Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Maire Liivamets: olla oma maa eliit. Aga kuidas?

5
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Maire Liivamets | FOTO: Postimees.ee

Tammsaare «Tõe ja õiguse» raamatutes sai kõrtsis läbilõike toonasest eesti ühiskonnast. Kõrtsilaua taga arutasid peremehed tõsiseid asju ning seal sündisid otsused, kõrtsis ka joodi ja ärbeldi ning mõni lõi päkkade välkudes kõrtsilaual tantsu. Oli ka intelligentsemaid, kes seda vaikselt pealt vaatasid ja targu omaette hoidsid. Kirjandusteadlane Maire Liivamets kirjutab, et oma vaikiv eliit eksisteerib ka tänases Eestis ja ühiskonnale oleks parem see üles leida.

Mind ajendab sel uhkel teemal sõnu pruukima etnoloog Aimar Ventseli kirjutis «Näidake mulle Eesti eliiti!» (PM, 27.04) ja natuke ka Mihkel Muti arvamuslugu «Mitte ainult kultuurist» (PM, 2.05). Kuna mõiste «eliit» on mind juba ammust ajast paelunud, siis mõtisklesin selle üle paar aastat tagasi ühes maakonna väljaandes, ent kordamine pole ju pahategu.

Sõna «eliit» kumiseb kaunilt, ja väga paljud igatsevad kuuluda nn paremiku sekka, sest rahva keeles ja meeles tähendab eliit privilegeeritud, edukate ja jõukamate isikute seltskonda. Nii et eliiti peaks jaguma kõigile.

Eliit ise jaguneb omakorda geeniusteks, suurmeesteks ja nendeks, kes mõjutavad vaid teda ümbritsevat suuremat või väiksemat keskkonda. Viimaseid on kõige rohkem ja nende tegevus puudutab meid kõige enam. Keskmistest eriti kõrget eliiti tavaliselt ei sünni, kuigi nad võivad võimuni suure, lausa meeletu pingutusega jõuda.

Nende unistuseks on karjäär, sest auavaldused ja muu toredus kuuluvad tipus olemise juurde. Teadlaste ja kunstirahva motiivid on teised, sel teel peavad inimest saatma anne, inspiratsioon ja teatav kirg. Nende ambitsioon nõuab korralikku töötegemist. Loojad soovivad enamasti, et tehtust midagi ka tulevastele põlvedele järele jääks, uurijad unistavad ilmselt intellektuaalse vara või pärandi suurendamisest.

Iga päev jääb kõigile silma muidugi nn poliitiline eliit, aga hoopis olulisem ja huvitavama mõttemaailmaga on kultuurieliit. Nemad jagunevad omakorda muusika-, kunsti-, teatri-, kirjanduseliidiks. Viimaseid nende loomingu kaudu tutvustades võin teema muuta aga keerulisemaks kui vaja. Sedapuhku piisab teadmisest, et Madis Kõiv kirjutas elitaarseid tekste, Arvo Pärt ja Erkki-Sven Tüür loovad muusikat elitaarsemale seltskonnale. Siis eristame veel teadus-, ajakirjandus-, spordi-, ärieliiti jne. Pole aimu, kas meil eksisteerib ka suletud eliit?

Päritolu ja aristokraatlikku klassiühiskonda silmas pidades pole meil näiteid tõesti võtta, varanduse kaudu mõned juba arvavad end eliidi hulka kuuluvaks. Dünastiatest ja kuulsusrikka ajalooga suguvõsadest oleme samuti ilma jäetud, nagu viitab Aimar Ventsel. Euroopas, see tähendab ka meil, valitseb praegu demokraatia, mis võimaldab aga kõigil valitumate seisusesse tõusta.

Eriti lihtne on demokraatliku riigikorra puhul poliitilise eliidi sekka pääseda. Ei pea olema korralikku kõrgemat haridust, kõnekeel võib lohiseda, jutt olla mõtteta ja lõputa, käitumisnõudeid ei esitada jne. Väljapaistev ametikoht annaks nagu iseenesest eliidi tunnuskirja.

Muidugi on vaja toetajaid ja sõnumit, aga see viimane ei pea olema elitaarne, vaid pigem massidele meelepärane. Ega muid omadusi eriti ju vaja olegi? Parimad pürgijatest peavad oskama rääkida (oraatorianne), et oma olulisust massi tarvis kinnistada, veel ideaalsemal juhul koguni ise mõjusaid tekste kirja panna.

Haridus ja haritus on iseküsimused, võimuihalejatel pole lihtsalt aega sellele mõelda, vaimueliidi puhul on teadmised enamasti siiski nõutavad. Rohkem koolitatutele ning jõulisemalt mõjuvatele isikutele võib osaks saada õnn omada arvamusliidri kõrget staatust. Nende hulgas leidub tõepoolest palju eliidi esindajaid. Kuigi sinna satutakse vahel ka üsna juhuslikult, mõne täpselt ajastatud lause või Twitteri säutsu toel.

Liidri, kui soovite, siis ka eliidi tekkeks sobivad muu hulgas ka vihapursked, rahvusküsimused, kaasinimeste salvamised, alandamised, robustsevõitu, vahel koguni labased ütlemised, jt käitumisnipid. Kindlasti on edukamad need, kellele pakub abistava käe meedia. Muidugi, kui ikka hing saab täis, siis pole patt mehiseid kuradeid appi hüüda. Kuidagi peab ju oma meeleheidet ja suhtumist väljendama...

End Eestis eliidiks pidavad persoonid arvavad tihti, et neil on teatav kohustus ülejäänud osa rahvast, st massi, juhtida ja õpetada, suunata ja kontrollida. Nii heas kui halvaski. Ja neil on sageli õigus. Inimesed on loomult mõjutatavad ja ootavad käske. Me kõigi klassik A. H. Tammsaare on 1933. aastal kirjutanud: «Iga demokraatilise partei liige tunneb end liidrina, liider aga tunneb end satraabina, nagu oleks tal osa Aleksander Suure verest, kes võitnud juba maailma.»

Pole just tavaline lause, aga usutav ja kohandatav igatahes, kuigi võõrvõimu meil peaaegu pole. (Natuke mõjusid siiski on, kui täpne olla.) Paraku on kujunenud olukord, kus neid, kes üsna erinevatel põhjustel poliitilise eliidi moodustavad, eriti ei usaldata. Põhjus: enamik rahvast hindab muu vajaliku kõrval eliidi moraalset palet. Kuidas sellega lood on, otsustab igaüks ise. Rohkem mul moraali kohta siinkohal öelda pole. Üldistavalt eeldaks, et kogu eliidil jätkuks tervet mõistust ja mõnikord ka kriitikameelt enda suhtes.

Akadeemilisem eliit on enamasti taktitundelisem ja vaoshoitum, nendest ei tea me tegelikult suuremat. Kahjuks! Minu arvates on meil eliiti isegi rohkem, kui vajame, see tähendab on hulganisti neid, kes mingite kodukootud mõõtude järgi kuuluksid nagu eliidi sekka: kes laulab, näitleb, tantsib, teeb filme, trükib massikirjandust jne. Räägib siin ja räägib seal. Jagab nõuandeid ja kuulutab oma tõde.

Lisaks rohkesti mõnusalt istuvaid poliitikuid, keda mina ei tea, pole nende suust lausetki kuulnud, kuid paberitel on nimed kenasti kirjas. Oleksin peaaegu unustanud, meil on tekkinud ju selgeltnägijate ja ennustajate eliit, aga nendest kõnelemiseks ei ole mul teadmisi.

Kuid eksisteerib, vähemalt teoreetiliselt, ka vaikiv eliit, kes võiks arvatavasti palju öelda, aga nad ei kuluta oma vaimu ja energiat lihtsalt niisama lobisemise pärast. Mulle isiklikult tundub koguni, et neid targu eemalehoidjaid on päris palju. Rahva asi oleks nad üles otsida ja kõnelema panna, sest enamasti puudub neil tähelepanu võitmiseks kõige olulisem isikuomadus – võimu- ja eneseimetlemise ambitsioon.

Niisugused on sageli näiteks teadlased ja teised uurija tüüpi isikud, isegi teatav osa haritlaskonnast. Kultuurieliit otseselt, nagu teame, ei valitse, aga mõni esindaja suudab masse mõjutada küll. Paraku meil praegu ei leidu sellist soliidset isikut, keda üksmeelselt kuulataks ja hinnataks, kelle nõuandeid jälgitaks, kelle tarkust kõik ühtemoodi usaldaks, ent ajas on selliseid mehi olnud, näiteks kirjanikest Jaan Kross, Lennart Meri.

Kuigi rahvahulkade hullutajaid leidub vähemalt kümme, lubatagu nende nimed saladuseks jätta. Praegu ootan tähelepanekuid nt Viivi Luigelt, ent temagi enamasti vaikib, võimalik, et kuulab teisi, nagu rahva olemuse täpne kirjeldaja Mats Traatki. Siis ühel toredal päeval ilmuvad aga nende raamatud, paljud loevad, mõtlevad ja imetlevad.

Osa massist ei tee seda muidugi kunagi, st ei vaevu lugema. Õnneks Mihkel Mutt ikka arvab. Raul Rebane jagab oma mõtteid vist ka viimases hädas. Eks neid on veel, lugeja peab end lihtsalt sedavõrd harima, et suudab iseseisvalt otsustada, keda jälgida, kelle nõuannet uskuda.

Tõsi, tänapäeval kasutatakse mõjutajatena hoopis klassikuid, nt Juhan Liivi, A. H. Tammsaaret, eestlaste igakülgse austuse pälvinud mõtlejaid, sest nende väljendustäpsust pole siiani ükski ühiskonnakord suutnud muuta. Kuigi ma ei kuulu eliiti, kasutan sama võtet, vahendan teiste tabavaid tähelepanekuid.

Vaimuparemikul on mõistagi lihtsam massi toetust leida, ikkagi kaua koolis käinud, aga kui nende igatsus kuuluda poliiteliidi hulka täitub, siis kaotavad nad peagi rahva poolehoiu ja kunagise võlujõu. Seda ei tohi pahaks panna, sest igapäevane täiesti normaalne poliitika eeldabki parteiliselt ühtset ümisemist. Raamatu, filmi või tantsu loomine kuulub aga individuaalse tegevuse hulka.

Meenub, et A. H. Tammsaare uskus rahva võimesse tunnetada hea ja kurja vahet, ja kohe «väga selgeste». Kas see arvamus kehtib ikka tänapäeval? Vastust teavad teadjamad.

Vahel küll tekib rumal kahtlus, äkki 90ndatel jagati eliidi kohad ära, nii et hiljem pääsevad edasi juba esimeste järglased või siis võitjate välja valitud. Sest eliidi hulka jõudmist soodustavad võimalused laias ilmas liikuda, raha, parim võimalik haridus, vanemate ja sugulaste positsioon ühiskonnas, tuntud perenimi.

Nii näib olevat kogu maailmas, egas meie ei tohi erineda. Tegelikult usun ma veel uue noore eliidi tarkusesse ja tulekusse, alustajad peavad valitumate hulka pääsemiseks küll rohkem vaeva nägema, ent see võib kasuks tulla. Kas nad suudavad rahva meele järgi käituda, oleneb muidugi isikuomadustest, vana eliidi soovitustest ja olukorrast me ümber.

Paraja skeptikuna ei looda ma praeguse võimul oleva poliitilise eliidi imevõimetesse, nagu üks osa rahvast vankumatult teeb. Kes on me ootused nõnda kõrgeks tõstnud? Eks suuresti võimurahvas ise, kes konkreetsete esindajate kaudu loodavad «uue õnne» rahva õuele tuua! Selline käitumislaad ei tee neile aga au, sest riik ei saa kõiki nõudmisi kunagi täita. Seega pärin, kes vastutab hiljem pettunute ees? Poliitiline eliit, kas oled selleks valmis?

Muide, A. H. Tammsaare on pidanud programmide muutmist valimiste eel suuremalt osalt silmakirjalikuks nähtuseks, laiemate masside meelitamiseks, saadikute sõnarohkus võib aga ajada «kananaha ihu peale».

Võib-olla olen ülekohtune, aga nii mõnedki rahva paremikku jõudnud poegadest ja tütardest ei vääri eliidiks kutsutu kõlavat nimetust. Me ise, armas rahvas, oleme nõustunud kuulama ebaintelligentseid sõnu ja väljendeid, me ise oleme enda väärikuslati tublisti allapoole lasknud, leppinud silmakirjalikkuse, väiksema ja suurema valetamisega. Lasknud petlikul naeratusel võluda, salakavalusel ligi hiilida. Oleme sageli eelistanud enda hüvesid, töökohti, ja lasknud nõnda end tõe ja õiguse teelt kõrvale lükata.

Tegelikult ei tohiks rahvale ega eliidilegi etteheiteid teha, sest kuulume eranditult talupoegliku mentaliteediga massi hulka, mis tähendab, et see oma tükike on kõige olulisem. Selles pole midagi taunimisväärset, seda võiks kasutada hoopis eelisena, kui vaid oskaksime. Loodetavasti meie eliit kasvab, kosub ja areneb, nagu me ülejäänud isegi. Tammsaaret, nagu öeldud, võib alati tsiteerida, sest seda nime teavad ka poliitikud, kui nad ka rohkem ei mäleta.

Aastal 1934 arvas ta nii: «Nõnda siis sündis, et kui saavutasime riikliku iseseisvuse ja eesti mees hakkas ajama Eesti asju, siis pettusime temas. Meie leidsime, et temal puuduvad unistatud voorused, nagu polekski ta õige eesti mees. Tema tahaks, nagu iga teinegi, äri ajades saada võimalikult suurt kasu ja tasuda võimalikult väikesi makse; tema näeks hea meelega, et tema palka kõrgendataks ja tööd vähendataks; tema armastab onupojapoliitikat; tema pistab vahetevahel käe riigi tasku; tema jätab oma võlad maksmata ja teeb pankrotte; ta võltsib veksleid ja mõnikord süüdistatakse teda isegi altkäemaksu andmises ja võtmises; ta kujub intriige ja kasutab demagoogiat võimu ahnitsedes; ta tõrvab ausaid ja lupjab autuid, kui seda nõuab isiklik või parteikasu; ta on võimuahne, nii et iga parteiliige tunneb end liidrina, iga ministeeriumi uksehoidja ministriabina; tal on üldse kõik omadused, mida oleme näinud ja kuulnud olevat kõigil teistel võimukandjail. Aga niisugusena ei kujutlenud keegi eesti meest, kui ta mõtles oma riigist.»

Tuleb tõdeda – üsna tavaline inimese käitumine, millest pole ei eliit ega rahvas kunagi päris vaba. Meie eliit on tõesti suuresti rahva nägu, nagu väidab kirjanik Mihkel Mutt.

Tagasi üles