Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kalev Vilgats: rongiga Pärnusse

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Kalev Vilgats. | FOTO: Mailiis Ollino

Kui Rail Baltic pidi olema usu küsimus, siis Lelle-Pärnu raudteelõigu rekonstrueerimise väljajäämine täiendavate taristuinvesteeringute programmist oli valiku ja otstarbe küsimus.

Kui 135 miljoni jaotuskava oli selgunud, küsisin majandus- ja taristuministrilt Kadri Simsonilt, kuidas Lelle-Pärnu lõigu rekonstrueerimine välja jäi. Vaid nädal varem oli minister Pärnus kohtumas Pärnumaalt valitud riigikogu liikmete ning kohalike juhtidega. Sealt jäi mulje, et Lelle-Pärnu osas pole liisk veel päriselt langenud.

Minister vastas ausalt, et ei suutnud Lelle-Pärnu investeeringu vajalikkust koalitsioonikaaslaste ees ära kaitsta – polnud toetust. Seda ei olnud tõesti, sest Pärnumaa Omavalitsuste Liidu (POL), samuti Pärnu linna ning mitme poliitiku arvates polnud kulutus õigustatud seoses väikese reisijate arvuga. Pealegi mõjutab Pärnumaa rongiliiklust edaspidi Rail Balticu valmimine ning kulutada umbes kümneks aastaks 17 miljonit eurot oleks raiskamine. Lelle-Pärnu lõigu praeguste rongisõitjate transpordivajadus on lubatud lahendada bussiliiklusega.

Kohalike poliitikute pikka hammast Lelle-Pärnu lõigule saab põhjendada ilmselt veel mitmeti. Vähemalt ühel korral oli Lelle-Pärnu osaline halvamaigulises manipulatsioonis, kui eelmise koalitsiooni ajal öeldi, et Lelle-Pärnule mõeldud 20 miljonit eurot võib ümber tõsta Pärnu lennujaama rekonstrueerimisele ning Via Balticale, kui see on kohalike kindel soov ja tahtmine ning suudetakse koalitsioon selles veenda. Kolmikliit muutus võimutõmblustes ja siis selguski, et n-ö Lelle-Pärnu real polnud mingit raha, mida saanuks ümber tõsta. Milleks selline hämamine, on mulle tänini selgusetu.

Transpordianalüütik Hannes Luts muretses eilses Postimehes rongiliikluse järjepidevuse katkemise ning reisiharjumuste kadumise pärast Pärnu liinil. Kuulun nende hulka, kel on väga varasest lapsepõlvest mälestuskilde sellest, kuidas rong sõitis Pärnu bussijaama juurde välja. Seejärel koliti vaksal Raekülla, kuhu ehitati üsna armas jaamahoone.

Juba meie päevil oli kange kiire selle majakese maha müümisega ning uus peatus toodi Papiniitu. Selle asukohta ei tea paljud pärnakadki, võõrastest rääkimata. Kuigi asudes Kaubamajaka ärikvartali serval, kulub sealt ikkagi omajagu aega kesklinna jõudmiseks võrreldes linnadevaheliste bussidega, mis saabuvad otse linnasüdamesse, kust on mugav edasi kulgeda ühistranspordi ja taksodega.

Kusjuures bussireisijate olemine muutub veelgi mõnusamaks, kui praegu kesklinnas käivad bussijaama ehitustööd päädivad enne vabariigi sajandat aastapäeva moodsa terminali valmimisega. Ma ei ole väga kindel pärnakate rongilembuses, kui bussile minek ja tulek on võrreldamatult rohkem käe-jala juures. Antagu andeks, kui mulle on jäänud vildakas mulje, nagu sobiks rong Pärnu kontekstis rohkem seljakoti ja jalgrattaga vandersellile, kel on aega kodumaa teivasjaamu avastada.

Tagasi üles