Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Urmas Paet: kuidas sai Põhja-Korea üldse tuumapommi arendada?

4
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Teleekraan Souli raudteejaamas näitab kaadreid Põhja-Korea raketikatsetusest. | FOTO: Scanpix

Põhja-Korea on suurriikidele kui palav puder kassidele. Pinged on poolsaarel taas kasvamas ja kahtlemata pole see ainult Lõuna-Korea probleem, kirjutab Euroopa Parlamendi liige Urmas Paet (Reformierakond).

Põhja-Korea provokatiivne käitumine on nüüdseks lisaks Jaapanile, Lõuna-Koreale ja USA-le suutnud ärevusse ajada ka Hiina ja Venemaa. Mõne päeva tagune Põhja-Korea raketikatsetus suunas raketi kõigest 100 kilomeetri kaugusele Vene sadamalinnast Vladivostokist. Nii on Vene ja Hiina juhtidele praeguseks kohale jõudnud, et Põhja-Korealt võibki ilmselt kõike oodata, kuigi see ei pruugi veel nende riikide praktilises poliitikas pööret tuua.

Järjest enam esitatakse küsimust, miks lastakse Põhja-Koreal karistamatult tegutseda, naabreid ähvardada, oma rahvast represseerida ning tuumarelva arendada. USA presidendi Donald Trumpi ametisse astumisest alates on pinged Korea poolsaarel hüppeliselt kasvanud ja seda ennekõike Põhja-Korea provokatiivse tegevuse tõttu.

See on Lõuna-Korea ja tema liitlaste ette seadnud terava küsimuse, millised on üldse Lõuna-Korea võimalused oma rahvuslikke julgeolekuhuve kaitsta. Korea poolsaare poliitiline olustik on alati olnud keeruline.

Ajalooliselt on ta jäänud Kirde-Aasia impeeriumite invasioonide teele ning olnud huvipakkuv nii Hiinale kui Jaapanile. Seetõttu on pikaajalised rivaalid Hiina ja Jaapan jätkuvalt huvitatud Korea poolsaare arengu mõjutamisest, kui mitte selle kontrollimisest.

Jagatud poolsaar

Teise maailmasõja lõpust alates on Koread olnud Hiina, Jaapani, Venemaa ja USA geopoliitilises huvisfääris. Kohe pärast sõda jagati poolsaar piki 38. laiuskraadi ajutise administratiivse lahendusena, kus Nõukogude Liit administreeris põhja- ja USA lõunaosa. See ajutine jaotus põlistus aga Korea sõja järel ning lõi status quo, mis eksisteerib tänaseni. N-ö rahuldavaks lahenduseks peeti seda, et ükski suurvõimudest polnud võimeline domineerima kogu poolsaarel.

Korea poolsaare geopoliitika muutus aga veelgi keerulisemaks, kui külma sõja ajal puhkes ka ideoloogiline konflikt. Põhja-Koread toetasid Nõukogude Liit ja Hiina ning Lõuna-Koread USA. See olukord on kestnud suuresti siiani. Ideoloogia lähendas ka Põhja-Koread ja Hiinat veelgi.

Lisaks sellele on Hiina olnud rahvusvaheliselt Põhja-Korea vastu kehtestatud sanktsioonide tõttu ning Nõukogude Liidu kokkukukkumise järel põhiline Põhja-Koreale majandus- ja tehnoloogilise abi andja. Tuumarelvateema lisandumine on aga suurendanud veelgi Korea poolsaare geopoliitilist sasipundart.

Küsimus, kuidas Põhja-Korea oli ja on üleüldse võimeline arendama oma tuumaprogrammi, pole siiani tegelikku vastust saanud. Ning nii Hiina kui Venemaa on Põhja-Korea tuumakatsetused alates 2013. aastast hukka mõistnud.

Kirde-Aasia viimase paari aastakümne arengud on teinud aga ka Lõuna-Korea Hiinale väga oluliseks ja seda ennekõike järjest tihedamate majandussuhete tõttu. Lõuna-Korea suurimad kaubanduspartnerid on Hiina ja USA.

Põhja-Korea liider Kim Jong-un / STR/AFP/Scanpix

Hiina, sõber või vaenlane?

Hiina on Lõuna-Korea suurim eksporditurg. 2015. aastal eksportis Lõuna-Korea Hiinasse 137 miljardi USA dollari väärtuses ning 70 miljardi USA dollari väärtuses USAsse ning importis vastavalt 90 ja 44 miljardi USA dollari eest. Lõuna-Korea ja Põhja-Korea majandusel on tohutu vahe. Põhja-Korea GDP on 40 miljardit USA dollarit ja Lõuna-Koreal 1,4 triljonit USA dollarit.

Hiina sõlmis Lõuna-Koreaga diplomaatilised suhted alles 1992. aastal, kuid pärast seda on suhted kiiresti arenenud. Samas on viimasel ajal Hiina hakanud suhetes Põhja-Koreaga jõudu näitama. Värsked näited on Hiina valmisolek toetada ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone, mis mõistavad hukka Põhja-Korea destabiliseeriva käitumise ning otsus ajutiselt peatada põlevkivi import Põhja-Koreast. Need sammud näitavad selgelt Hiina kasvavat rahulolematust.

Mõned Hiina poliitilised mõtlejad on välja käinud isegi arusaama, et Põhja-Korea on Hiina potentsiaalne vaenlane, samas kui Lõuna-Korea võiks olla Hiina sõber. Siiski on kogupilt palju keerulisem. Hiina ja Lõuna-Korea on vastastikku kasulikes majandussuhetes, samas kui Põhja-Korea on Hiinast sõltuv.

Samuti on Hiina huvides siiski tolereerida Põhja-Korea käitumist, sest hullem stsenaarium on Hiinale globaalse konkurentsi mõttes ilmselt see, kui Korea poolsaar ühineb USA-meelse Lõuna-Korea valitsuse alla.

Seda kinnitab Hiina hiljutine vihane reaktsioon Lõuna-Korea otsusele lubada riiki USA Thaadi-raketikaitsesüsteemid.

Vastusena Põhja-Korea ähvardustele saatis USA Lõuna-Koreasse raketikaitsesüsteemi THAAD. Lõuna-Korea sõjaväelased kaitsemas USA veokeid pahaste kodanike eest. / Kim Jun-bum/AP

Lõuna-Korea peab laveerima

Kogu selles suurriikide huvide ja Põhja-Korea tuumarelvahulluse kombinatsioonis on jätkuvalt keerulisim Lõuna-Korea olukord. Lõuna-Korea on sõjaliselt sõltuv USAst. Seda kinnitab ka USA Thaadi-süsteemi äsjane paigutamine Lõuna-Koreasse.

Samas peab Lõuna-Korea hoiduma suhete pingestumisest Hiinaga. Seda nii majanduslikel kui strateegilistel põhjustel. Eelkõige seetõttu, et Hiina on kõige olulisem Põhja-Korea probleemi edasise arengu mõjutaja. Ka on Lõuna-Korea majandussuhted Hiinaga lihtsalt liiga kasulikud selleks, et neid ohustada.

Seega tuleb Lõuna-Koreal jätkuvalt otsida tasakaalu strateegiliste ja majandussuhete vahel, mis tähendab igapäevast laveerimist ettearvamatu ja agressiivse põhjanaabri ning maailma suurvõimude vahel. Kuigi, mida aeg edasi, seda vähem on Põhja-Korea agressiivsus ainult Lõuna-Korea probleem.

Tagasi üles