Mihkel Mutt: otsus õige, rõõm leige – Kenderi tõttu kannatab kunsti ja kirjanduse maine (48)

Mihkel Mutt
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mihkel Mutt.
Mihkel Mutt. Foto: Marianne Loorents

Kenderiaana võib kõrvaltvaatajale tunduda hoogne ja tragikoomiline, kuid kokkuvõttes kannatab kirjanduse ning kunsti maine, kirjutab Mihkel Mutt.
 

Kohus langetas Kenderi asjas õige otsuse, teisiti polnuks võimalik, sest märtreid pole vaja. Ühtlasi tunnistas kohus seeläbi varjatult, et (formaalseltki) kunstiks kvalifitseeritavate asjadega tegelemine ei kuulu tema kompetentsi. Sellegipoolest pole eufooriaks põhjust.

Tegemist on kindlasti ühega neist juhtumitest, mille analüüsi on kasulik kaasata selle vastukaja ühiskonnas, lainetus, mille see tekitab. Kenderiaana käigus nägime üha, kes on kes ja mis on mis meie ümber. Järjekordne silmade avamine ongi vist suurim kasu sellest protsessist.

Kes siis poleks sõnavabaduse poolt...

Tegemist on vastuolulise juhtumiga. Ilmselt on Eestis vähe neid, kes poleks sõnavabaduse poolt, eriti kui nad mäletavad okupatsiooniaastaid. Samas tunneb enamik ebamääraselt, et «see pole see asi», mille puhul sõnavabadust mängu tuua. Ja et niimoodi odavdatakse või koguni lörtsitakse üllast põhimõtet. Sest sellel kõigel lasub ju mingi ebameeldiv vari.

Seetõttu peab olema kas Kenderi «koguduse» liige või «sotsiaalse vaegkuulmisega», et kohtuotsusest täit rõõmu tunda. (Saime lõpuks teada, et meil pole tsensuuri? Kas seda oli vaja tõestada? Et me ei ela politseiriigis? Kes on selles viimase veerandsajandi jooksul (peale mõne erandi) kahelnud? Et kirjandus pole kohtu «rida»? See on triviaalne.)

Aus kiretus kohtualuse suhtes ning sõltumatus avaliku arvamuse survest on osa iseseisva kohtuvõimu imetabasusest ning õigusriiklusest. Tundkem heameelt. See ei vabasta vastutusest vaadelda ühiskonnas eksisteerivaid n-ö suuremaid asjaolusid.

Loovkunstnike (nagu ka näiteks poliitikute) seas on alati olnud keskmisest rohkem egomaniakaalseid isikuid. Nende hulga suurenemist soosib uusim aeg, mil lisaks kunsti tegemisele peab ka kunstnik «olema», st avalikkuses vastavalt käituma, sest muidu läbi ei löö. Kender on selle ülim näide. Kuigi pigem oli, sest on raske vahet teha, kas elu pedalleerib tema puhul kunsti või kunst elu. Lastagu silme eest läbi tema viimase tosina aasta tegemised.

Kenderi tegemistest

Esimeste raamatute hoogsus pälvis tähelepanu. Siis tulid projektid, pankuriga kahasse kirjutamine ja muu. Aga sellest jäi ilmsesti väheks. Ka lahmivad arvamuslood ei leevendanud «nälga». Uueks tõusuks sai kultuurilehe peatoimetamine  Pikemas perspektiivis oligi äsjane kohtuprotsess teine vaatus näidendist, mille esimene vaatus leidis aset kolme ja poole aasta eest ning raputas samuti avalikkust.

Rain Lõhmus ja Kaur Kender 2002. aastal oma ühise raamatu esitlusel. Foto: Peeter Langovits/Postimees
Rain Lõhmus ja Kaur Kender 2002. aastal oma ühise raamatu esitlusel. Foto: Peeter Langovits/Postimees Foto: PEETER LANGOVITS/PM/EMF

Kui nüüd maksab kooliraha prokuratuur, siis toona pidanuks vitsad saama põhiline valitsuserakond. Kenderi panemine Sirbi etteotsa näitas respektaablite poliitikute üllatavat lühinägelikkust kultuuriküsimustes ja sellega seotud isikute puhul.

Kui teatud ringkonnad tahtsid Kenderit platsi puhtaks löömisel ära kasutada, siis ära kasutas olukorra hoopis Kender, et oma tuhmuma kippuvat kirjanikukuulsust taas läikima lüüa. Tema oli võidumees.

Kui Kender oleks järjekindel, kirjutaks ta järgmise teose veel räigemalt, et nii-öelda kombata taluvuse piire. Sest kui seda ei tee tema, teevad teised. Miks ei peaks see juhtum õhutama (eelkõige nooremaid) kolleege pedaali veel rohkem põhja vajutama, sest  «piir» pole veel kahtlemata saavutatud? See oleks loogiline ühiskonnas, kus praktiliselt puudub piir positiivse ning negatiivse reklaami vahel. Kindlasti saavad tiivustust need, kes leivad et kunstile tuleb anda «elu» kaudu võimendust.

Kender pole olnud vaene kannataja

Kogu saaga juures on tähelepandav, et vist kordagi ei näinud keegi Kenderis vaest kannatajat, kõik said aru, et siin mängitakse muud mängu, mille keskmes pole ahistatud vaimurüütel või tõeapostel, vaid jõmm.

Ka kohtuotsuse välja kuulutamisel ei tekkinud mingit seost näiteks kunagiste Praha dissidentide või meie päevil Türgis ajakirjanike üle peetavate protsessidega, mille puhul – võimudele ilmselt mittesobiv otsus –  põhjustab uhkust ja heameelt kohtu julguse üle.

Ehk oli see minu soovmõtlemine, aga jäi mulje, et ka meedia oli viimasel ajal kahevahel. Ühelt poolt oli kenderiaana teretulnud, sest müüs, teiselt poolt oli see siiski ka paljudele ajakirjanikele ebameeldiv.

Protsess näitab, kui muutunud on maailm

Kenderi protsessist oli kasu, sest see tõi esile, kui muutunud on maailm. Kunsti ja mittekunsti, autori kui inimese ja kui kunstniku vaheline piir on ebaselgem kui kunagi varem. Seoses sellega ei saa kunstist rääkides piirduda konkreetse taiesega, st mis seal n-ö üksüheselt kujutatud, vaid tuleb alati vaadata konteksti, sh autori väärtussüsteemi ja hoiakuid. Tahaks siinkohal tõmmata paralleeli põhiseadusega, mille puhul räägime niihästi seadustähest kui ka põhiseaduse vaimust.

Kaur Kender kohtus. Foto:
Kaur Kender kohtus. Foto: Foto: Tairo Lutter

See vaim ongi antud juhul laiem eetiline ja esteetiline ideaal, mis eristab näiteks Nabokovi «Lolitat» Kenderi kirjutatust. Kenderis nimelt näikse puuduvat see omadus, mida Goethe nii väga hindas ja endas kultiveerida püüdis, st hingepuhtus. Ainult ... «vaim» ja «hingepuhtus» pole kohtumenetluses argumendid.

Siit ka põhimõtteline küsimus: kas Kenderi fenomeniga peaksid tegelema teised instantsid teiste mehhanismidega?

See mõte võib tunduda esimesel hetkel ahvatlev, ent järele mõeldes tuleks see nurka heita. Mida vähem temast rääkida, seda parem. Siin võidakse mulle vastu vaielda, osutades maailmasündmustele, mille puhul pahad inimesed on saanud võimule, sest head inimesed on vaikinud või pole tahtnud käsi määrida. Aga see analoogia ei kehti, Kenderi hoogsal destruktiivsusel on vabas ühiskonnas piirid. Nii et las analüüsib teda kirjanduskriitika (mis, tõsi, väldib viimasel ajal sotsiaalseid probleeme.)

Kenderi krokodillipisarad

Kenderi krokodillipisarates oma «kannatuste» pärast lubatagu natuke kahelda, sest millest muust võiks hüpertrofeerunud tähelepanuvajadusega isik veel unistada? Ei, need pisarad on sama siirad kui liputaja häbi naistesaunas.

Võimalik, et pärast protsessi kasvab natuke nende inimeste hulk, kes Kenderit nähes teisele poole teed lähevad, aga eriti ei usu, liiati on Tallinnas päris elav liiklus.

Tundub, et rohkem kannatas kokkuvõttes kunsti ja kirjanduse maine. Suurenes taas mõne protsendi võrra nende arv, kes peavad kunstnikke, neid kunagisi rahvuskangelasi, kahtlasteks vennikesteks ja rauskavateks jobukukliteks. Seepärast tahaks inimesi hoiatada, et nad siiski ei otsustaks äärmuste järgi. Okse pole veel särts.

Kommentaarid (48)
Copy
Tagasi üles