Ivan Makarov: väike orden Bashar al-Assadile aitaks mõnel erakonnal kindlasti kohalikel valimistel hääli püüda

Ivan Makarov
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolumnist Ivan Makarov.
Kolumnist Ivan Makarov. Foto: Erik Prozes / Postimees

Eesti keele levikut Eestis pärsivad eriti aktiivselt mõned tegelased, kes ise on riigikeele abil teinud head karjääri, kirjutab kolumnist Ivan Makarov. 

Sattusin ühel päeval Tapal Grossi poodi ja seisin kassasabas, kui juhtusin kuulma üht dialoogi. Kassapidaja, eakas eesti proua, küsis oma eakaaslasest ostjalt lakooniliselt: «Kliendikaart?» – «Tšego?» kohkus rahakotti käes hoidev memm. – «Klijenta karta,» kordas teenindaja. – «Net, netu,» ohkas venekeelne mutike...

See meenutas stseeni nõukogude kultuskomöödiast «Briljantkäsi», kui välismaal viibiv «russo turisto, obliko morale» Andrei Mironovi kehastuses prantsatab meelega salakaubasaatjate ukse ees teesillutisele ja ütleb parooli: «Tšort poberi!» Temast ei tehta väljagi. Mironov kordab kogu protseduuri, kuid mehed vaatavad teda nagu vasikas uut aiaväravat. Siis turist silmanähtavalt pingutab ja hääldab parooli nii nagu ameeriklased vene filmides: «Chjort pobjerii.» Ja siis saadakse temast lõpuks aru.

Mõned terve oma elu siin veetnud inimesed ei mõista isegi neid eestlaste sõnu, mis kõlavad samamoodi ka vene keeles. Vladimir Putin ise on ühes oma esinemises öelnud, et asukohamaa keelt tuleks ikka osata, «kuna isegi karule saab õpetada jalgrattaga sõitmist».

Kui mängisin seda helindit ette eesti raadiojaama eetris, sattusid eestlastest kolleegid lausa eufooriasse, kuid küsisid, peaaegu et sosinal ja üle õla vaadates, et ega ma seda ometi venekeelses eetris mänginud ole... Kui vastasin, et mängisin, sest selles mõte oligi, päriti, kas ma siis ei karda. Ütlesin, et ei karda – las Putin kardab, sest tema ju ütles.

Pidev riid riigikeelega

Siinsed «Vene maailma» šovinistlikud rakukesed kisuvad kogu aeg riidu riigikeelt toetava Eesti riigiga, kaevates kohtutesse, levitades vaenukõnet ja kirudes meie maad kõikjal, kus vähegi sõna antakse. Nende õudusunenägu on olukord, kui kõik vene inimesed saaksid aru sellest, mis toimub nende elupaigas, ilma et Kremli residendid seda tõde nende jaoks valiksid, tõlgiksid ja tõlgendaksid. Ideaal ongi mutike, kes vaatab ainult PBKd ega mõista sõnakestki eesti keelt, sest vähegi nägijam venekeelne inimene ei ole enam nende sõltlasest kunde.

Eesti keele levikut Eestis pärsivad eriti aktiivselt mõned tegelased, kes ise on riigikeele abil teinud head karjääri. Aga isegi Yana Toom, kes on «natsionalistlikule» Eesti naisliidule emadepäevaks nii püüdlikult ajastatud kingituse teinud, söandas «väljasurevat keelt» manada, sest eesmärk pühitses abinõu: eesti keele ja EV kodakondsuseta olnuks ju europarlamendis üks Venemaa esindaja vähem.

Konkureerida eestlastega Eestis on hõlpsam, monopoliseerides venekeelset valijaskonda. Ja mida vähem valijaid oskab eesti keelt, seda rohkem usaldamatust ja eelarvamusi eestlaste suhtes saab nende hinge külvata ning oma mandaadi ette rakendada nagu burlakke Volgal.

«Vene keele kaitsmine» on sisuliselt võitlus eesti keele omandamise vastu. Hiiglaslik Venemaa on meie lähinaaber ja vene keel on maailmakeel, ta tuleb uksest ja aknast sisse. Kuidas see saab ohustatud olla, kui inimesed vaatavad Venemaa kanaleid, loevad vene raamatuid ja lehti, surfavad runetis, kuulavad vene laule ja räägivad vene keelt koolis, kodus, tööl ja puhkehetkel?

Paljude vene inimeste umbkeelsusega ei annagi enam midagi teha, Eesti ongi de facto kakskeelne riik – kõikjal saab hakkama ka vene keelega, olgu arsti vastuvõtul, pangas, poes, riigiasutuses, meedias... Õnneks on vene noorte hulgas aina rohkem neid, kes räägivad eesti keelt lausa mõnuga ega vaata sind sealjuures etteheitva pilguga. See oleks nagu kvaliteedimärk inimese küljes. Sama võib öelda ka jänni jäänud ligimestele venekeelset abi osutavatest eestlastest.

Eesti keele valdamine ei võrdu automaatselt lojaalsusega, Toomgi kasutab eesti keelt ja nime nagu Issajev-Vladimirov-Stirlitz saksa omi vaenlase tagalas. Kuid riigikeel annab heatahtlikele inimestele võimaluse saada adekvaatselt aru nende ümber toimuvast, nendel tekkib suurem kõlbeline valikuvõimalus ja ka kompetentne valimisvõimalus.

Seniks aga, mida lähemale jõuavad valimised, seda rohkem näeme püüdu pugeda nendele valijatele, kes pooldavad suure ebasõbraliku riigi poliitikat. Keskerakonna sovettide tiiva avaldused 9. mail ja Jüri Ratasele «koha näitamine», Kremli prügikala Eestit vaenav autasustamine Tallinna linnavõimude poolt on ilmselt alles algus. Miks ei võiks nad anda oma savist ordenit ka näiteks Bashar al-Assadile, seda enam et erinevalt Aleksei Semjonovist pole Toomi ja Putini Süüria sõpra vale ja laimu levitamise eest kohtus süüdi mõistetud... Aga äkki antaksegi, andkem aega atra seada: nagu öeldi ühes vahvas eesti filmis näidatud peietel, «kuhu nüüd, härra Uuspõld, pidu alles algab!».

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles