Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Andrei Kuzitškin: Eesti poliitika ettearvatamatus teeb silmad ette isegi Kremli suurkujudele

16
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Andrei Kuzitškin | FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Olen Eestis uus inimene. Kuigi poliitikaga tegelen juba ammu, vaatan Eesti poliitikat siiski üllatusest pärani silmadega, sest Venemaal juba midagi sellist ei näe. Tahaksin nüüd oma imestust jagada ka lugejatega, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.

Esiteks ei suuda ma mõista, mil viisil on (kui muidugi üldse on) Eesti poliitiline elu kaitstud Kremli aktiivse sekkumise eest.

Teiseks ei suuda ma mõista, kas Eestis on poliitilise stabiilsuse garantiisid või sõltuvad valitsuste saatused ainuüksi erakondade juhtide omavahelistest suhetest.

Kolmandaks ei suuda ma mõista, miks Eestis täieliku eluolulise mugavuse tingimustes tegutsevad poliitilised jõud ja isikud, kelle sihiks on riigi poliitilise stabiilsuse õõnestamine.

Ehk olengi selline sinisilmne, aga las siis seletavad mulle targemad inimesed järgmist: miks puhkes 2016. aasta novembris Eestis justkui tühja koha pealt valitsuskriis ja võimule tuli uus koalitsioon?

See oli suur üllatus kõigile Eesti valijatele. Eestis on kombeks alatasa toetuda avalikule arvamusele. Ent sel juhul ei tundnud keegi huvi, kas Eesti kodanikud ikka tahavad uut valitsust eesotsas Keskerakonna juhiga.

Keegi ei küsinud siis inimeste käest, mis neile rohkem meeldib: hindade kasv või stabiilsus, täiendavad maksud või nende vähenemine, poliitiline kaos või kord?

Uus valitsus, see keskerakondlaste ja sotsiaaldemokraatide punaroosa koalitsioon, mida on kaunistatud Isamaa ja Res Publica (IRL) kollendavate õiekestega, kinkis Eestile vabariigi sajandaks sünnipäevaks aga just niisuguse paketi: inflatsioon kolm protsenti, hindade kasv neli kuni viis protsenti, maksude ja aktsiiside kasv, sealhulgas õlleaktsiis kerkis 70 protsenti, ja selge tee tupikusse.

Ja mis kõige huvitavam: kõik see oli täiesti ennustatav. Selle mõistmiseks on vaja lihtsalt lugeda Keskerakonna programmi. Mina olen seda juba teinud.

Viies ratas Euroopa vankri all

Mõistagi, Keskerakonna programm võeti vastu juba ammusel 2005. aastal. Aga just niisugusel muutmata kujul on see avaldatud vene keeles erakonna ametlikul veebileheküljel.

Sellest programmist võib välja lugeda, et Keskerakond toetab progressiivse tulumaksu kehtestamist ning riigi osakaalu tõstmist ühiskondlikus ja majanduselus.

Lisaks ütleb Keskerakond, et seisab Eesti majandusse tehtavate välisinvesteeringute vastu ning toetab piiranguid maa ja kinnisvara välismaalastele müümisele.

Vaat see on alles üllatus!

Ja seda deklareerib erakond, mille juht Jüri Ratas asub Eesti valitsusjuhina pooleks aastaks juhtima Euroopa Liidu Nõukogu.

Nagu teada, on Euroopa Liidu aluseks riigi rolli kahandamine, maksusüsteemi lihtsustamine ning inimeste, kaupade ja kapitali vaba liikumine. Seepärast näeb Ratas oma erakondlikest printsiipidest johtuvalt «eurovankri» kontekstis rohkem välja nagu viies ratas selle all, sõnaga «kasutu lisaelement».

Täiesti selgelt ei ole keskerakondlikul mõtteviisil midagi ühist liberalismiga, mis on aga Euroopa alusõpetus.

Ka nende tegevuspraktika lahkneb täielikult demokraatia ja majandusvabaduse peamistest printsiipidest. Et veenduda selles, piisab sellest, kui vaadata Keskerakonna tegevust Tallinnas, kus 12 aastat võimutüüri juures olekut on kindlustanud Keskerakonnale poliitilise monopoli ja lasknud erakonnal kokku kasvada äristruktuuridega.

Kummastav on lugeda Tallinna linnapea kohuseid täitva keskerakondlase Taavi Aasa sõnavõtte, millega ta üritab avalikkust veenda, et tema juhitavas kivikülas on asjad parimas korras ja linna eelarvegi näeb suurepärane välja. Sama edukalt võiks üritada väita, et Toomkirik on siniseks värvitud. Mis oleks muidugi samasugune vale.

Piisab ju, kui jalutada mööda Tallinna, kus näeb murenevaid fassaade, lagunevaid kvartalisiseseid teid, roostetavaid sillakonstruktsioone, tohutuks prügimäeks muutunud Lasnamäed, varemeis linnahalli ja varemete poole tüürivat lauluväljakut. Kõik need on Keskerakonna võimu tummad tunnistajad.

Aga mis puudutab Tallinna eelarvet, siis käesolevaks aastaks on tulude kasvuks plaanitud kuus protsenti, kulude kasvuks aga üheksa protsenti, kusjuures linnakantselei kulud kasvavad lausa 15 protsenti. Nähtavasti armastab linnavõim ennast kohe väga ega hoia kokku, kui ise raha vajab.

Tallinna selle aasta tulud pole aga võrreldes mullusega kriipsu võrragi muutunud, järelikult kasvureservi ei ole, Tallinn ei oska raha teenida. Õigemini ei ole linna majandamine selleks võimelinegi.

Küll on aga linnavalitsus sundinud lõpetama vanalinna baaride töö kella üheks öösel. Mis tähendab, et baarid kaotavad kliente ja sissetulekut, linnaeelarve aga kannatab tulude poole pealt. See ongi Keskerakonna põhipahe: raha kulutada osatakse, teenida aga mitte. Nüüd valmistab Keskerakonna võim sama saatust ette juba kogu riigile.

Reformierakonna orav kaotas mugava pesa

Loomulikult on mind hämmastanud ka nii kogenud erakonna nagu Reformierakond muretus.

Algusest peale oli ju aru saada, et sotsiaaldemokraadid on väga ebaõnnestunud liitlased. Kõik teadsid, et Jevgeni Ossinovski kohtus juba 2015. aastal nelja silma all Edgar Savisaarega ja üritas tõmmata teda koalitsiooni tingimusel, et peaministrikoht jääb Ossinovskile endale. Savisaar aga viskas ta sellise jutu peale välja.

Ometi Reformierakond selle iseäraliku ja ebavõrdse liidu sõlmis ning saidki tulemuseks selle, mis saama pidid: petva «abikaasa» ja alatu reeturi tõttamise meeliköitvama partneri embusse.

Saan täiesti aru, millest juhindus Reformierakond valitsuskoalitsiooni loomisel: nad taotlesid sisemist harmooniat ning soovisid ühendada liberaalse majanduse sotsiaaldemokraatide jõulise sotsiaalpoliitika ja IRLi rahvuslusega.

Kuid niisugune romantika on kohane ainult «naistekatele», sest poliitikas annab alati tooni julm konkurents ja siin tuleb orienteeruda partnerite professionaalsetele omadustele, mitte jääda uskuma nende välja hõigatud loosungeid.

Venemaal võib näiteks küüniseina pealt õige tihti lugeda tuntud kolmetähelist sõna, aga ometi on selle asemel küünis sees ikkagi hein. Eesti sotsiaaldemokraatide juhtidega on asjad muidu samad, aga täpselt vastupidi.

Sotsiaaldemokraatide liider Ossinovski on igasuguse kahtluseta tark ja haritud inimene. Kuid nimetus «professionaalne mänedžer» ei käi enam kuidagi niisama nende omadustega kaasas: sellist professionaalsust tuleb tõestada hoolsa töö ja edusammudega.

Seni tuleb paraku tõdeda, et tervishoiu valdkond, mida Ossinovski ise kureerib, lausa kubiseb konfliktidest ja nurjumistest: haigekassa on pankrotiseisundis, Eesti meedikud ähvardasid streikida, töövõimetuse hindamise reform tõi kaasa kohtuvaidlused, võitlus alkoholismiga stimuleeris hoopis Läti majandust.

Lisada võib veel lahendamata probleemid seoses kallite ravimite tasumisega mõningatele vähihaigete kategooriatele, pikkade järjekordadega perearsti juurde, lausa naeruväärsete hüvitistega, mida makstakse Eesti vanuritele hammaste ravimiseks, ning töötasusüsteemi tasakaalutusega, mis on tekitanud olukorra, kus Eestis on kasulikum olla töötu, kui et töötada väikese palga eest.

Veel üks valitsusse kuuluv sotsiaaldemokraat, kultuuriminister Indrek Saar, ei saa samuti hoobelda suurte edusammudega.

Lõimumisprogramm, mida tema ministeerium kureerib, ei ole seni silmaga nähtavaid tulemusi toonud: eesti keele kursustel ei suudeta anda haridust kõigile soovijatele, lõimumisürituste hulk on viimasel ajal aina vähenenud.

Veel üks kivi Saare kapsaaeda: Vene teatri kunstilise juhi kohale korraldatud konkursil selgus äkitsi, et kolm aastat juhtis teatrit estofoob Igor Lõssov, kes on avalikult kuulutanud, et «eestlasest direktorile on ainuke hea venelane surnud venelane».

Kuidas niisugune inimene üldse teatri etteotsa sai, on omaette huvitav küsimus. Veel selgem on aga see, et kui ka Vene teatri järgmine hooaeg kukub läbi samamoodi, nagu on kukkunud läbi viimased viis hooaega, võidakse teater üldse kinni panna.

Alternatiivsed jõud

Minu jaoks on hulga küsimusi tekitanud Vabaerakond ja Rahvuskonservatiivne Erakond (EKRE).

Teatavasti loodi Vabaerakond 2014. aastal alternatiivina senisele juurdunud poliitilisele korrale ja ladvikule, mis oli läbi imbunud korruptsioonist ja kahepalgelisusest.

Erakonna asutasid poliitikud, kes olid varem kuulunud teistesse erakondadesse või olnud suisa põhimõttelised erakondade vastased.

Vabaerakonnast pidi saama uus poliitiline jõud, mis murrab stereotüübi parteidest kui bürokraatia sünnitistest. Aga juba väga kiiresti haarasid Vabaerakonnaski juhtohjad enda kätte just bürokraadid-aparatšikud.

Nad võtsid kasutusele samad meetodid, mille vastu erakond oli varem julgelt astunud. Algas siseopositsiooni tõrjumine, teisitimõtlejaid heideti erakonnast välja. Mõned sammud, näiteks Jevgeni Krištafovitši väljaviskamine, olid suisa grotesksed ja pälvisid seeläbi avalikkusegi tähelepanu.

Millegi muuga paraku ei ole Vabaerakond viimasel ajal suutnud valijate silmis silma paista, mistõttu nende reiting langes tänavu kevadel juba parlamenti pääsemise läve lähedale.

Samalaadne on olnud EKRE saatus, mis loodi IRLi alternatiivina. Võitlus sisserändajatega, mille tõstis päevakorda Aafrika ja Lähis-Ida põgenike suurvool Euroopasse, tagas erakonnale valijate toetuse.

Ent põgenike tahtmatus Eestisse tulla, võttis probleemilt teravuse ja EKRE-lt toetajaid, nii et seda ähvardab oht muutuda Marine Le Peni Rahvusrinde ebaõnnestunud klooniks.

See pakub paljudele korraliku poliitilise õppetunni: rahva hirme ei saa lõputult ekspluateerida ega öistest õudusunenägudest jõudu ammutada, sest ükskord saabub niikuinii hommik... Või mis?

Enesetapjate klubi

Kuid nähtavasti on Eesti poliitiliste sõdade suurim kaotaja hoopis IRL. Möödunudaastase valitsusevahetuse järel kirjutasin ajalehele Vetšerka venekeelse artikli pealkirjaga «Isamaa on hädaohus!» Pidasin loomulikult silmas Eestit, mitte erakonda Isamaa (ja Res Publica Liitu), aga minu sõnad osutusid prohvetlikuks.

Minu hinnangul tegi Eesti vanim ja auväärseim poliitiline jõud andestamatu vea, kui soostus minema koalitsiooni Keskerakonnaga.

IRLi programm, mis tugineb liberalismile, tembituna mõistliku annuse rahvuslusega, ei sobi kohe mitte kuidagi Keskerakonna püüetega taastada majanduse riiklik juhtimine ja lahustada eesti rahvus Eesti rahvaste sulatustiiglis.

IRLi ja Keskerakonna loomuvastane liit tingis eesti rahvuslaste valijaskonna järsu kärbumise. See on täiesti seaduspärane.

Minul igatahes tekib selle peale küsimus: armsad IRLi juhid, millele te üldse oma arvestused rajasite? Kas te tõepoolest uskusite, et suudate üksinda vastu seista Eesti vasakpöördele, mille taga seisavad keskerakondlased ja sotsiaaldemokraadid?

Väljapääsu sellest kriisist tagaks uue valitsuskoalitsiooni moodustamine juba ilma Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatideta. Keskerakond kardab sellist võimalust väga, mistõttu Jaanus Karilaid on juba hakanud lööma kiilu Reformierakonna ja EKRE vahele, hirmutades kõiki, et koalitsiooni korral, milles osalevad need kaks erakonda, ootab meid ees Euroopa Liidust väljaastumise referendum.

Minu loo moraal on: kui ristata siili ja madu, saate meetri jagu okastraati. Aga tsentristide ja sotsiaaldemokraatide kokkukeetmisel tuli välja hoopis pidur. Oleks aeg ratas välja vahetada ja anda rool uuele juhile koos uue meeskonnaga.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane


Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.

Tagasi üles