Riigikogus oli eile opositsiooni sõnutsi niinimetatud superkolmapäev: 24 eelnõu arutelu, 17 esimesel lugemisel. Sealhulgas jõudis maratonmenetlusse palju avalikku tähelepanu ja kriitikat saanud maksupakett koos järjekordse kobaraga. Opositsiooni, ettevõtjate ja mitme ühiskondliku organisatsiooni kriitikal on alust: juba kurikuulsaks saanud panditulumaks, magusamaks, ettevõtluses kasutatavate autode maksustamine ja muu mõjutavad kogu majanduskeskkonda ning selgitused on jäänud lahjaks. Võimuliit vajab eelarvesse lisaraha, aga paljud asjad tehakse tuleviku arvel, kiirustades ning laiemale mõjule tähelepanu pööramata.
Samas tuleks aga parlamendierakondadele – ka neile, kes praegu valju häält teevad – kasuks pilk peeglisse heita. Armastus kobarana esitatud eelnõude vastu hakkab Eesti õigusruumis juba pikaks ja ebameeldivaks traditsiooniks kujunema. Ning võimalik, et just seda praktikat jätkates minnakse kõige enam vastuollu hea õigusloome tavaga.
2016. aasta lõpus võttis valitsus vastu tulumaksuseaduse, sotsiaalmaksuseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse ning pälvis sellega Teenusmajanduse Koja konkursil aasta halvima seaduse tiitli. Paraku võeti sellega üle eelkäijate käitumine. Ka aasta varem tunnistati samal konkursil praakseaduseks kobarseadus. Kriitikat tõrjutakse ühtviisi: «teised tegid ka» või «see ei olegi kobar, sest kõik muudatused on omavahel seotud».
«Õigustus, et teised tegid ka nii ja eelmise valitsuse vead vajasid kiiresti parandamist, ei aita meid surnud ringist välja. Ei maksa unustada, et valitsused ei ole igavesed, ja sageli osatakse alles opositsioonis olles hinnata hea õigusloome tähtsust. Õiguskultuuri kui poliitilise kultuuri osa tuleb võimestada ka võimul olles,» kirjutasid Postimehes žürii liikmed Jüri Saar ja Allar Jõks (PM 21.02).
Avalikkus ei tohi sellise käitumisega leppida. Erakonnad peavad meie esindusdemokraatia hoidmiseks ja arendamiseks tunnetama oma kaalukat rolli ja vastutust ühiskonna ees. Seaduskobaraid on teravmeelselt võrreldud Brežnevi pakikestega. Nõukogude Liidu stagnaaja vaimule ei peaks meie võimukoridorides kohta olema.
