/nginx/o/2017/02/15/6342307t1h57f7.jpg)
Gustav Adolfi gümnaasiumi direktor Hendrik Agur toob välja Eesti kooli kolm probleemi: õpetajate palk, ebaühtlasel tasemel koolijuhid ning lõpetamata gümnaasiumireform.
Hendrik Agur: õpetaja palk 3000 eurot annaks sõnumi väärtustest (11)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valitsuse koalitsioonileppes on seatud 2019. aasta eesmärgiks õpetaja palga tõus 1600 euroni. Pealtnäha suurest palgatõusust jääb siiski liiga väheseks, kui soovime, et Eesti majandus areneks võimsalt, Eesti inimesed saaksid hea hariduse ning neil oleks maailmas tarkust nõudval tööjõuturul konkurentsieelis.
Sihid tuleb seada kõrgemale, kui tiivad kannavad. Normkoormusega õpetaja kuutasu peaks olema 3000 eurot. Ja ma ei soovi siinkohal kuulda, et ei saa. Saab, kui soovida ja tajuda üdini, milleks seda on vaja.
3000 eurot võiks olla haridusvaldkonna olulisim strateegiline eesmärk. See ei ole mitte vaesekeste järjele aitamine, vaid sõnum, et õpetajaamet on Eesti riigile väga tähtis. Sõnum, et riik peab head haridust oluliseks ning selleks peab õpetajaamet saama tõstetud ilma valehäbita väärikale aujärjele.
Õpetaja töötasu tõstmine 4, 6 ja 10 protsendi võrra nagu seni on asendustegevus. Jah, iga-aastase punkti saab riik kirja, kuid muudatusi see kaasa ei too. Heal juhul kahandab korraks koolirahva nurinat, kuid pigem tuntakse end taas petetuna.
Seda on tõestanud kogu taasiseseisvunud Eesti ajal õpetajaameti madal prestiiž ja olematu konkurents nii õpetajaks õppimisel kui ka koolidesse. Sootuks olematu on turg ja kvaliteet reaal- ja loodusainete õpetajate koolituses. Kuldpead, kellest võiksid saada tugevad õpetajad, välistavad juba ülikooli astumise eel õpetajaameti ja valivad valdkonna, mis toob leiva päriselt lauale: IT, inseneeria, äri. Plejaad võimekaid potentsiaalseid õpetajaid on taas eemale tõrjutud, enne kui nad oleksid sellele ametile üldse jõudnud mõtlema hakata.
Mitu kooli – üks juht!
Miks õigupoolest on koolide tasemed ja kvaliteedinäitajad seni niivõrd erinevad? Miks ei peeta kõiki koole ühtlaselt usaldusväärseks ja heaks? Kõik vanemad tahaksid ju südamerahuga oma lapse panna kodule kõige lähemal asuvasse kooli.
Küsimus on kooli juhtimises. Koolijuht koos tema valitud ja kujundatud juhtkonnaga valib ja kujundab õpetajaskonna, kellega koos luuakse õpi- ja töökeskkond, kooli väärtused ja neist kinni pidamine. Igas koolis peaks olema hea ja turvaline õpikeskkond, motiveeritud ja innukad õpetajad ning heast keskkonnast innustunud õpilased, kes on oma tugevuste ja eri andekustega üksteisele majakateks. Kas on nii? Mitte alati ja mitte igal pool.
Pakun peale tavapärase mudeli – üks kool, üks juht – uudse võimalusena luua riigi, kohaliku omavalitsuse ja tegusate, end tõestanud koolijuhtidega sihtasutusi, mis koondavad parimaid koolide juhtimise kogemusi ning ärksamaid kogemustega andekaid juhte, kes pakuksid koolijuhtimise teenust koolipidajatele, nii kohalikele omavalitsustele, riigile kui miks mitte ka erasektorile. Eestis saaks seda ideed ellu viia näiteks Innove baasil. Sel puhul säiliksid ka riigi ülevaade ja tugi ning koolide juhtimise võiks viia tipptasemele.
Näiteks otsustab koolipidaja oma piirkonnas teatud koolide juhtimise anda sihtasutusele. Sihtasutus teeb valiku omakorda konkursi korras koolijuhtimise firmade või MTÜde vahel, milline juhtkond/meeskond võtab milliste koolide juhtimise üle. Ühe meeskonna alla koondub mitu kooli, näiteks kolmest kuni kümne koolini. Oluline on kvaliteet, kompetents ja tulemus.
Praeguste direktorite asemel oleksid kuraatorid (Belgia mudel). Sisuliselt on tegemist konsortsiumkoolide loomisega ühtse juhtimise all tunnustatud väärtuste edasikandmise teel. Tulemuseks on koolide kvaliteedi tõus ja tasemete ühtlustumine, lähtudes tugevamatest.
Õpilane võrdub pearaha
Riik otsustas hakata looma riigigümnaasiumeid, sest ei suudetud pakkuda võrdselt heal tasemel gümnaasiumiharidust.
Jättes eranditeks koolid, millel on läbi aegade mõõdetavalt head tulemused, minnakse riigigümnaasiumide loomisega edasi. Seega saavad eksisteerida kõrvuti nii riigigümnaasiumid kui ka tugevad munitsipaalgümnaasiumid. Sel puhul saab riik omavalitsuselt osta haridusteenust. Kus see on õigustatud, ei näe ma probleemi. Näiteks Tallinn.
Ülejäänud n-ö torukoolide (1.–12. klass) puhul on praegu valesti gümnaasiumihariduse pakkumise põhimõte ja lähenemisviis: gümnaasiumisse meelitatakse õpilasi, kellele sobiks gümnaasiumis õppimise asemel paremini hoopis kutseõpe. Meelitatakse sellepärast, et saada kohad täis ja pearaha.
Siin aetaksegi segamini eesmärk ja tagajärg. Eesmärk peaks olema õpilase areng ja võimalikult hea ja (ka ühiskonnale õpilase puhul) vajalik haridus, mitte pearaha. Milline on tulemus?
Vähe võimekas või mittemotiveeritud õpilane lohistatakse läbi gümnaasiumi, aga tema potentsiaali õppurina oleks mõistlikum kasutada näiteks kutsekoolis, kus ta saaks kohe eluks vajaliku kutse ning riik spetsialisti. Gümnaasiumihariduse reformimisega tuleb minna julgelt lõpuni.
Süsteem raiskab raha
Gümnaasiumihariduse tõeline ripats on mittestatsionaarne õpe ehk täiskasvanute gümnaasiumide pakutav haridus. See on aastakümneid olnud gümnaasiumihariduse hall ala. Põhjuseks riigi vähene tegelemine valdkonnaga ning täiskasvanuharidust pakkuvate gümnaasiumide juhtide ringkaitse.
Kolm neljandikku mittestatsionaarsesse õppesse astujatest ei lõpeta gümnaasiumi. Näiteks saab üks ja seesama inimene astuda mittestatsionaarsesse õppesse 10. klassi, tuues koolile pearaha igal aastal ikka ja jälle uuesti. Sellest koolijuhid ise meelsasti vaikivad. Andmetele, kui palju see riigile rahalist kahju tekitab, pääsevad vähesed ligi.
Olukord, kus süsteemi kasutatakse rahapumbana, tuleks lõpetada. Eurodirektiiv ja mamslik mõtteviis – elukestev õpe – ainult hägustavad pilti ja soosivad jätkuvalt raha raiskamist. Mittestatsionaarset õpet saab igasusuguste probleemideta pakkuda tublide tavaliste gümnaasiumide juures.
Esimesed sammud on Tallinnas (Vana-Kalamaja täiskasvanute gümnaasiumi liitmine Tallinna vene lütseumiga) selleks tehtud ning seda suunda tuleks jätkata. Võidavad õpilased, kes saavad kvaliteetse gümnaasiumihariduse.