Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Jelena Skulskaja veste: maailma lõpp, nagu ikka, jääb hiljaks

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Jelena Skulskaja | FOTO: Tairo Lutter

Raamatute põletamine, draakoni võim, jäädavalt kadunud tõde. Kirjanik Jelena Skulskaja toob kirjandus- ja teatrielamusi Moskvast ja Peterburist.

Vladimir Sorokin on minu meelest ainuke silmapaistev Vene kirjanik, kelle raamatud tekitavad kauplustes järjekordi. Sorokini uue teose müügi alguspäev antakse teada ajalehtedes ja televisioonis.

Just äsja ilmus romaan «Manaraga» üsna kesise kaanega ja kehvakesel paberil, aga seda ei tehtud mitte kokkuhoiu, vaid otseselt sisu pärast.

Antiutoopia sisu on küllaltki lihtne: raamatute lugemisest on saanud põrandaaluste kokkade harrastus, kusjuures sõna «lugemine» tuleb siin käsitada ülekantud tähenduses. Raamatuid enam ei ole, nende näidiseid säilitatakse muuseumis, gurmaanid aga korraldavad metsiku raha eest eriti peeni pidusid, kus book’n’griller valmistab näiteks šašlõki Dostojevski «Idioodil» (autori eluaegne väljaanne!), lehitsedes osavalt põlevaid lehti, arvestades täpselt köite, liimi, kaptaali iseärasusi. Põrandaaluseid kokki hinnatakse eriliselt selle järgi, et nad oskavad ideaalselt «lugeda» ilma vingu ja lämmatava suitsuta.

Mõistagi, raamatute põletamine on inimkonnaga ikka läbi ajaloo kaasas käinud. Bradbury kirjutas hoiatusromaani «451° Fahrenheiti» juba möödunud sajandi viiekümnendate aastate algul: seal oli peategelane tuletõrjuja, kes põletas raamatuid, mis takistasid inimkonna teed õnne juurde.

Tänapäeval on vanas tähenduses raamatule lisatud täpsustav eesliide «paber-», mis tähendab, et seda polegi vaja põletada, sureb teine loomulikku surma. Ja need, kes on kogu elu veetnud paberist raamatute seltsis, on sellega leppinud, kohanenud, jäänud nõusse oma kultuuri ja mingis mõttes kogu oma eluolu kustutamisega, kuivõrd raamaturiiulid on alati olnud interjööri oluline osa…

Kõigest hoolimata õnnestub «Maranaga» autoril meid riivata, panna tundma valu, mis, tundus juba, on lõplikult möödunud. Peategelane räägib: «Raamat on ju ikkagi terve maailm, ehkki igaveseks kadunud. Selles mõttes olen ma romantik. Ma olen humanitaari poeg… Ja ma tean väga hästi, et kui armastad raamatut tõeliselt, annab ta sulle kogu oma soojuse. Aga mina armastan vene klassikat, kuigi ei ole keskpaigani läbi lugenud ühtegi vene romaani. Ja ma ei hakka steiki praadima mõnel teise sordi kirjanikul, mõnel Gorkil.»

Sorokin on suurepärane imitaator, õigupoolest on tema romaan enesepõletus, enesetapu kirjeldus, sest ilma vene klassikata, mille üle Sorokin on kogu elu ilkunud, millega ta on kogu aeg mänginud riskantset mängu, jah, ilma selleta lakkaks ta ka ise olemast. Võib-olla just selline aluspõhimõttelisus meid nii puudutabki ja erutab: silme ette kerkib täiesti elavalt, kuidas sinu jumaldatud maailmad, Gogoli, Puškini, Tolstoi maailmad kaovad ega kao mitte ainult vene kirjandus, vaid kogu maailmakirjandus, nii et alles ei jää midagi muud kui lame tõelus.

Lame tõelus

Vene teatris saab ilukirjanduses Sorokinit ümbritsevate vaidluste ägeduse ja skandaalsusega võrrelda ainult arutelu Konstantin Bogomolovi lavastusmeetodi üle. Tema äsja lavale jõudnud «Draakon», mille aluseks on Jevgeni Švartsi samanimeline legendaarne näidend, vapustab kibeda lihtsuse ning eredate efektide ja šokeerivate tõlgenduste puudumise poolest, mis muidu on alati olnud Bogomolovi lavastuste tunnusmärk.

«Draakon» räägib lugu rändrüütel Lancelotist, kes kutsub surmaheitluseks välja linna orjastanud ja selle elanike hinged laostanud draakoni. Lancelot võidab draakonit, kuid saab surmavalt haavata ning võidu kirjutab enda nimele salakaval ja alatasa slikerdav muganduja, kohalik linnapea, keda inimesed hakkavad samamoodi kummardama, nagu nad varem kummardasid draakonit.

Kuid lõpus Lancelot siiski naaseb, et õiglus pääseks võidule ja inimesed õpiksid tundma tõelist vabadust. Allusioone võib siin näha igasuguseid ning eri maadel ja eri aegadel on lavastajad ikka otsinud ja leidnud selle näidendi poole pöördudes teid aktuaalsete küsimuste lahkamiseks.

Bogomolov on lavale toonud kohutava teose, mis räägib kangelasmeele mõttetusest meie maailmas. Inimeste eest võib lasta end ristile lüüa, nende eest võib võidelda sõjas, võib ohvriks tuua oma elu, ja kõik asjata, täiesti asjata! Lavastuse motoks on Hans Holbeini maal «Surnud Kristus hauas».

«Draakon» on osundustest tiine: küll astub meie ette hulk märtritest kangelasi, peas okaskroon, nägu ülendatult kaunis – Ješua «Meistrist ja Margaritast», Lancelot; küll langevad puud sureva Borissi peale, keda mängib Aleksei Batalov filmis «Kured lendavad», mis pälvis Cannes’is Kuldse palmioksa; küll kõlavad pooleldi juba unustusse vajunud laulud ja värsiread, mida inimesed kordasid omal ajal aina otsekui loitse. Otsekui sügisesed lehed langevad mehisus ja lootus. Tallatakse jalge alla, saavad mülkaseks poriks.

Kaunid tüdrukud lähevad alati mehele, juhindudes kasust ja kuulekusest, nad muutuvad labasemaks, paiskavad kuulipildujana välja slängi, kui aga kangelane ülevoolavast armastusest aetuna nende juurde naaseb, tormavad teda riiakalt ja vihaselt süüdistama pikale veninud lahusolekus.

Draakon ei sure eales, ta on igavene, tema käsutuses on palju elupäevi, ta hakkab tasakesi, ettevaatlikult ehitama uut treppi, mida mööda võimule tõusta. Kõikvõimalikud mugandujad tunnevad üksteist rahvamassiski otsekohe ära, nad vahetavad virtuoosselt ja kiiresti maske ja kostüüme: täna on nad küünilised ja mängulised, homme moraalilugejast pastorid, ühesõnaga, sobivad igasse rolli.

Rahvas on nii tugevasti vakka, et Bogomolov isegi ei too teda lavale, saates sinna ainult «oivikud», kes kannavad endas ajastu vaimu.

Pisarateni on neist kahju

Suurt draamateatrit juhtiv Andrei Mogutši on Peterburi teatrimaailma ere, kuulus, enda poole tõmbav täht. Ta tõi lavale Aleksandr Ostrovski «Äikese», nautides mõnuga klassikalise teksti pea peale keeramist. Sisuliselt on see ooper, kus igaühel on oma naljakas partii. Naljakas seepärast, et ooperis ei ole sõnad nii olulised ja neid polegi õieti oluline eristada, nii saab siin igatmoodi miksida rõhuasetusi, loogilisi rõhutusi, täielikult muuta mõtet: iroonilisi repliike võib saata traagiline muusika, armuavaldust teha tantsides.

Katerina kuulsat monoloogi – «Miks inimesed ei lenda nagu linnud. Tead, mõnikord mulle tundub, et ma olen lind. Kui ma seisan mäe otsas, siis mind kohe nagu kisub lendu» – kordab ka Kabanihha, Katerina kuri ämm, ning see kordus võtab kohe paatose maha ning kannab kunstilise kujundi üle juba füsioloogia valdkonda.

Kuid päris lõpus langeb näitlejailt võltshiilgus ja naerumask ning me näeme lihtsalt õnnetuid, piinatud, mitte millestki aru saavaid inimesi, kes ei oska üldse kuidagi vastu seista alatiseks kehtestatud korrale, jõu ja rituaali, traditsiooni ja tuima allumise korrale. Elada nagu ei tahakski. Tahaks hoopis lennata – kaljurünkalt jõevoogudesse…

Tahaksin eespool esitatud mõtteid raamida veel ühe lavastusega: nimelt tõi Mark Zahharov Lenkomis lavale Sorokini «Opritšniku päeva», tempides seda pisut romaani «Telluurium» elementidega. Mainekas lavastaja seadis sihiks jõuda kindla peale ja iga hinnaga optimistliku finaalini. Ta ei tahtnud kirjanikku uskuda, vaid otsustas allutada kirjanduse oma lüürilisele tahtele. Tema pakutud lahendus on ammugi tuntud: inimese päästavad armastus ja usk Jumalasse.

Nii armubki opritšnik, kes on harjunud röövima ja vägistama, järsku tema käsul tapetud mehe leske, viimane aga kogu loogikast hoolimata ja vastu igasuguseid motiive vastab tunnetele. Ning nad otsustavad pageda verise opritšnina, mõrvade ja alanduste eest suudluste ja palvete läbi.

Seda lavastust vaadates hiilib hinge segaduse ja ebamugavuse tunne: lüürika on otsekui eelmisest sajandist, ajast, mil lauldi lõkke ääres laule, hoiti teineteisel käest kinni ja usuti tõe kõikepuhastavasse jõudu. Nüüdseks pole enam jäänud mingisugust tõde, ei lohutavat, ei kohutavat, kadunud on referentspunkti, igasugused orientiirid, eeskujud on nii kahvatunud, et neid pole enam nähagi.

Raamatud on põletatud, kõned koosnevad üksi hüüdsõnadest, inimelu ei maksa enam krossigi, justkui oleks loomalikud ajad tagasi tulnud. (Kui inimkond teeb kord juba mingi avastuse, siis seda ei unustata. Millalgi selgus, et elu on õige lihtne võtta. Kõlblus, õpetussõnad võivad seda teadmist ainult alla suruda, aga välja juurida seda enam ei saa.)

Aega ravida ei ole võimalik. Aga ei saa ka diagnoosi varjata. Õieti ma ei teagi, miks ma selles nii kindel olen…

Tagasi üles