Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Tristan Priimägi: üks roll – see, kes kodus parimaid eurolaule sepistab ja kunagi ei võida

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Koit Toome ja Laura Põldvere Eurovisioonil. | FOTO: Scanpix

Eestlased paistavad Eurovisiooni puhul vaevlevat tõsiduse küüsis, kirjutab kultuurikriitik Tristan Priimägi Sirbis.

Eesti Eurovisioni lauluvõistluse muster­laps, küll tänaseni veel ilma rahvusvahelise pjedestaalikohata Sven Lõhmus, võitis kohaliku konkursi juba neljandat korda. Peale selle, et Lõhmus tundub meeldejäävate laulude kirjutajana (ja minu meelest on sama oluline fakt, kuigi seda keegi ei maini, ka sõnade autorina!) tabavat Eurovisioni eduvalemit, esindab ta ilmselt ka sedasama eestlaslikult konservatiivset maitset ja pürgimust näha selles ettevõtmises ennekõike lauluvõistlust.

Üle vindi tsirkus ja igas mõttes maitse piire kompav laulude ja esinejate valik võivad jätta eksitava mulje, et küntakse vapralt mingit uudismaad muusikapõllul: murtakse dogmadel kael kahekorra ja rebitakse meeletult pidutsedes end lahti viimastestki eelarvamustest. Euro­visioni katsed jätta endast muljet kui kõikehõlmavast moodsast kärgperest on väga nunnud.

Kellel tuleks veel pähe lisada Euroopa lauluvõistluse täieõiguslikuks liikmeks Austraalia? Sest, et fuck it. Sellise sürrealismi puhul ei jää üle muud kui kaabut kergitada. Muusikaliselt on aga raske leida konservatiivsemat nähtust, kui on see iga-aastane Euroopa riikide mõõduvõtt optimistlikus kesk­pära­suses.

Eestlaste arvates võiks Eurovisioni lauluvõistlus olla midagi sellist, mis kuulub tõsisema kultuuri sfääri ja mitte meelelahutuse sahtlisse (need kaks ei pea teineteist välistama). See võiks meie rahvusliku kuvandi loomisel olla muusikalistest nähtustest võrreldav näiteks laulupeoga.

Kui aastal 2008 hakkas mesipuu poole lendama «Leto svet», kõlas kriitika just selles võtmes, et lugu pole piisavalt tõsine, et olla arvestatav kandidaat. Lõhmuse positsioon pakkuda kapakest hullumeelsust keset normaalsuse merd tundub vastavat sellele muljele, mida Eesti endast Euroopas niikuinii tahab jätta. Andke meile andeks meie eripära, küll me selle enne salongijõudmist puudrikorraga katame!

Tõsiduse küüsis tundub vaevlevat ka seekordne valik «Verona», Koit Toome ja Laura Põldvere esitatud igatpidi normatiivne kaunite inimeste armastajapaar, kelle laulu pealkirjas võib soovi korral näha igatsust ühtsema kultuuriruumiga Euroopa järele. Ja selle taga omakorda tulevikus terendavat igavust: pangalaenu ja igakülgset sobitumist normaalsete kodanike normaalsesse perre, koos kübekese koduvägivallaga.

Et mitte nüüd iga asja taga tonti näha, kinnitab Sven Lõhmuse edu veel üht huvitavat lahet Eurovisioni statistikas. Eestit pole kunagi pääsenud esindama naise kirjutatud laul. Kui sõnade autoriks on tõesti olnud naised enam-vähem poolel juhtudest (1990ndatel kirjutas Kaari Sillamaa ju peaaegu kõigi Eesti poplugude sõnad, Heldur Karmo style), siis muusika poolel on vaid korra ära toodud Maria Rahula kaasautorsus Tomi Rahulaga loo «Mere lapsed» loojana.

Kui vaadata Lõhmuse võidulaule, siis tundub ka siin olevat näha esineja ja autori soopõhine lahknevus, mis on muusikatööstuses äärmiselt tavaline. Ühes mõttes pole ju oluline, kes täpselt parasjagu lava peal ringi hüppab, kui jõu- ja võimuniidid jooksevad lava taga kokku hoopis teiste kätte. Urban Symphony – laval kuus noort tüdrukut. Suntribe – laval viis noort tüdrukut. Getter Jaani – laval noor ja naiivne tütarlaps.

Nad on noored ja seksikad. Nad tahavad panna pidu. Nende siivsuse taga on metsikuselubadus, aga selle lubaduse taga omakorda siivsus. Topeltmäng. Torm teeklaasis. Normi kinnistamine piiride näilise kompamise abil. Eesti kui nooruslik ja vitaalne uusliige vananevas Euroopas. Let’s Get Loud!

Tundub, et Eesti rahvusliku iseteadvuse kaks suurt tänapäevast alustala on hakanud teenima hoopis teist eesmärki ühiskonna tolerantsemaks muutmisel.

Eurovisioni lauluvõistlus on ilmselt ainus nähtus, mille kontekstis on Eestis okei näha maailma millegi muu kui eksklusiivselt heteroseksuaalsena, samamoodi nagu võiksid suundumused tippspordis ja sealne üleüldine dopingupanemine leevendada tulevikus Eesti narkopoliitikat.

Lõhmus jõuab oma konservatiivse presentatsiooniga Eesti võistluse tippu, aga kas sellest ka rahvusvaheliselt abi on, seda saame näha. Kerli ja Winny Puhhi saatmiseni Eestit esindama läheb meil aga ilmselt veel aega.

Tagasi üles