alieni“ saaga

Kärt Hellerma „Hõbeda laulud“

Carl Gustav Jungi „Analüütiline psühholoogia: teooria ja praktika. Tavistocki loengud“

Steven Vihalemi „6ism2e_dpi_error:_unsupported_personality“

Adamson-Ericu muuseumi näitus „Pesupäev“

Rauno Zubko „Binaural vision“

Retrospektiiv „Sõprus Bukowskiga“

Tagasi üles