Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Mida rääkis Mauno Koivisto eestlastele 1991. aastal

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Mauno Koivisto (vasakul) ja Mihhail Gorbatšov 1989. aastal Helsingis. Gorbatšov räägib mobiiltelefoniga Nokia Mobira Cityman. | FOTO: LEHTIKUVA/REUTERS/Scanpix

1991. aasta septembri esimestel päevadel olin Helsingis tegemas Soome iseseisvuse 75 aasta juubeliks kaht videofilmi ETV-le. Ajaloolisest 20. augustist oli möödas vaid kaks nädalat. Tegin filmi jaoks intervjuud president Koivisto ja peaminister Esko Ahoga. Presidendi salvestus sattus 6. septembrile. Sel päeval ilmus Pravdas NSV Liidu riiginõukogu seadlus Eesti suveräänsuse tunnustamise kohta Mihhail Gorbatshovi allkirjaga, kirjutas Enn Anupõld 2003. aastal.

Härra president, mida te tahaksite praegusel hetkel öelda eestlastele?

Eelkõige tahaksin soovida palju edu ja õnnitleda kauaoodatud hetke puhul. Oleme kogenud, et välismaalt on kergesti võimalik saada sümpaatiat, aga see, et rasketel hetkedel saadakse püsiv toetus, see on tõeliselt tähtis.

Ka Soome jaoks oli tähtis saada tunnustus Moskvast, või tol ajal Petrogradist, kui Soome taotles iseseisvust. Need suhted olid ja on tulevikuski väga tähtsad. Usun, et soome rahva hulgas valitseb praegu suur rõõm ja suur kaasaelamisvajadus.

Millisteks võivad kujuneda Soome ja Eesti vahelised suhted uues olukorras?

Usun, et inimestevaheline läbikäimine hakkab kiiresti kasvama. Eriti on põhjust uskuda, et elavneb kultuurivahetus. Aga kõige tähtsam on muidugi majandus. Meil käis just hiljuti külas Ungari president. Sellega seoses selgus, et Ungaris on poliitiline olukord varasemaga võrreldes täiesti muutunud, nii et erinevad mitte-sotsialistlikud parteid esindavad rohkem kui 90% parlamendi jõuvahekordadest. Sellest hoolimata on üle 80% omandist riigi valduses.

Ei ole sugugi kerge hakata üles ehitama turumajandust, et tekitada konkurentsi, ergutada isiklikku initsiatiivi. Seetõttu usun, et need asjad kujunevad keskseks probleemiks ka Eestis. Sellel on muidugi tähtsust ka rahvusvaheliste suhete seisukohast.

Mõnevõrra võib olukorda tasakaalustada väliskapital, aga sellega kaasneb sõltuvuse probleem. Usun, et Soomest sõltumise ohtu pole vaja karta sel määral, kui välismaist sõltuvust tavaliselt kardetakse.

Kuidas olete suhtunud teie maal ja ka mõnedes meie massiteabevahendites esitatud kriitikasse, mis puudutab Soome juhtkonna Balti-poliitikat. Kas teist on mõnikord valesti aru saadud?

See on muidugi võimalik. Aga ma ei mäleta, et oleksin end kuidagi solvatuna tundnud. Tuleb muidugi arvesse võtta, et minuni jõuab vaid osa sellest, mida positiivses või negatiivses mõttes räägitakse. Teisalt on mulle vestluste käigus Eesti esindajate, valitsuse esindajate ja vanade sõpradega öeldud, et Soome poolt omaks võetud kurssi hinnatakse kõrgelt.

Usun, et Eestis üldiselt ei teata ega saadagi teada, mida kõike on Soome teinud eesti rahva olukorra kergendamiseks ja keeruliste probleemide lahendamise lihtsustamiseks. Kui võrrelda minuni jõudnud kriitikat sellega, mida on tehtud Soomes, siis on tegemist tühiasjaga. Soomes tuleb harjuda sellega, et kõik on kogu aeg ühest või teisest küljest kriitika ees kaitsetud.

Võib öelda, et me oleme ses mõttes vägagi tüüpilised luterlased, et meil on alati halb südametunnistus. Mõnikord tuleb läänes end süüdi tunnistada selles, et meid on nii vähe. On meie viga, et oleme sõjad kaotanud ja mitte võitnud. On meie viga, et asustame just seda ala, kus elame, ja et me ei ole näiteks saareriik kuskil ookeanis. Aga oma probleemidele oleme püüdnud lahendust otsida oma eeldustest lähtudes.

Kuidas kommenteeriksite viisavabaduse võimalust?

Arvan, et küsimust viisavabadusest tuleb mõlemal pool täpselt vaadelda. Olime samasuguses olukorras pärast sõda, kui jäime teistest Põhjamaadest palju maha. Oli olemas suur oht, et kaotame suure osa heast tööjõust. Nii juhtuski - palju inimesi kolis ära Rootsi.

Mõistan Eesti muret selle pärast, et inimesed võivad siirduda parema elu otsinguil mujale. Usun, et probleemi põhjalik arutamine ja ühine parema lahenduse otsimine on mõlema poole huvides.

Intervjuu on lühendatud kujul ja selliselt taasavaldatud Postimehes juba ka 2003. aasta 25. novembril.

Tagasi üles