Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Martin Vabat: rahvustelevisioon võiks rohkem luulest ja religioonist rääkida

12
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Martin Ellermaa alias Martin Vabat | FOTO: Andres Ehrenpreis / Tartu Postimees

Rahvustelevisiooni ülesanne ei ole alahinnata oma vaatajat, nagu ta sageli teeb, ega näidata ainult seda, mida ta arvab ise tähtsa olevat, kirjutab luuletaja Martin Vabat.

Viimasel ajal on nõnda, et ma ei suuda enam telekast suurt midagi peale «Plekktrummi» vaadata. Seal veel on midagi, mis midagi annab. Kasvõi taustaks kohvile. Nüüd aga sai ka selle saate hooaeg läbi ja elan korduste lootuses. Kas mulle tundub või oli see ka tegelikult nii, et sarnaseid kultuurivestlussaateid ja vaikseid mõtisklusi oli üheksakümnendate ja kaheksakümnendate Eesti televisioonis enam. Miks see nõnda oli?

Mõned asjad on küll kolinud ETV teise programmi. Toon näiteks dokumentaalfilmi «Aken aja liikumisse», kus Jaan Kaplinski ja Viivi Luik vestlevad, samuti Ain Kaalepist rääkiva «Peegelmaastikus». Need kaks saadet iseloomustavad vaimsust, mida Eesti Televisioon varem kandis. Nüüd on see asendunud moodsate tehniliste lahenduste, seinigava ametlikkuse, pealiskaudse toreduse või suisa riikliku ninnunännutamisega. See poliitikakeskne ja meelelahutuslik tühi-tähi ei anna vaatajale kätte teeotsa – seda, mida rahvustelevisoon tegema peaks.

Rahvustelevisiooni ülesanne

Aga mis on teeots? Teeots näitab vaatajale kätte igavikuliselt olulise ning eristab seda ebaolulisest. Suurem osa telekraamist seda ei tee. See ei osuta, kuidas võiks elada. Selleks et ei peaks kahetsuses ega patus surema. Viimasel ajal pole küll moes patust rääkida, aga see ei tähenda, et vaimses ega füüsilises maailmas pole kuritegusid ega üleastumisi olemas. On ikka. Televisioon võiks seda meenutada. Olla tõrvik inimesele, kes kobab pimeduses ja arvab, et striptiisi- ja kommertsisaade «Eurovisioon» on oluline. Kui mõnest laulust kõlabki lootus ja mõni juhendus läbi, on see hea, aga üldiselt ei aita see ega suurem osa aktuaalsest toodangust meid edasi. Võiks koguni küsida, mis tähtsust on, kas Prantsuse president on A, B või C? Iga tõsine ajaloolane teab, et sellest ei muutu mitte kui midagi. Maailm liigub oma vääramatus sängis ikkagi edasi, hoolimata nendest konkreetsetest poliitilistest kõneisikutest, kes esindavad ühte ja sedasama süsteemi.

Televisiooni ülesanne ei ole alahinnata oma vaatajat, nagu ta sageli teeb, ega näidata ainult seda, mida ta arvab ise tähtsa olevat. Miks ei võiks ta juhinduda ka sellest, mille on näiteks mõni vaimne õpetaja tähtsaks lugenud. Tähtis võiks ilmselt olla see, millel on igavene mõõde ja mis aitaks inimese hingel kasvada ning soojeneda nagu lõkke ääres. See oleks suunanäitaja infomüras ja moodsas virvarris. Kui suunda kätte ei näidata, juhtub see, nagu mu vanatädi ütles, et nüüdne rahvas usub, et on vaid üks elu ning seepärast astub ta ülbel sammul surma sisse.

Tundub, et ainult rumal arvab, et tal on vaid üks elu ja kõik lõpeb surmaga. Tegelikult on ju hing igavene ja kõik jätkub taassünni ahelana. Seega, mida rohkem hingelt kasvame ja end vaimselt edendame, seda paremad väljavaated meil järgmises elus on. Mind ausalt öeldes hirmutab väljavaade, et peaksin järgmises elus sama rumalasse, igavestes asjades mitteharitud haridussüsteemi sisenema ja uuesti nõukogudeaegset rõsket hambaarstikabinetti külastama. Need on nagu hirmsad stiimulid, mis meenutavad: «Poiss, kanna oma hinge eest hoolt ja ülene, muidu peab jälle õudusse langema.»

Aga mida ütleb meile selle kohta avalik-õiguslik televisioon? Enamasti mitte midagi. On kriminullid ja on poliitika. On kvaliteetne kraam, mis lähedal vaatlusel on siiski infomüra, sest see ei aita meid edasi. Palju on ka lihtsalt varjatud propagandat, aga see käib ilmselt iga aja ja riigi juurde. Seejuures jääb muidugi selgusetuks, kes meid ja meie riiki valitseb. Kuskil on justkui mingi tsaar või keiser, kes otsustab meie eest kõige suuremaid asju. Peaministrid vahetuvad, aga see tsaar on ikka sama.

Pole mõtet vaielda

Viimasel ajal olen eemaldunud isegi Rail Balticu temaatikast. «Minu pärast tulge ja ehitage see üle minu maja,» ütlen vahel trotslikult, kahetsedes hiljem oma sõnu. Ilmselt on Rail Baltic üks nendest paljudest selle ilma vürsti vingerpussidest, mis peaksid tekitama võimalikult palju kaost ja tormi ning lollitama ausaid inimesi, et nad astuksid esile ja kisuksid end valeliku ilma ees alasti.

Selliseid suurprojekte on tehtud juba Vana-Rooma aegadest peale ning ega need ei lõppegi enne, kui maailm on üks maanteede ja raudteede rägastik, kus pole enam õhku, mida hingata. Kui vaadata Eesti ajalugu, siis 13. sajandil hõivasid sakslased ja taanlased siin Lääne-Ida kaubakoridori. Nüüd hõivatakse Põhja-Lõuna kaubakoridor. Need annavad aga kokku risti! Kui meenutada, et maiade kalender sai 2012. aastaga läbi ja äsja oli ka Maarjamaa 800. sünnipäev, tekib kokku juba päris suur sümbol, millele mõelda. Ehk meenutab ka see meile kõige olulisemat – seda, et on aeg kolida rohkem vaimsesse maailma, sest muidu annab maailm otsad.

Tuleb lihtsalt leppida, et seda maailma valitsevad kaupmehed ja turundajad. On ju üldajalugu kaubanduse ümber keerelnud juba vähemalt Foiniikia aegadest. Foiniikia väljarändajad lõid ju Kartaago, Kartaago kutsus esile Vana-Rooma esiletõusu ja viimasega seoses sai alguse praegune Euroopa. Nii et me oleme kaubanduse nägu ja tegu. Uus moodne raudtee on selle pärandi järjekordne käik.

Kohati tundub, et sellega polegi mõtet võidelda. Piisab, kui meenutada, mis on oluline. Piisab, kui panna inimestele midagi südamele. Antud juhul võib öelda, et iga vägivaldne kapitalistlik suurprojekt nagu ka metsade mahavõtmine kogub ettevõtjatele ainult rasket hingevõlga ja see on sama garanteeritud nagu talvine külm. Võimalik, et tänane arendaja sünnib järgmises elus enda rajatud raudtee kõrvale tühermaale ja peab hakkama seal elu edendama. Jah, karmaseadused on karmid. Nendega tasub kindlasti arvestada.

Aga oluline on ka mitte üleliia kiinduda selle ilma asjade külge. Parem lugeda luulet. Juba India spirituaalne liider Osho ütles, et teadlased saage luuletajateks ja luuletajad müstikuteks. Hing januneb selliste õpetussõnade järele. Seega võiks ka rahvustelevisioon rohkem luulest ja religioonist rääkida. No, tegelikult ka, mis kasu on meil järjekordsetest valimistest? Küll aga on meil kasu igavestest väärtustest, mis kirjanduses kajastamist leiavad ja õpetavad meid oma hinge kasvatama, selleks et mitte kahetsuses ja patus surra. Sest surm on meile sageli palju lähemal kui elu. See võib tulla ja niita meid jalust, ilma et saaks midagi parandada. Ja sel juhul on puhas hing ja tehtud vaimsed pingutused igati asjakohased.

Tagasi üles