/nginx/o/2023/01/08/15068012t1h3ce3.jpg)
/nginx/o/2016/11/24/6106697t1hd51d.jpg)
Lennart Meri konverentsil väljendas Poola esindaja muret, et uuenev Saksa-Prantsuse telg võib muutuda liiga domineerivaks ja külvata seemne Euroopa Liidu lagunemiseks. Sest tema sõnul on ajaloos igasugused liidud kokku kukkunud, kui üks liidu osapooltest hakkab domineerima ülejäänute üle. Nii oli see Nõukogude Liidus, aga ka Poola-Leedu unioonis. Tõepoolest, võiks lisada, nii oli ka klassikalises, antiigi Delose liidus, milles pääses maksvusele ikkagi Ateena võim.
Emmanuel Macroni saamisega Prantsusmaa presidendiks ja tema kohese visiidiga Berliini on jutud Prantsuse-Saksa telje taassünnist võimendunud. Lisatagu, et kohalike valimiste tulemused näitavad Saksamaa kantsleri Angela Merkeli häid väljavaateid osutuda tagasivalituks selle aasta sügisel. Telje seisukohalt on säärased uudised head, ehkki ka sotsiaaldemokraat Martin Schultzi saamine kantsleriks telge mõra ei lööks – Saksamaal pole säärast alternatiivi nagu Marine Le Pen Prantsusmaal.
Ent enne, kui rääkida Saksa-Prantsuse telje domineerimisest Euroopa Liidus, tuleks selgeks teha paar seika. Esmalt muidugi küsimus, kes domineerib telje sees – viimastel aastatel on selleks olnud Saksamaa ja Macroni ülesandeks näibki olevat taastada Prantsusmaa roll Saksamaa partnerina ja anda niiviisi prantslastele tagasi uhkustunne Euroopa Liidus olemise pärast. Loomulikult võtab Prantsusmaa naasmine telge veidi aega ja seetõttu pole ka domineerimismure lähitulevikus väga tõsine.
Teiseks vastandub domineerimismurele dünaamika küsimus. Keegi peab Euroopa Liidus olema vedajaks. Kas mäletate veel neid üleskutseid, kui majandus- ja rahanduskriisis oli juttu, et Saksamaa peaks võtma suurema vastutuse? Saksamaa võttiski ja sai kaela – ilmselt ei tulnud see Saksa poliitikutele üllatusena – süüdistuse domineerimises. Aga kas olnuks parem lõputu kiratsemine ja vaidlemine (see meenutab küll üht teist riiki ja vaidlusi mitmete projektide üle selles)?
Kui Euroopa Liit ei uuene, hääletab järjest rohkem inimesi Le Peni ja temasarnaste poliitikute poolt. Praegugi hääletas Prantsusmaal poliitilise maastiku äärte poolt üle 40 protsendi inimestest. Oleks rumal säärast asjaolu eirata.
Poola esindaja märkuse kontekstis meenutatagu ka kunagise Poola välisministri Radek Sikorski üleskutseid, et Saksamaa peaks hakkama tegutsema. Nüüd on Poolal teine valitsus ja räägitakse kartusest liiga tugeva Saksa-Prantsuse telje ees. Geopoliitiliselt pole Poolal – nagu ka Balti riikidel – väga palju valikuid: kas revanšistliku Venemaa mõjusfääris või partnerina tugevnevas Saksa-Prantsuse teljes.
Kuid konverentsil meenutati sedagi, et Saksamaa pole huvitatud mingite müüride püstitamisest oma idapiiril – ehkki Saksa-Prantsuse telg on oluline, toetab Saksamaa jätkuvalt ka tihedamat koostööd Visegrádi riikidega. Nii polegi Berliin väga tugevalt reageerinud sündmustele Poolas.
Sestap on oluline tasakaalu leidmine. Tugevdada Saksa-Prantsuse telge, et niiviisi uuendada Euroopa Liitu, suutes samal ajal jätta rahulikuks Euroopa Liidu ülejäänud liikmesriigid. Eriti need, kes ei kuulu eurotsooni – Visegrádi nelikust on euro kasutusel üksnes Slovakkias. Kuid kus täpselt see tasakaalupunkt asub, see on Macronile ja Merkelile miljoni dollari küsimus. Kobamisi õnnestub ehk punkti asukoht määrata signaalidega ülejäänud liikmesriikidest ja suureneva dialoogi kaudu Berliini ja Pariisi vahel. Muud võimalust naljalt ei ole.