Kui ma rahulikult järele mõtlen, ei julge ma ühtegi soovitust anda. Elu ise muutub liiga kiiresti, meie eelistused ja vajadused veelgi kiiremini. Mitmed tõekspidamised nihkuvad aga kogunisti teises suunas, kirjutab Tallinna ülikooli kommunikatsioonijuht ja kirjanik Sulev Oll Õpetajate Lehes.
Enne seda tõdemust aga vaevas mind sada mõtet, seda nii ühe Eesti ülikooli kommunikatsioonijuhina kui ka lapsevanemana, kelle poeg on ühe teise kõrgkooli tudeng. Nii tõusingi kõnepulti ning hakkasin oma soovitusi ette vuristama.
Esiteks. Õpi ikka! Maailmas pole vist ühtegi õppetundi, mille vilju ei saaks oma tarkuse tarbeks ära tarvitada.
Teiseks. Kui saad, õpi kohe. Ühtpidi on su aju juba õppimisega harjunud. Teistpidi – mida nooremana õpid, seda kauem saad tulemust tarvitada. Ning oma kogemusest kinnitan: jutud elukestvast õppest pole lahe meelelahutus, vaid saatuse sund eriala vahetada.
Kolmandaks. Kui teed valiku südame järele, loodan, et see teeb sulle rõõmu pikemat aega. Muidugi on niisuguse valiku puhul oht, et tulevane palk pole päris see, mida sa ootasid, aga usu: palja palga eest, olgu see nii suur kui tahes, liiga kaua pingutada ei jaksa. Nii nagu sa ei jaksa koos elada inimesega, keda sa tegelikult ei armasta.
Kolmanda täienduseks. Kui südamega valitud erialal usinalt edasi areneda, pole karta, et tööd vähemaks jääb. Pigem vastupidi: kui eelistasid ajalugu, venib see iga päevaga üha pikemaks; kui uurid taevast, tehakse teleskoobid üha võimsamaks, kui uurid maad, paigatakse puurid üha pikemaks.
Neljandaks. Kui teed valiku mõistuse järgi, võib juhtuda, et valitu hakkab sulle meeldima – tihtilugu muutub ju armsaks see, mille nimel oled piisavalt pingutanud.
Viiendaks. Kui mõistusega valitu tundub üsna ruttu tüütav, proovi uuesti. Loomulikult midagi muud. Küll ära moevooluga kaasa mine. Mood muutub väga kiiresti ja juba mõne hea aasta pärast võid just oma edeva valiku tõttu näida lootusetult vanamoodne.
Kuuendaks. Kui sa kohe kuidagi ei oska midagi valida, soovitan mõttemänge. No et kui ma oleksin õpetaja, siis milline ja miks. Või kui töötleksin toiduaineid, siis kas huvist füüsika, keemia või tulevase sööja vastu. Katseta veel ka aedniku ja arhitektiga, siis oled teinud küllalt, et otsustada, milline tunne sind tulevast tööd tehes peaks valdama. Nii avanevad uued ja ootamatud valikud.
Seitsmendaks. Küsi täiskasvanutelt, kes palga eest tööl käivad, kas niiviisi võib jõuda tundeni, mida endale tulevikus ette kujutad. Kui ei, proovi midagi sellist, kus su enda roll saab olema suurem kui käsu või korralduse täitmine. Kui sa ei julge, mõtle nii, et pole midagi hullemat kui lootus, mis ei täitu, või unistus, mille tarvis sa ei kavatsegi midagi teha.
Kaheksandaks. Unista julgelt. Kui unistuste tiivad kannavad sind piisavalt kaugele, näed eemalt oma praegust seisu ning plaane hoopis selgemalt.
Üheksandaks. Küsi, mida su kamraadid plaanivad. Kui sihid natukegi haakuvad, võib-olla lööte nendega kohe käed, leiate selle, mida koos teha soovite ja suudate. Ülikooliharidus on muutumas, nii saate ka (või eelkõige) siis, kui üks õpib üht, teine teist, ühiseid plaane ellu hakata viima. Edu toob eri erialade asjatundjate koostöö ühe suurema eesmärgi nimel!
Kümnendaks. Kuni pettumused pole veel su eneseusku kärpinud, proovi teha midagi suurt. Mitte sõnades ja homme, vaid tegudes ja näiteks paarikümne aasta jooksul.
Kümnendale lisaks. Kindlasti ära hakka endale kohe „nime tegema”. Oht oma nime enam kui pikaks ajaks määrida on niiviisi enam kui tõenäone.
Üheteistkümnendaks. Seda ma ei julgegi õieti soovitada, aga kuula pisut ka oma vanemaid. Tarkuse liiki, mida ei saa omandada mingil muul moel kui elu elades, nimetatakse elutarkuseks.
Kaheteistkümnendaks. Kui tunned, et nagu midagi ei viitsiks ette võtta, võta ikka. Lihtsalt istudes ja mõtiskledes arened küll kodukootud filosoofiks, aga usu, selliseid on ühiskonnal üsna vähe vaja.
Sajas. Muidugi ei mahu siia sada nõuannet, aga usu, neid saanuks kokku rohkemgi. Peamine neist on aga siin: vaata endale ausalt otsa, tunne ennast ära. Siis on õige aeg avaldus sisse viia.