Eesti riiklike tähtpäevade kalendris on 8. mai Teise maailmasõja ohvrite mälestamiseks. Teatud mõttes on see ka leppimise päev, sest mälestatakse kõiki, kes selles sõjas hukkusid. 9. maiga on lood keerulisemad, kuna selle päeva tähendus on viimase enam kui 70 aasta jooksul olenevalt võimust ja valitsejast muutunud.
Kunagisest päevast, mis sõjas osalenutele meenutas nende langenud kaaslasi ja sõjatulle kadunud noorust ning nende lastele kaotatud isasid-emasid, on Venemaa võimud vorminud iga-aastase Teise maailmasõja teemalise üldrahvaliku karnevali. Teise maailmasõja võidukultus on viimase 17 aasta jooksul muudetud tsiviilreligiooniks ja osaks propagandast, mille jaoks on leiutatud uusi rituaale ja sümboleid.
Nõnda mõtlesid möödunud kümnendil Kremli PR-mehed välja Georgi lindi, millel pole Teise maailmasõjaga mitte mingit pistmist, kuid mis tänaseks on muutunud Putini režiimi ja naabrite jaoks Venemaa agressiivsuse sümboliks. Samuti on kaaperdatud surematu polgu aktsioon. See sai Tomskis alguse rahvaliku ja igati siira algatusena, kuid on nüüdseks muudetud ametlikuks rituaaliks ja lojaalsuse manifestatsiooniks. Sel aastal leidsid surematu polgu aktsioonid esimest korda aset näiteks Kuveidis, kus demonstrantideks Venemaa saatkonna diplomaadid.
Võidukultuses on Kremli poliittehnoloogid pärast kommunismi langemist näinud konsolideerivat ideoloogiat. Sellele toetuval Vene propagandal on olnud vaieldamatu mõju venekeelses inforuumis elavatele inimestele ka Venemaa piiride taga. See on mõjutanud ka seda, kes ja mil viisil on 9. maid Eestis taasiseseisvuse ajal tähistanud. Veel 1990ndatel tõi see kokku vähesel arvul vanema põlvkonna esindajaid.
Eesti sees kui ka väljaspool leidub paratamatult jõude, kes on huvitatud 9. mai vastasseisupäevaks muutmisest. Nagu leidub ka valitsuse juhterakonnas poliitikuid, kes Putini Venemaa propaganda võidukultuse kiiluvees ujudes üritavad isiklikku profiiti lõigata. 9. mai kaaperdamisega, et saada poliitilist kasu või pidutseda kümnete miljonite selles tragöödias hukkunute kontidel, saavad tegeleda kas väga rumalad või väga küünilised inimesed.
9. mai ümber toimuva ažiotaaži on Eesti ühiskonnas hakatud viimasel kümnendil rahulikumalt suhtuma. Kuid sellegipoolest eksisteerib teatav piir. Tänaseks olematu totalitaarriigi mundri selga panemist ning lipu lehvitamist ja muud sarnast on võimalik tõlgendada vaid agressiivse provokatsioonina. Mõte prantsuse tsiklimeeste retkest Napoleoni jälgedes Moskvasse või kui jaapanlased tähistaksid üle maailma bravuurselt võitu Venemaa üle 1904.–1905. aasta sõjas tunduks ju absurdina. 8. ja 9. mai saavad tulevikus eksisteerida vaid 20. sajandi suurima tragöödia ohvrite mälestamise päevana.