Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Verni Leivak: Eestil võinuks Eurovisioonil kohe kindlasti paremini minna

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Verni Leivak | FOTO: Postimees.ee

Kõik oli neljapäeva hilisõhtul nii nagu alati, kui Eesti Eurovisioonil järjekordset põrumist vastu võtab. Ajakirjanike ette lükati jälle artistid, kes pidid põhjendama oma läbikukkumist ehk seda, miks nad enam kui 200-miljonilise teleauditooriumiga lauluvõistluse finaali ei jõudnud.

Kuigi tegu on lauluvõistluse, mitte esinejate konkursiga, ei olnud Kiievi pressikeskuses sõna võtmas «Verona» autorit Sven Lõhmust ning nagu ikka, vaikis ka «Eesti laulu» peaprodutsent Mart Normet. Artistid rääkisid nagu alati, et andsid endast parima ja paremini poleks antud olukorras saanudki, ja produtsent vaikis. Võib-olla ei taibanud noored ajakirjanikud temalt midagi küsida, aga siis oleks ju võinud ise sõnavõtuga esineda.

Kindel on aga see, et võinuks minna paremini. Kohatist laulmise ebakindlust ja helitehnilist praaki võinuks Koit Toome ja Laura Põldvere kompenseerida neile pakutud kordusesinemisega, kuid võimalust uuesti miljonite televaatajate ette astuda nad ei kasutanud ja produtsent nähtavasti ei käskinud ka.

Et Mart Normet siiralt «Eesti laulu» peaprodutsendina pingutab, pole põhjust kahelda. Vaadake vaid, kui populaarseks osutus tänavunegi kohalik Eurovisiooni eelvoor suurhallis – vaatamata sellele, et mullu toodi Stockholmist koju ennekuulmatu viimane koht.

Selleks et tänavu nii hävitav lüüasaamine ei korduks ja valituks saaks tõeline hitt, tehti «Eesti laulu» reglemendis muudatus, mis lubas spetsiaalses rahvusvahelises (!) laulukirjutamise laagris osalenutel esitada eelvalikut tegevale žüriile ettemängimiseks lausa kolm lugu.

Kindlasti mängis see tõik rolli, kui korraldajad uhkelt, nagu igal aastal, «Eesti laulule» esitatud laulude kvantiteedirekordist kuulutasid, ning kahtlemata oli üllatujaid palju, kui lauluautorite nimekirjades seni ainult artistina tegutsenute nimesid nähti. Aga mis rahvuslik eelvoor see oleks, kui niigi ingliskeelsetel lauludel isegi autorid ainult välismaalased oleksid, eks ju?

«Verona» pole tulnud laululaagrist ja kuna korraldajatel endal ideesid nähtavasti napib, kutsuti appi produtsendid Rootsist. Nagu eelmiselgi aastal, kui Pootsmanni punase näoga lava taustagraafikaga hoopis – toona siiski mitte spetsiaalselt palgatud – Soome päritolu kunstnik tegeles ja punase näo šabloonsete mängukaartidega asendas.

Mida – ja mis summa eest – rootslased tänavuse etteastega tegid (kuulda oli, et nad tegelesid taas peamiselt visuaalse lahendusega) pole teada, nagu pole keegi juba aastaid välja öelnud, kui palju Eesti Rahvusringhääling Euroopa Ringhääligute Liidule (EBU) Eurovisioonil osalemise eest maksab.

Ilmselt on aga õigus Imre Sooäärel, kes ühes eilses arvamusloos leidis, et ainult siirus ja ehedus võivad tuua edu. Võrrelgem kas või Tanel Padari ja Dave Bentoni kunagist lavakeemiat, Jüri Pootsmannile selgeks õpetatud võltse näoilmeid ja veidraid poose ning tänavust nanosekundite täpsusega lauljatele pähetambitud liikumisjooniseid ja peapöördeid.

Täna õhtul saab näha, kes pole levilaulu konstrueerides mööda pannud.

Kuigi tegu on lauluvõistluse, mitte esinejate konkursiga, ei olnud Kiievi pressikeskuses sõna võtmas «Verona» autorit Sven Lõhmust ning nagu ikka, vaikis ka «Eesti laulu» peaprodutsent Mart Normet. Artistid rääkisid nagu alati, et andsid endast parima ja paremini poleks antud olukorras saanudki, ja produtsent vaikis. Võib-olla ei taibanud noored ajakirjanikud temalt midagi küsida, aga siis oleks ju võinud ise sõnavõtuga esineda.

Tagasi üles