Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Oleg Pissarenko: «Vaata, poeg, nüüd on asjad läinud nii, et hakkame elama Eesti Vabariigis»

10
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Oleg Pissarenko | FOTO: Erakogu

Eestlastel ja venelastel aitaks konfliktidest üle saada see, kui nad üritaksid omavahel kohad vahetada ning katsuda mõista, miks üks või teine asju nii näeb, kirjutab muusik Oleg Pissarenko.

Olen pärit Narvast, Kreenholmi manufaktuuri ja kooliharidusega seotud perest. Isa on 40 aastat töötanud ühes Narva koolis õpetajana, ema olnud Kreenholmis personaliosakonna juhataja, vanaema (ema ema) juhtis sealsamas üht vabrikut ja vanaisa oli manufaktuuri direktor, seda ajal, mil Kreenholmis töötas ligi 11 000 inimest.

Mu elu esimesed 18 aastat möödusid Narvas ja mul on sellest linnast tohutul hulgal väga erinevaid mälestusi, eriti aga just Kreenholmi linnaosast – need uhked punastest tellistest majad, vabrikuhooned, vahtraalleed…

Arvan miskipärast, et te tunnete mind rohkem tartlasena, sest just selles linnas olen ma  viimased 12 aastat elanud ja ka täiskasvanuea (siiani) olulisemaid tegusid korda saatnud. Ei taha neid saavutusi siin artiklis loetleda, mitte selleks pole ma kirjutama hakkanud, kõik info on ju tänapäeval lihtsasti leitav.

Mind pani kirjutama hoopis üks pikki aastaid küpsenud tunne, mis selle aasta maikuu esimesel nädalavahetusel muutus nii tugevaks, et mitte kirjutada polnud enam võimalik. Seda tunnet võiks väljendada ühes veidi loosunglikus lauses: «Narva olgu Eesti empaatiapealinn!» Ma pole end poliitikaga sidunud ega kirjuta loosungeid, püüdes kellelegi mingit maailmavaadet maha müüa. Selgitan allpool, miks ma just nii tunnen ja mida täpsemalt silmas pean.

Elame varasemaga võrreldes kiireimal ajal, mil muutused toimuvad kiiremini, kui nendega kohaneda jõutakse. Eestlased on läbi aegade pidanud kohanema erinevate võimudega, siis harjuma vaba olemisega, nüüd aga on maailm muutunud selliseks, et polegi enam nii lihtne mõista, kui suur meie vabadus tegelikult on ja mida see sõna tänapäeval õieti tähendab.

Vabaduse röövib üldiselt hirm. Eestlane kardab näiteks immigrante ja ka tublimate liigset väljarännet, Putinit, aga ka Brüsseli liigset võimu, panganduse krahhi ning liigset pangaorjust, kindlasti ka keele ja kultuuri hääbumist. Selles pikas hirmutavate nähtuste reas on veel üks, millel on ühe ilusa linna nimi – Narva.

Olen aru saanud, et tunnet, mis luurab Narvaga seoses enamiku eestlaste alateadvuse süvakihtides, peab ausalt nimetama just hirmuks. Ei pea pikalt seletama, miks ning täpselt mille suhtes, aga selge on, et hirm võtab ära vabaduse tunde, mis eestlastele (ja inimestele üldse) nii kallis ja oluline on!

Mida siis teha? Muuta olukorda eestlastele kergemaks, vabastada nad hirmust? Teha kõik Narva elanikud normaalseteks eestlasteks, integreerida nad kõik eesti ühiskonda nii, et tulemusena oleks keskmise narvaka lemmiknäitleja Jan Uuspõld, lemmiklaulja Vaiko Eplik, lemmikluuletaja Jaan Pehk ning eestikeelset Postimeest nähtaks usaldusväärse päevasündmuste allikana? Aga miks pole see siiani õnnestunud ja kas üldse kunagi õnnestuda saaks?

«Mis neil narvakatel viga on?» küsis kord üks mu hea tuttav lauljanna, kes elab Tartus ja kelle laule teab enamik eestlasi peast. Ma jäin tookord veidi nõutult vahtima ega osanudki vist midagi normaalselt vastata, sest ei olnud selliseks küsimuseks valmis.

Kas narvakatel on tõesti «midagi viga»? Mäletan üht episoodi, mis täna meenutades tundub veidi uskumatuna. Sõitsin bussiga Narvast Narva-Jõesuusse ja tagumise akna ääres seistes nägin, kuidas kaks eri põlvkondadest meest ajasid omavahel üsna tavalist isa-poja juttu. Üks lause tollest jutuajamisest on aga mul siiani meeles. Isa ütles pojale midagi sellist: «Vaata, poeg, nüüd on asjad läinud nii, et hakkame elama Eesti Vabariigis.» Ei tea, kas mäletan seda lauset täpsena, aga see rabas mind tookord täiega, see oli minu kui narvakast teismelise jaoks väga ootamatu ja pigem isegi arusaamatu.

Praegu ei vaja selgitamist, mida see lause 1991. aasta Eestis tähendas, kuid julgen väita, et midagi sellist võisid tollal tajuda paljud minu või noorema põlvkonna narvakad, kes polnud kunagi varem Eesti Vabariiki «oma südames salaja kaasas kandnud», nagu nõukogude ajal elanud eestlaste kohta enamasti räägitakse. Arvan, et see oli ja on niivõrd põhjapanev erinevus tolle aja eestlaste ja venelaste sündmuste ning ajaloo tunnetuses, et selle jäljed ulatuvad tänasesse päeva ja kaugemalegi.

Tänane Narva on palju muutunud, tõesti palju, kuid kindlasti mitte veel piisavalt, et võiksime rahul olla. Ma kutsun siin artiklis meid kõiki üles empaatiale ja näen, et just Narvas võib empaatiline olla väga raske. Raske on narvakatel lõpuni mõista eestlaste keele ja kultuuri kaitse hoiakust lähtuvat teatud võõristavat suhtumist koos kõikide ajaloo lähimälu traumade ja ülekohtufaktidega.

Ja raske on ka eestlastel lõpuni mõista narvakate keerukat psüholoogilist tausta koos kõikide solvumistega riigi suhtes, mahajäetuse tunde ja ühiskondliku hoiaku tunnetamisega, mis vaikimisi eelistab venelaste oma kultuuri mahasalgamist. Nende minu väidete ja enesetunde kirjeldusega võib vabalt ka mitte nõustuda, aga ma kirjutasin seda puhtalt oma tähelepanekutele toetudes ja mitte pelgalt kellegi targema sõnu korrates.

Olen jõudnud oma artikliga punkti, kus pean pakkuma lahenduse või vähemalt viitama selle võimalikkusele. Jah, ma tõesti kutsun kõiki üles empaatiale! Eestlased, minge Narva ja suhelge kohalikega avatud südamega! Narvakad, ärge võõristage eestlasi, võtke neid külalislahkelt vastu, andes empaatiliselt mõista, et see linn on üks osa eestlaste kodumaast. Nii see ajalugu kord pöördunud on, meilt pole keegi ju küsinud, kas me oleme tahtnud sellisesse suppi sattuda, kas oleme tahtnud neid oleviku ja mineviku dilemmasid lõputult lahendada. Aga siin me oleme ja teisiti meist ju keegi ei saa, sest põgenemine või allaandmine ei lahenda olukorda.

Jääb vaid vajutada empaatiale gaas põhja ja eelarvamustele täispidur peale ning suhelda, teada saada, tutvuda, sõbruneda, armuda, vaielda, meenutada, unistada koos tuleviku Eestist – tartlased, tallinlased, pärnakad, võrukad, mulgid, narvakad ja kõik teised, kes me sellele väikesele maatükile koos oleme elama sattunud! Pöörame linna nõrkuse tugevuseks, siis sellest võidavad kõik! Narva olgu Eesti empaatiapealinn!

Tagasi üles