Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Juhtkiri: kummaline vallavolikogu – nagu Schrödingeri kass

3
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL

Käsitleme tänases lehes haldusreformi veel lahendamata (tüli)puntraid. Loomulikult vajab igaüks neist lahendust, mis oleks nii mõistuspärane kui ka õiguslikult vettpidav ning vastaks kohalike elanike huvidele.

Samuti tuleb väga ettevaatlik olla seal, kus kahtlustatakse, et konkreetne sundliitmise suund on võetud lähtuvalt mõne võimuerakonna kitsast huvist. Õiguslike vaidluste ajakava on äärmiselt pingeline, sest omavalitsuste valimised on sisuliselt ukse ees. Volikogude valimiste päev on 15. oktoober. Seaduse järgi peab volikogu liikmete arv, valimisringkonnad, valimiskomisjonide liikmed jne olema määratud hiljemalt 90. päevaks enne valimispäeva – s.o juuli keskel. Kui selleks ajaks on lahendamata vaidlusi, milline see uus vald üldse on, millele volikogu valima hakatakse, tekib äärmiselt kummaline olukord, kus valitav volikogu on nagu Schrödingeri kass (ühtaegu nii elus kui surnud). Kuna see võib kaasa tuua ebasoovitavaid tagajärgi tegelikus elus, oleks igati parem säärast seisu vältida.

Taustaks tasub aga mõelda, et haldusreformi toimumise fakt ja see, et enamikul Eesti territooriumist enam vallapiiride tõmbamise tülisid pole, on omamoodi ime. Seljataga on mitu aastakümmet vaidlusi ja kogemust, et kõik katsed ja ettepanekud takerdusid ikka mõne poliitilise kännu taha. Kusjuures neid kändegi pole kindlasti õiglane pidada vaid erakondade omavaheliseks kiusuks. Üldistades saame öelda, et põrkusid kaks erinevat vaadet sellele, mis on omavalitsuste ülesannetest peamine: kas teenuste osutamine elanikele või kohalike kogukondade huvide esindamine ja keskvõimu tasakaalustamine.

Samal ajal vähenes absoluutses enamikus omavalitsustes elanike arv ja sattus üha suurema küsimärgi alla nende võime teha jätkusuutlikult kõike seda, mida seaduste järgi omavalitsustelt oodatakse. Asjad liikusid pigem selle poole, et üha rohkem omavalitsuste sisulisi kohustusi oleks tulnud võtta valitsuse korraldada.

Ka eelmiste riigikogu valimiste (2015) eel ei leidunud tervemõistuslikke poliitikavaatlejaid, kes oleksid optimistlikult hüüatanud: nüüd tehakse haldusreform kindlasti ära. Kui tagantjärele võrrelda parlamendierakondade programme ja nüüdseks teoks saanud omavalitsuste ühinemist, siis saab vaid kinnitada, et tegelik reform ei ole saanud selgelt ühegi erakonna nägu.

Ainuüksi selle eest, et kõigest kaks aastat pärast riigikogu valimisi on reform peaaegu tehtud, võib eelmisele koalitsioonile tublisti plusspunkte jagada. Ja praegusele selle eest, et nad haldusterritoriaalsele reformile pidurit ei tõmmanud.

See üldine kiitus ei tähenda siiski, et veel ees seisvatesse vaidlustesse ja takistustesse tohiks üleolevalt suhtuda, ja ammugi ei saa väita, et tegu oleks ideaalse reformiga. Samuti on selge, et ühinemine ja ühendamine on alles tegeliku töö algus.

Tagasi üles