/nginx/o/2017/04/30/6609111t1h2f57.jpg)
Kuidas peaks maailma avalikkus Pyongyangiga suhtlema? Mis on muutunud võrreldes varasemate aastakümnetega ja kas üldse peaks Kim Jong-uniga suhtlema või on alternatiivseid võimalusi, küsib kolumnist Erki Loigom.
Erki Loigom: Mida teha Põhja-Koreaga? (2)
12. mai 2017, 18:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Korea Rahvademokraatlik Vabariik (edaspidi: Põhja-Korea) ei ole tüüpiline diplomaatiline suhtluspartner. Ajaloo jooksul toimunud pingutused kõneluste abil piirkonna kitsaskohti lahendada on peaaegu alati põrganud tagasi Põhja-Korea tahtmatuse ning ratsionaalsete kaalutluste vastu oma režiimi säilitada.
Selged eeldused
Algatuseks olgu mainitud kaks eeldust, millele kogu järgnev mõttekäik tugineb. Põhja-Korea teeb kõik oma otsused režiimi säilitamise võtmes ning Hiina Rahvavabariigi huvides on Põhja-Korea kui moodustise edasine olemasolu. Teiste piirkondlike mängijate huvid võivad olla vastavalt vaatenurgale mõnevõrra ajas muutuvad või olukorra muutustega kohanemist püüdlevad, kuid Hiina ja Põhja-Korea huvid on Aasiale omaste ülipikkade tulevikuperspektiivide loomise traditsioonides üheselt selged.
Kevad on Korea poolsaarel alati peamine pingete eskaleerumise periood. Meenutagem kasvõi 2010. aasta märtsis uputatud Lõuna-Korea sõjalaeva Cheonan. Sündmus, mis tänases olukorras vallandaks kohese sõjategevuse, rahunes tol korral nagu midagi poleks toimunudki. Kevadised pingekasvud on enamasti tingitud Põhja-Korea oluliste poliitiliste riigipühade ja Lõuna-Koreas toimuvate ühisõppuste kattumise tõttu. Suveks olukord enamasti leeveneb. Mõningaid märke selliseks arenguks on ka käesoleva konflikti korral, kuid seekord on erisusi siiski enam kui teada-tuntud mustreid.
Majandus eelkõige
Esiteks on mängupõrgusse sisenenud uus ja agressiivne õnneotsija – Ameerika Ühendriikide uus juhtkond eesotsas hektilise välispoliitikaga säravaid paguneid jahtiv Donald Trump. President Trump, kes sai enda sõnul Korea poolsaare ajaloo keerdkäikudest põhjalikult teada alles Xi Jingpingi käest, võiks tõepoolest süveneda natuke enam Ameerika rolli piirkonna elanike tunnetuses. Erinevalt üldisest arusaamast ei ole ameeriklaste kohalolek Koreas enam niivõrd populaarne isegi mitte Lõuna-Koreas.
Käesolevate Lõuna-Korea presidendivalimiste peamiste teemade - majanduse ja julgeolekuolukorra - kõrval on kõigil kandidaatidel olnud midagi öelda suhete kohta Ameerikaga. Vaid üks kandidaat viiest nägi vajadust Ameerika kohaloleku suurendamiseks ning tuumarelvade paigutamiseks Lõuna-Koreasse. Kõik ülejäänud kandidaadid ning tõenäoliselt uueks presidendiks saanud vasaktsentrist Moon Jae-in soovivad Ameerika rolli vähenemist.
Esiteks on Lõuna-Korea kaitsevõime kaasaegne ja tugev. Teiseks on riigi majanduse hea käekäik lõunakorealastele olnud peaaegu geneetiliselt juurdunud dogma, mida tihtipeale ei osata niivõrd seostada Põhja-Korea ja üldise turvalisusega. Moon ja enamik lõunakorealasi hindab häid majandussuhteid Hiina ja Jaapaniga rohkem kui ameeriklaste agressiivsusest tekkinud pingeid regioonis. Ameerika Ühendriikide raketipüüdursüsteemi THAAD paigaldamine Lõuna-Korea pinnale on toonud kaasa olulised tagasilöögid Hiina ja Lõuna-Korea suhetes.
Lõuna-Korea niigi kiratsev majanduskasv saab sel aastal seetõttu olulise hoobi Hiinalt. Karta on naabritevahelist pikemat majandussõda, sest lisaks Hiina poolt Korea pehmetele kaubandusartiklitele (turism, kosmeetika, intellektuaalsed tooted) kehtestatud sanktsioonidele võib Soul kehtestada vastukaaluks piirangud näiteks Hiina terasetoodetele. Metalli pöörane import Hiinast on viinud Lõuna-Korea terasetööstused olukorda, kus enamik suurtootjaid on läinud riigi kontrolli alla ning on saneerimisel. Käesolevas teemas annab kabjahoobi teiselt poolt Donald Trumpi plaan asuda edendama kodumaist terasetööstust, misläbi kaob korealaste jaoks peamine terase eksporditurg – odavat Korea terast ja ehitusbuumi nautivad Ameerika Ühendriigid.
«Ameerika» – ülekorealine sõimusõna
Lisaks peavad Pentagoni strateegid teadvustama riske, mis võivad kaasneda kultuuriliselt ja ajalooliselt kasutades Põhja-Koreas sõna «ameeriklane». Põhja-Korea jaoks on sõjaeelne hüsteeriline olukord parim, mida nende liidrid tahta võivad soovida. Kuid sellest piirist tahtmatu üleastumine on teatud ärrituspiiri ületamisel vägagi reaalne. Ameerika on Põhja-Korea vihavaenlane, keda süüdistatakse kõigis hädades ja kelle vihkamise vajadus on peaaegu kogu riigi valitsemise ideoloogia nurgakivi.
Omamoodi on Pyongyangi ilmselgelt üle võlli keeratud Korea sõjale pühendatud ajaloomuuseumite veristes eksponaatides isegi tõepõhi olemas. 1952.aastal lõpetasid Ameerika väed Põhja-Korea pommitamise, kuna ei olnud enam midagi lõhkuda. Pealinnas Pyongyangis ei olnud ühtegi tervet maja! Hukkus 1,5 miljonit tsiviilisikut. Korea sõda on tuntud kui «unustatud sõda», mille käigus visati Põhja-Koreasse rohkem pomme kui II maailmasõja Vaikse ookeani episoodis kokku.
Kui lisada siia ka Washingtoni arhiivide abil paljastunud biorelva katsed põhjakorealaste kallal, siis ei tasu alahinnata korealaste vimma ja retoorikat Ameerika hävitamisele üleskutsudes. Lõuna-Koreas 1950.-1960. aastatel toimunud kümnete tuhandete vasakpoolsete füüsilise hävitamise tagajärjel (No Gun Ri ja Bodo veresaunad), mis selgelt toimusid Washingtoni teadmisel, saame kokku hirmuäratava kokteili ameerikavastaste meeleolude potentsiaalsest plahvatusest kogu poolsaarel, millisega tuleb arvestada ka tänapäeval.
Souli uus peremees Moon on rääkinud lausa koostööst (uus Päikesepaistepoliitika) Põhja-Koreaga - Kaesongi tööstuspargi töö taastamisest ja Mount Kumgangi ühise looduspargi taasavamisest. Majanduslik areng on korealastele olulisem kui ookeaniülese liitlase lennukad avantüürid. Donald Trump oma ettearvamatuses (kes siis veel?) võiks proovida enneolematut avangut – vabandada Pyongyangi ees Korea sõja õuduste pärast. See paneks Pyongyangi selgelt arusaamatusse olukorda, kus peamine välisvaenlane astub niivõrd ootamatu sammu, millele ei ole võimalik sõjakalt reageerida. Isegi sisepoliitilisi punkte noppida proovides.
On siiski selge, et sellist ootamatust pingelõdvenduse saavutamiseks ei tule isegi praeguse ajastu Valgest Majast mitte. Lisaks ei muudaks see midagi probleemi põhialustes – Põhja-Korea tuumaambitsioonides.
Make Korea China again!
Mida siis teha Põhja-Koreaga? Vaatamata Washingtonist tulevatele loosungitele asub võti endiselt Pekingis. Lahendus ei ole Põhja-Korea kiire likvideerimine, vaid transformeerumine. Eesmärgiks diplomaatias Pekingiga võiks olla hiinlastele vabade käte andmine Põhja-Korea majandusruumis. Peale näljahäda perioodi alanud turumajanduslike igapäevaelu arengute vurr on Põhja-Koreas pöörlemas aina kiiremas tempos. Hiina rakendab üleilmselt kokkulepitud sanktsioone valikuliselt – täpselt nii palju kui on vajalik artikli alguses toodud pikaajaliste eesmärkide saavutamiseks.
Paljuräägitud söeostude katkemised Põhja-Koreast on vaid üks väike fragment (kuigi oluline) rekordeid löövas kaubavahetuses kahe defacto majandusliitlase vahel. Näiteks Põhja-Korea rauamaagi eksport Hiinasse kasvas märtsis 270 protsenti!
Pekingile teeb kindlasti muret asjaolu, et ärplev Kim Jong-un, kes tegelikult proovib Hiina mõju poliitiliselt vähendada, läheb liiga kaugele. On täiesti selge, et vaatamata Hiina delegatsiooni puudumisele 15.aprilli paraadilt, toimivad suhtluskanalid Pekingi ja Pyongyangi vahel edasi. Toon on väliselt selgelt ultimatiivsem, kuid režiimi säilitada üritav Kim Jong-un teab, mis tema riiki üldse veel koos hoiab – piiriülene kaubandus ja aina kosuv turumajanduslik majandusmudel.
Enneolematule Põhja-Korea kriitikale Hiina võimude suhtes on Peking seekord vastanud päris ähvardusega – Hiina piiridel on kümneid tuhandeid sõjaväelasi, kes kontrollivad piiritsoonis liikujaid ning see on hetkel pidurdanud märkimisväärselt Põhja-Korea tegelikku Eluliini – kaupade smugeldamist. Andmed piirialadelt räägivad seiskunud jõeliiklusest ja suletud turuplatsidest Põhja-Koreas.
See on tõeliselt jõuline avaldus Hiinalt, mis tegelikult ka Kim Jong-uni võiks mõjutada. Rex Tillersoni öeldud «laual on ka Kim Jong-uni kõrvaldamise plaan» võib sel moel realiseeruda ja võimule pääseks Myanmari huntalaadne, kuid Hiina kontrollitav valitsus. Kuninga roll kaob, riiki juhitaks edasi kollegiaalselt. See oleks võimalus saada ka tuumakohver turvalise kontrolli alla.
Juba praegu on Põhja-Korea militaarsektoril olulised majandushuvid, mida Kim Jong-un selgelt pidurdab ja armee toetus riigipöördele võib olla arvestatav. Sellele veendumusele annab tuge ka ajaloo ühe olulisima põgeniku, Suurbritannias toimetanud diplomaadi, Thae Yong-ho kogemus ja teadmine režiimi alustalade mädanemisest.
Maailma avalikkuse ainus reaalne võimalus seda protsessi kiirendada on koostöö (loe: prääniku pakkumine) Hiinaga Põhja-Korea muutmiseks Kirde-Hiina majandusruumiks. Oluline on suurem pehmete meetmetega survestamine. See nõuab teinekord ka illegaalsena tunduvaid aktsioone -mobiiltelefonide, meediamängijate, infokandjate ja teiste oluliste ideoloogiat murendavate toodete ja lahenduste riiki toimetamist. See protsess on juba näidanud oma elujõulisust.
Sõjaliste meetmete kasutamine võib kogu tasakaalu viia kontrollimatusse kaosesse ja teise Korea sõja stsenaariumid on apokalüptilised. Ameerika Ühendriigid peavad arvestama oma liitlaste ja teiste regioonis paiknevate riikide huvide ja riskide ulatusega. Ameerika maismaani Põhja-Korea raketivõimekus veel kindlasti ei küüni, kuid ameeriklaste «mängulusti» tõttu võib kannatada terve Kaug-Ida.