Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Mailis Reps: meie kutseharidus pole kehv, lihtsalt miskipärast ei taheta selleni jõuda

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
MAILIS REPS | FOTO: Marianne Loorents/Virumaa Teataja

Ehk on aeg küps saada üle hoiakutest ja arvamustest, et üks haridus on teisest olulisem või tähtsam või üks oskus rohkem väärt kui teine. Igal on oma koht ja tähtsus, ka kutseharidusel, rääkis haridusminister Mailis Reps (Keskerakond) täna riigikogus.

Tuleb tõdeda, et nii mõnigi kord jääb kutseharidus üldhariduse või kõrghariduse suurte avalike diskussioonide varju. Aga ehk on aeg küps saada üle hoiakutest ja arvamustest, et üks haridus on teisest olulisem või tähtsam või üks oskus rohkem väärt kui teine. Igal on oma koht ja tähtsus.

Kutsekoolides ja kutsehariduses on toimunud suured muutused – nii selle sisus kui struktuuris. 1997. aastal oli Eestis 90 kutseharidust võimaldavat õppeasutust, millest üle poole olid riigi omandis ja kus õppis 31 300 õppijat. Praeguseks on kutsekoolide arv vähenenud 33ni, millest 26 on riigi õppeasutused  ning lisaks kutsekoolidele on meil ka paar rakenduskõrgkooli, kus kutseõppe õppekavadel õpetatakse.  Kokku õpib kutsehariduses 25 tuhat õpilast, õppurite arv ei ole viimase paari aasta jooksul muutunud.

Koolivõrku on seega tempokalt korrastatud, samas peame tõdema, et kutseõppeasutustesse õppima asuvate põhikooliõpilaste osakaal pole aastate jooksul suurenenud.  26% põhikoolide ja  10 %, gümnaasiumite lõpetajatest otsustavad kohe pärast lõpetamist oma õpingutega kutsekoolis jätkata.  Noorte õppimisvalikud pärast põhikooli, eriti suuremates linnades, on olnud Eestis väga püsivad ning muudatust kutsehariduse kasuks siin pole suudetud saavutada.

Leian, et põhikoolis on vaja rohkem tutvustada tööeluga seotud õppimisvõimalusi, pakkuda õppijatele võimalusi tutvuda kutsekoolidega ning anda teavet selle kohta, et heal tasemel kutsekeskharidus loob eduka aluse edasiõppimiseks rakenduskõrgkoolis või ülikoolis.

Riigi suurim mure on aga hoopis need 3% õpilasest, kes põhikoolijärgselt ei jätka õpinguid või kes kutsekooli astudes ei oska veel kaalutletud valikuid teha ja katkestavad esimese poolaasta jooksul. Neid õpilasi peab tulevikus oluliselt rohkem toetama. Peame läbi mõtestama ja ellu kutsuma kutseharidusliku orientatsiooniaasta, mis annab võimaluse arendada õpilaste üldpädevusi ning tutvustada neile erinevaid erialavalikuid. Usun, et see annab paljudele noortele parema võimaluse leida vajalik kindlus, mida tulevikus teha.

Kuigi sageli väidetakse, et probleem on kutsehariduse maines, siis nii rahvusvahelistele kui siseriiklikele uuringutele toetudes saab tõdeda, et probleemi kese pole selles, et kutsekoolid on kehvad või annavad kehva haridust või et inimesed nii arvaksid.

Oleme väga lühikese aja jooksul näinud seda, kui suureks on kasvanud täiskasvanute huvi kutsehariduse vastu, täiskasvanud moodustavad õppijatest juba pea 50%. Vaevalt, et täiskasvanud inimene on valmis õppima koolis, mida ta peab halvaks.

Pigem on meie ühiskonnas juurdunud arusaam, et 16-aastaselt ei taheta ja pole ka otsest vajadust veel teha tulevikku puudutavaid otsuseid ning lihtsam on lükata need aega, mil ollakse veidi küpsemad.  Meie hariduskorraldus ei sunni valikuid varem langetama. Mis tagaks lahenduse? Kas lävend gümnaasiumisse sisseastumiseks või piiratud koolikohtade arv gümnaasiumis sarnaselt riikliku koolitustellimusena kutsehariduses?

Neid teemasid peame lähiajal väga tõsiselt arutama. Probleem on ka gümnaasiumilõpetajatega. Viimase 6 aastaga on kasvanud nende õpilaste arv, kes ei jätka õpinguid kutsehariduses või kõrghariduses. Need õpilased on suundunud tööturule ilma eri- või kutsealase väljaõppeta.

Veelgi enam: valikut erialane haridus omandada ei tehta ka hiljem – endiselt on meil ühiskonnas väga suur hulk inimesi, kes pole oma elus omandanud mitte ühtegi erialast täiskvalifikatsiooni – ei kõrg- ega kutsehariduse kaudu.

Seega ei peaks me vaatama mitte ainult seda, kui palju ja kuidas noored oma haridusvalikuid 16-aastaselt teevad, vaid kuidas ja kas nad jõuavad valikuteni ja tulemusteni pärast üldharidust. Üheks võimaluseks  tekitada huvi erialase hariduse vastu  on senisest tihedam koostöö üldhariduse ja kutsehariduse vahel.

Arendame välja ühisõppekava võimalused üldhariduskoolidega ning soodustame koolide koostööd praktiliste valikainete pakkumiseks kutsekoolis nii põhikooli- kui gümnaasiumiõpilastele või üldainete süvendatud õpet soovijatele gümnaasiumis.

Me oleme oma kutseõppekeskused teinud korda ja ilusaks. Soovitan kõigil lapsevanematel ja tööandjatel otsida üles lähim kutsekool, koputada selle uksele ja vaadata, millised tehnoloogiad ja masinad on tänapäeva koolis kasutusel.

Oleme Eesti riigi ja Euroopa Liidu vahendite toel panustanud koolidesse ja laboritesse viimase 10 aasta jooksul 190 miljonit eurot. Samas, tehnoloogia vananeb kiiremini kui kunagi varem ja sarnast investeeringut Eesti riigil on lähiaastatel teha keeruline. See eeldab meilt konkreetseid otsuseid, kuhu ja millise tehnoloogiaga varustatud õppekohad üles ehitame, mida erinevate piirkondade kutsekoolid, aga miks ka mitte ettevõtted või kõrgkoolid kasutada saaksid.

Täna on suurimaks väljakutseks see, et olemasolevat taset säilitada. Tehnoloogiad ja seadmed, mida oleme alates 2004. aastast hankinud,  hakkavad amortiseeruma ja vananema. Kui meie soov on tõsta tööjõu kvaliteeti –et riigina olla konkurentsivõimelisemad rahvusvahelises konkurentsis –, siis peame jätkama ka investeeringuid kutseõppeasutuste seadmeparkidesse ja tehnoloogiatesse. Siin on koht koostööks ettevõtjatega.

Masinatest üksi ei piisa ja õpetaja tegelikult tagab selle, et õpilasel oleks koolis hea olla, ta tahaks õppida ning talle oleks esitatud pidevalt väljakutseid tema võimete arendamiseks. Õpetajaskonna seas tõuseb keskmine vanus endiselt ja see paneb muretsema meid kõiki. Õnneks on Vabariigi Valitsus seadnud prioriteediks õpetajate palgatõusu. Õpetajate palgafond suureneb sarnaselt üldharidusele ka kutsehariduses, töötingimused paranevad ning täienduskoolitus on kõikidele kättesaadav, seega võiks see meelitada meie noori tulevikus õpetajaks hakkama – olgu siis põhikoolis, kutsekoolis või ülikoolis.

Tuleb siiski mõista, et erialase tipptaseme ning ettevõtluskogemusega inimeste toomine kooli on kallis ja kui soovime, et meie õpetajad kutsekoolis on ühtaegu nii head pedagoogid kui ka suurepärased eriala-asjatundjad ja meistrid, on selleks vaja paratamatult võrreldes olemasolevaga lisavahendeid.

Peame väga oluliseks anda nii noortele kui vanematele inimestele infot selle kohta, millised on tänapäeva koolid, õppimisvõimalused ja ka tulevikuperspektiivid. Järjest on valmimas kutseõppeasutuste virtuaaltuurid, kus igaüks saab oma silmaga arvuti vahendusel vaadata, millised näevad välja õppimis- ja elamistingimused. Rajaleidjate ja teiste nõustajate  ülesandeks ei ole suunata noor kooli konkreetset eriala õppima, küll aga näidata, millised on tänapäeva ja tuleviku erialad ja millised on erinevad võimalused oma õpinguteed kujundada. Kutsekeskhariduse ainuke siht ei ole tööturg, vaid võimalus õppida ja arendada end edasi järgmistel astmetel ja tasemetel.

Kaks aastat tagasi käivitati Eestis tööjõuvajaduse prognoosisüsteem OSKA. OSKA analüüsib Eesti majanduse arenguks vajalike oskuste ja tööjõu vajadust, see tähendab – aitab õpetada ja õppida õigeid asju. Kolme-nelja aasta pärast peaks meil olema analüüsitud kõik majandusvaldkonnad. Tänaseks on põhjalikult üle vaadatud  8 valdkonna oskuste ja töötajate vajadus ning valdkonna arengusuundumused.

OSKAst näeme, et meil on palju uusi elukutseid ning senised ametid ja töökeskkond on oluliselt uuenenud. Kõik sektorid lähevad keerulisemaks ja teadmistemahukamaks.  Eesti majanduse jaoks on vaja rohkem IT spetsialiste, nii sektorisse endasse kui ka teisi valdkondi nutikamaks aitama.

Metsanduses ja puidutööstuses on järjest enam vaja erinevate keeruliste masinate juhte. Metalli- ja masinatööstusesse on väga tööle oodatud kutsekooli lõpetanud mehhatroonikud ja tarkade masinate hooldustehnikud. Arvestusalal teeb tulevikus lihtsama raamatupidamistöö ära hoopis tehnoloogia. Materjalitööstus vajab töötajaid, kes on heade üldoskustega ja kes suudavad kohaneda projektipõhise tööga.  Hooldustöötajate analüüsist saime aga kõige selgemalt märguande, et vajalikku tööjõudu ei saa otsida ainult noorte hulgast, vaid oluline on väljaõpet pakkuda hoopis täiskasvanutele – hooldustöö sobib enam neile.

Me väärtustame järjest enam erialaoskuste kõrval õppijate meeskonnatööoskuse, suhtlemisoskuse, probleemilahendusoskuse, otsustusjulguse ja loovuse arendamist. Taoliste üldoskuste kasvavat vajalikkust rõhutavad kõik OSKA raportid.

Kindel on, et kõik ametid muutuvad, kõigil läheb vaja oskust õppida.  Noori koolilõpetajaid on vähe ja kui tahame majandust käigus hoida, tuleb arvestada vajadusega pakkuda kaasaegset ja paindlikku õpet ka täiskasvanutele.

Oleme selle aasta kuulutanud oskuste aastaks, et tõsta veelgi enam au sisse kutseoskusi ja meisterlikkust. Kaks nädalat tagasi toimus oskuste aasta suurüritusena taas Noor Meister, kus ligi 400 noort panid end proovile 31-l erialal. Kuigi üritus toimus Tallinnas, siis tänu korraldatud transpordile ning videoülekannetele oli igal huvilisel ka mujalt Eestist võimalik üritusest osa saada.

Äsja olime tunnistajaks ka sellele, kuidas esmakordselt võtsid telesaate Rakett 69 finaalis omavahel mõõtu põhikooli ja kutsekooli õpilane, kes tõestasid läbi saate, et praktiliste oskuste ja teadmiste kombinatsioon on see, mis toob edu. Natuke õnne on muidugi ka vaja.

Avalikult on Haridussilmas kättesaadavad andmed selle kohta, millised on erinevate koolide ja õppekavade lõpetajate tööhõive ja sissetulekud. Hiljutised Statistikaameti andmed näitasid, et kutsehariduse lõpetanute tööhõive on praegu kõrgem kui kõrghariduse omandanute oma.

2016. a tulemustes paistab silma ka suur kutsehariduse lisandväärtus hõive osas (82,1%) nii kõrghariduse (75,5%) kui ka üldkeskharidusega (71,2%) võrdluses. See kõneleb sellest, et kutsehariduse omandanud inimesed on praegu tööturul väga nõutud. Oleme ju näinud ka vaeva, et muuta õppekavad väljundipõhiseks ning ühena vähestest riikidest oleme üks ühele sidunud meie kutseharidussüsteemi kutsekvalifikatsiooniraamistikuga.

Kõik meie koolid peavad olema valmis selleks, et neid eesmärke täita: toetada õpetajat, palgata parimaid spetsialiste, juhtida noort lõpetamise suunas ja anda talle vajalikud oskused elus hakkama saamiseks. Seda peab toetama kutsekoolide rahastamismudel, mille uuendamiseks oleme pikki ettevalmistusi teinud.

Selleks, et tagada sarnaselt üldhariduskoolidele tugispetsialistide olemasolu kutsekoolides, on meil vajalik eelarvesse lisada 3,25 miljonit eurot ja olen võtnud endale eesmärgiks see ka tagada.  Rahastamismudel tervikuna peab aga arvestama koolide pingutusi heade haridustulemuste saavutamisel, ning tagama korraliku baasrahastamise, mis ei sõltu pelgalt ühe aasta vastuvõtu või lõpetajate arvu kõikumisest või tööturu muutustest.

Nii kutsehariduse maine kui tuleviku kujundamisel on väga oluline roll tööandjatel. Kui palju on tööandjad valmis ise panustama oma valdkonna töö- ja karjäärivõimaluste tutvustamisse ja propageerimisse? Kas nad on valmis pakkuma praktikavõimalusi või osalema töökohapõhises õppes? Millised on töötajate töötingimused ja palgad? Mis on need sõnumid, mida tööandjad ise ühiskonnale annavad, olgu siis avalikult või varjatult? Paljud tööandjad ja ettevõtted on täna juba meie haridussüsteemi panustamas – tihti ilma suurema kärata.

Tsiteerides hiljuti Eestis käinud OECD eksperte, siis on nad harva näinud kutseharidussüsteemi, mis on nii läbipõimunud tööturu soovidest. Meie õppekavad põhinevad kutsestandarditel, lõpetamiseks sooritatakse kutseeksameid, igas õppekavas on kohustuslik praktika töökohal – need on sisulised ja suured arengud, mille meie kutseharidus on viimase paarikümne aasta jooksul läbi teinud.

Meil on mitmeid häid näiteid koostööst. Tööandjate Keskliit aitab kaasa töökohapõhise õppe tutvustamisele tööandjate seas ning on eest vedanud projekti, mille raames ettevõtted on avanud oma uksed nii õpilastele, õpetajatele kui ka lapsevanematele. Kaubandus- ja tööstuskoda tegeleb aktiivselt ettevõtlusõppe arendamisega. Aprillis korraldas Masinatööstuse Liit koostöös Tartu Kutsehariduskeskusega metallinädala, et tutvustada üldhariduskoolides just seda Eesti majandusele väga olulist, kuid kahjuks õppijate seas mitte nii populaarset valdkonda.

Töökohapõhises õppes on osalenud juba üle 300 ettevõtte ning tegelikult on paari aastaga ettevõtete arvu kasv olnud väga suur. Nii töötajad kui ka tööandjad on rahul, et läbi töökohapõhise õppe on võimalik samal ajal nii töötada kui ka omandada vajalik kutsekvalifikatsioon.

Sageli räägitakse, kuivõrd edukas on töökohapõhine õpe mõnedes Euroopa riikides ja kui lapsekingades alles meie oleme. Seejuures unustame mainida, et seal on nende programmide vedajateks tööandjad ise, kes olenemata oma suurusest või väiksusest näevad inimeste arendamist enda pika strateegilise visiooni osana. Või et paljudes riikides puudub koolipõhises õppes praktika tervikuna.

Töökohapõhine õpe on täna saanud Eestis küllaltki kiiresti täiskasvanute ümberõppe meetodiks, samas oleme veel suhteliselt kaugel sellest, et seda nähtaks kui õppevormi kõige andekamatele noortele. Kui tööandja reaalselt väärtustab oma töötajat, siis tahetakse selles ettevõttes või valdkonnas töötada ning ka eriala populaarsus suureneb.

Lõpetuseks: ainuüksi OSKA analüüsid ja soovitused annavad märku, et me teeme kutsehariduses palju õigeid asju. Me arendame karjäärinõustamist, koolitame kutseõpetajaid ja toetame nende stažeerimist ettevõtetes, edendame õpipoisikoolitust ning digi- ja ettevõtlusõpet. Lähiaastatel on oluline muuta rahastamismudelit viisil, et see arvestaks koolide pingutusi heade haridustulemuste saavutamisel, aga tagaks ka korraliku baasrahastamise, mis võimaldaks õppeasutustel tegeleda senisest enam näiteks hariduslike erivajadustega õpilaste toetamisega.

Meil tuleb hakata otsima lahendusi tehnoloogiakeskuste küsimusele ning vähendada ebavajalikku bürokraatiat, mis meie õppeasutusi ümbritseb. Meil tuleb võtta OSKA sõnumitest välja sisuline õppe arendusvajadus ning muuta teatud kohtades õpetamise struktuuri.

Meil tuleb senisest rohkem toetada õpilast ja vähendada inimeste arvu, kes erinevatel põhjustel liiga vara haridussüsteemist lahkuvad. Aga mis kõige olulisem – meil tuleb olla avatud ja positiivne iga Eesti kooli ja õpetaja ning haridusvõimaluse suhtes. Meie inimesed on meie suurim vara ja iga oskus viib meie riiki edasi!

Tagasi üles