Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Indrek Tarand: parteilased, kui kaua te meie kannatlikkust veel proovida julgete?

13
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Indrek Tarand | FOTO: Erakogu

Kui kaua veel paneb partokraatia kodanike kannatust proovile? Vastuse saame juba sügisestel valimistel, kus kodanikud võiksid täies üksmeeles kõigile kandideerivatele riigikogu liikmetele hääle andmisest keelduda, kirjutab Euroopa Parlamendi liige Indrek Tarand.

Riigikohus on otsustanud. Sedapuhku nii, et riigikogu liikme staatus ei sega mitte kuidagi selliste inimeste kuulumist kohalike volikogude koosseisu. Pole midagi parata, kohtuotsused on täitmiseks. Nõnda lähevad Eesti ajalukku Kose, Lääne-Saare, Kõpu ja Vormsi kui viimased kohalikud omavalitsused, kes püüdsid midagigi teha põhiseaduse kaitseks ning kohaliku omavalitsuse autonoomia heaks. Umbes nagu Jüriöö ülestõusu aegu läksid ajalukku neli kuningat ordumeistri juures Paides. On otsatult kurb, et arvukatest omavalitsustest soovisid tõesti vaid neli ajaloo kulgu muuta. Ilmselt on parteistatud omavalitsused juba niikuinii suures enamuses ning eks ole oma laastavat mõju avaldanud ka nn haldusreform.

Kohtuotsus on küll lõplik, aga sellest ei järeldu, et ka kohtunikud poleks ekslikud. Nagu kõik inimesed. Sedapuhku eksisid härrased Pikamäe, Kiris, Laos, Ligi ja Tampuu üsna sügavale sohu. Millised olid nende kaalutlused, ei saa me muidugi ealeski teada, ja formaaljuriidiliselt võib ju ka nii olla, nagu kirja pandud 75 paragrahvi otsuses ütlevad. Mis seal siis ikka: inimene osutus valituks, loogiline, et peab saama ka mandaati teostada. Sellisena võib 16. maid 2017 tähistada ka kui kohaliku omavalitsuse autonoomia surmapäeva ning kanda daatumi hauakivile.

Soo põhjatuse kirjeldamiseks ka üks tsitaat riigikohtu otsusest: «Kolleegium möönab, et isiku võimalus ühitada Riigikogu liikme ja omavalitsusüksuse volikogu liikme mandaadid võib soodustada üleriigilise ja kohaliku poliitilise otsustustasandi teatavat põimumist. Samas ei nõua kohaliku omavalitsuse autonoomia põhimõte, et kohaliku elu küsimusi otsustavatel isikutel ei võiks olla vähimatki puutumust riigielu küsimuste otsustamisega, ega saa välistada mistahes vastandlike huvide esinemist volikogu liikmete tegevuses. Seda võib järeldada juba demokraatia põhimõttes sisalduvast erakonnademokraatia põhimõttest, sest keskseteks poliitilisteks jõududeks on selle põhimõtte kohaselt Eestis erakonnad, mis seavad endale enamasti eesmärgiks nii riigivõimu kui ka kohaliku omavalitsuse samaaegse teostamise.» Jättes kõrvale sõna põhimõte väärkasutuse ses lauses, näeme, et kõik on allutatud mõistele erakonnad. Kes on koguni tõstetud keskseteks poliitilisteks jõududeks. Kui saaks veel lause ainsusse sõnastada, oleksime tagasi Nõukogude Liidus, kus teatavasti oli samuti olemas «meie ajastu au, mõistus ja südametunnistus». Jajah, meie suur Partei!

Tundub, et auväärt kohtunikud on lugenud erakonnaseadust ja peamiselt selle esimest ning kõige vigasemat ja põhiseadusega vastuolus olevamat paragrahvi. Mis kõlab nii: «Erakond (partei) on Eesti kodanike vabatahtlik poliitiline ühendus, mille eesmärgiks on oma liikmete ja toetajaskonna poliitiliste huvide väljendamine ning riigivõimu ja kohaliku omavalitsuse teostamine.» Samas kui põhiseadus ütleb lakooniliselt: Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgema riigivõimu kandja on rahvas. Seega, rahvas valib oma esindajad riigi ja kohalikku võimu teostama ning viimased omakorda võivad olla, kuid mitte sugugi ei pea olema parteilased.

Eesti taasiseseisvumise poliitiline ajalugu pulbitseb protsessidest, mille eesmärk on partokraatliku monopolismi tekitamine kõigile elualadele. Mäletame Rahvaliitu ja tema soovi kõik ärksamad koolidirektorid oma rüppe haarata. Mida olekski üks maakooli juht tegema pidanud, et oma hoolealustele sügisel vihma pidava katusega koolimaja pakkuda?

Meenub ka kuulsusrikas Koonderakond, kes sundparteistas kõik vähegi tarmukamad tööstuse mänedžerid. Reformierakond ja Keskerakond läksid sammukese edasi, sundides Hippokratese vande andnud õilsaid arstikutse esindajaid «maailmavaatelist» otsust tegema. Tipp-parteilastele sellest muidugi ei piisanud, sest vaja oli ka raha. Sestap võideldi visa kaevikusõda riigikogu liikmete õiguse eest kuuluda täitevvõimu harusse riigiettevõtete nõukogude kaudu. Ei lugenud partokraatiale õiguskantsleri hoiatused ega isegi mitte riigikohtu otsus. Tuimalt jätkati hetkeni, mil seesama imelik põhiseadusvastane detail osutus kasulikuks instrumendiks valitsusevahetuse esilekutsumisel. Meenutame siinkohal ka parteilaste kirglikku võitlust valimisliitude keelustamise nimel. Sest inimestel, kes soovivad kandideerida vallavolikokku väljaspool Parteid, pole ju maailmavaadet! Ammugi ei saavat neilt eeldada vastutust. Maailmavaatega seostub ka Rosimannuse ja Maruste kirglik soov edasi arendada «respublicanismi» ehk luua riigieelarvest veel suuremaid rahavooge nn maailmavaate sihtasutuste tarbeks. Õnneks hoidis selle narruse avalikkuse raevukas vastuseis ära, kuid eks parteilased leidsid uusi viise raha saamiseks. Eriliselt utreeritud näiteks on muidugi Keskerakond, kes sai lausa kriminaalkorras karistatud.

Omaette huvitav aspekt partokraatliku monopoli juures on selle ekstensiivsus. Sisemiselt ollakse väga nõrgad ja toiduahelapõhised. Kõik teised peavad parteidele raha andma ja nende imelikku domineerimist toetama, samas ollakse liikmemaksude kogumisel äpust äpumad. Erakondade tuludest moodustavad liikmemaksud sageli alla ühe protsendi ning harvad pole juhtumid, mil liikmemaksu maksab vaid alla viie protsendi partei liikmetest. See protsent, muide, tähistab teises seaduses valimiskünnist!

Kõigi eelnimetet protsesside tulemusel on meil välja kujunenud riiklus, kus on kahte sorti kodanikke: tavalised ja need teised (parteiliste privileegidega). Viimaseid on summa summarum kahjuks ainult 50 000. Miks suurem osa kodanikke sihukest asja vaikimisi talub, on mulle arusaamatu. Muidugi, vahetevahel prahvatab ka vimm ning näiteks nn suletud nimekirjadest partokraadid pärast 2009. aasta eurovalimisi enam ei unista. Aga vimmavahelistel aegadel võib parteilase peas kergelt tekkida dissonants, mis sugereerib isikule, et tal on tegelikult kaks tagumikku. Ja sellepärast saaks ta vabalt hakkama ka kohalikul toolil istumisega. Poliitmaskeering juhatab jutu otsekohe universaalsele printsiibile, et kõigil kodanikel on ju võrdne õigus kandideerida, teda ei tohi töö asjus piirata (kuigi kaitseväe töö piirab), aga see on kõigest maskeering. Maski taga vaatab meid Dorian Gray, silmad verd täis valgunud, ning soovib võtta veel ametikohti. Riigikogu liige, parteilane, on ju võimekas inimene. Euroopa Liidu tingimustes peaks riigikohus ikkagi lubama meie Toompea inimestele ka kandideerimisõigust Londoni ja Lissaboni volikogudesse. Sest eks sealgi vajata ju inimesi, kes «mõistavad kohaliku elu probleeme».

Kuidas Kose, Kõpu, Lääne-Saare ja Vormsi inimesed on nii juhmid, et ei taipa elu ilusaks muutmise nimel riigikogu liikmeid kutsuda, jäägu nende probleemiks. Minule isiklikult näib, et Eesti seadusandja unustas olulise aspekti ja kasutamata ressursi: Euroopa Parlamendi liikmed peaksid ka ju saama kohalikus volikogus olla. Kui palju euroraha ja teadmisi maailmast see veel kaasa tooks. Mis sellest, et minul näiteks poleks aega Võru volikogus kordagi kohal käia. So what? Yana Toom, Marju Lauristin ja Kaja Kallas ju kandideerivad kohalikesse volikogudesse. Kas pole mitte nende inimeste põhiseaduslike õiguste riive, et pärast Narva, Tartu ja Viimsi volikogusse valimist võetakse neilt õigus oma valijaid esindada?

Kui kaua veel paneb partokraatlik Catilina kodanike kannatust proovile? Vastuse saame juba sügisestel valimistel, kus kodanikud võiksid täies üksmeeles kõigile kandideerivatele riigikogu liikmetele hääle andmisest keelduda. Vabariigi president võiks personaalselt sellise kampaania algatada. Toetades näiteks Vabaerakonna seadusalgatust, mille järgi tühistaks järgmine mandaat automaatselt eelmise. Usun, et toetajaid tulvaks kokku hulgi. Ainult sel viisil saame kohaliku elu põhiseaduslikud õigused tagatud ning taastame lootuse Eesti poliitilise elu normaliseerumiseks.

Tagasi üles