Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Mart Kivastiku veste: artiste meil jätkub, aga kuhu on jäänud lauljad, kirjanikud, kunstnikud, suurmehed poliitikas?

15
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Mart Kivastik | FOTO: Silja Paavle

Kui Eesti eurolauluvõistluse eel või järel küsiti ühelt noorelt esinejalt, kelleks ta tahab saada, siis ta vastas, et tahaks nagu artistiks, aga samas tahaks ka heliloojaks. Lõpuks ei olnudki päris kindel, tahtis justkui mõlemat. See ongi keeruline küsimus, olla helilooja või artist? Heliloojaga on selge, ta on helilooja, aga kes on artist?

Mulle tuli esimesena pähe Michel Hazanaviciuse mängufilm «Artist», mis rääkis näitlejast, kes läks oma eluga rappa. Õnneks oli tal väike armas peni, kes mehe päästis. Kuigi vaevalt pidas too noor esineja seda filmi silmas. Tolles filmis oli peategelane rohkem kui näitleja, tema enda (traagiline) elu muutus kunstiks, nii et filmis tähendas artist elukunstnikku. Tähelepanuväärse eluga kunstnikku. Nii juhtub elus.

Osa näitlejaid, kunstnikke, kirjanikke on artistid. Me ei pruugi üldse tunda Salvador Dali kunsti, aga tema vuntse tunneme juba kaugelt. Eestis on selline nähtus Kaur Kender, kes alustas kirjanikuna, aga artistina on saavutanud isegi suurema tuntuse. Kenderi näitel on selge, et artist võib tähendada ka kuulsust ilma põhjuseta, puhast kuulsust.

Kender kui kirjanik ei ole end enam ammu ilmutanud, teles näeme teda iga päev. Sama tüüpi artisti ülim näide on Paris Hilton, kes on sellepärast kuulus, et ta on kuulus sellepärast, et ta on kuulus.

Natuke edasi mõeldes võib arvata, et artist on keegi, kes on oma laulust kuulsam. Polegi oluline, kuidas me teda nimetame, elukunstnik, telekunstnik? Telekunstnik on isegi õigem, artistid astuvad üles erinevates teleformaatides. Neid tekib nii palju juurde, et artiste ei jätku, nad jooksevad ühest kanalist teise, kui vaja, rabatakse ka lapsed näpu otsa, televisioon neelab kõik alla. Kender aga eelistab «AKd». Pisut vanamoodne, aga vahet pole, rahvas vaatab.

Vene ajal olid asjad selgemad. Jaak Joala ja Georg Ots olid artistid, sest nad esinesid palju Moskvas. Joalat kutsuti Kremli ööbikuks, paljudele eestlastele ei meeldinud, et ta vene keeles laulis, mis teha. Venelastel oli artist tavaline. Kui esines telekas, oli artist. Võis olla ka teeneline artist, zashluzhennõi artist Sovetskovo Sojuza ehk Nõukogude Liidu rahvakunstnik. Eesti keelde tõlgiti nad küll alati tagasi teenelisteks kunstnikeks.

Selliseid üleliidulisi rahvakunstnikke oli meil küll, Elmar Kits, Jüri Järvet, Kaljo Kiisk, ma ei tea peast kõiki, aga põhiliselt sai näitlejast või lauljast artist, kui ta esines Venemaal. Eesti keeles aga jäid nad hoolimata kõigest ikkagi kunstnikeks, lauljateks ja näitlejateks. Ikka kahe jalaga maa peal.

Kust põrgust on siis pärit artistid, kelleks tahtis too meie noor eurolaulja? NSV Liitu pole ammu, Anne Veski on veel viimane pärisartist, meie viimane Kremli ööbik. Miks ei taheta lauljaks? Lihtsalt inimeseks, kes laulab? Võibolla sellepärast, et «Eesti laul» ei vaja lauljaid.

«Eesti laulu» selle aasta võistlusel oli vähe laule. Selliseid, nagu näiteks Joel Steinfeldti «Kaks südant». Steinfeldt on lihtsalt üks hea näide, mis tuli pähe, aga meil on olnud lauljaid, laule ja laulukirjutajaid ärkamisajast kuni «Horoskoobini». Aga nüüd?

«Eesti laulus» oligi artistide hulgas vaid üks laulja – Ivo Linna – ja ta laulis eesti keeles. Eesti keel on ilus, või oli ilus, kuidas peaks ütlema? Teised lauljad vist isegi enam ei kipu «Eesti laulust» osa võtma, sest nad tunneksid seal end kohatult. Linna oligi nagu Tarzan Tallinnas. Elina Born tegi «Ringvaates» peene vihje, et Ivo Linna on küll tore, aga pürgida, khm, sellisena Euroopasse... kas see on ikka hea mõte? Elinal oli onust kahju! Rahvas nõuab artiste ja žürii oli neid täis. Hoia alt, laul, põgene, vaba laps!

Sada viiskümmend aastat tagasi oli Tartus kõik vastupidi. Nendesamade artistide esiisad ja -emad üle Eesti jätsid põllutöö katki ja sõitsid Tartusse laulupeole. Siin toimus esimene päris «Eesti laul», küll laulupeo nime all. Tol korral suutsid eestlased veel laulda. Sakslased olid kindlad, et me kõrbeme, neil oli oma laulupidu juba olnud, sakslased on ju muusikainimesed. Bach ja Beethoven, pink on neil pikk.

Eestlased polnud ka ise veendunud, et nad hakkama saavad. Seepärast korraldas Jannsen Maarja kirikus kinnise proovi, kus osales 800 lauljat. Koidula ja Hurt hoidsid hinge kinni! Seda, et Koidula ja Hurt hoiavad hinge kinni, ei juhtu iga päev. Nii me sündisime, eestlased laulsid eesti keeles. Kas sada viiskümmend aastat on rahva ja keele jaoks lühike või pikk aeg? Oleneb rahvast. Võibolla pole väiksel rahval rohkem vajagi, lauldud juba küll.

Ma ei tea, eesti keel annab tasapisi alla. Artistide kõrval on meil narratiivid ja emotsioonid, mitte lood ja tunded. Väga suur vahe on, kas tahetakse rääkida või tahetakse midagi öelda. Ka poliitikud on muutumas artistideks.

Alates laulvast revolutsioonist, mis toimus justkui alles eile, on meie poliitikud tundmatuseni muutunud. Heinz Valk, Mart Laar, Lennart Meri, Marju Lauristin, Edgar Savisaar, kuhu nad on jäänud?

Kuhu on jäänud suurmehed meie poliitikas? Puhuvad uued tuuled, on poliitikuid, kes suudavad lakkamatult rääkida üldse midagi ütlemata. Katsuge järele teha! Nad liigutavad suud, aga ei laula! Vanad olijad on areenilt lahkunud või hoiavad varju.

Selle eest on meil (ikka veel!) Marianne Mikko, kelle erruminekut Eesti poliitikast poleks keegi isegi märganud. Meie president tõmmati kübarast välja nagu jänes mustkunstis. On ju selge, et president ei saa olla inimene, kelle kolm meest telefonis kokku lepivad, vaid see, kes on tulest ja veest läbi käinud, kelle elu ja valimisvõitluses saadud arme imetleb rahvas, suu ammuli.

Siis teda ka kuulatakse, siis on ta pealik juba sellepärast, et ta on seda. Igal muul juhul on ta artist, kes töötab Kadriorus. Käigu siis kirikus või mitte. Aga järsku seda tahetigi.

Mine tea, igatahes meie asjade seisu ei saa kiita, nagu üks talumees turul oma kartulite kohta ütles. Sõber arvas, et mees tegi nalja, ostis ikka kotitäie. Kodus tuli välja, et oligi täielik pask. Peaks mõtlema asjade üle. Kuidas edasi või nii.

Tagasi üles