Juhtkiri: haridusministeeriumi Figarod
5. mai 2017, 13:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõiksugused juhtimisteooriad on kõige paremini läbi uuritud ja ära proovitud sõjaväes. Põhimõtteliselt on selle käigus jõutud järeldusele, et kui tegemist on erakordselt andeka inimesega, siis saab ta hakkama vahetult kuni kaheksa alluva juhtimisega. Optimaalne alluvate arv, kelle juhtimisega üks juht keskmiselt toime tuleb, on aga kolm või neli.
Vastavalt sellele on üles ehitatud ka võimuvertikaalid ning sellest johtub sõjaväeosade struktuur, mille tegevust tuleb ühel juhil sõjaväljal juhtida. Kui vaatame näiteks diviisi koosseisu, siis on seal enamasti ikka kolm-neli brigaadi, need omakorda jagunevad edasi kolmeks-neljaks rügemendiks või pataljoniks ja nii edasi.
Tänases Postimehes käsitletakse haridus- ja teadusministeeriumi kolimis- ja ümberkorraldusplaane. Esimesena torkab silma ministeeriumi struktuur, peamiselt selle osade laiali pillutatus. Kui haridusministeerium koliti valitsuse otsusega 2001. aastal Tartusse, siis oli selle taga ühelt poolt toonase ministri soov liigutada enda juhitud ametiasutus oma kodukanti ja valimisringkonda, teisalt vahetada selle käigus välja teatav osa ametnikkonnast.
Tagantjärele võib nentida, et esimene eesmärk õnnestus täita täielikult ning teine osaliselt. Sel sammul oli kahtlemata ka teatav regionaalpoliitiline mõõde, kuna see aitas mõne kõrgepalgalise töökoha Tallinnast välja kolida, ehkki paljudele selle asutuse töötajatele tähendab niisugune otsus kahe linna vahel pendeldamist. Samas on haridusministeeriumi kolimise näide pigem ümberlükanud avalike asutuste Tallinnast välja kolimise propageerijate väited, nagu kaasneks selle ettevõtmisega mingi suur sääst ning koosseisu ja struktuuri optimeerimine.
Kolimise üks tagajärgi on ka praegune olukord, kus oluline osa ministeeriumist ja terve rida selle üksusi on Tartus, aga hulk osi on laiali paisatud ka mööda pealinna, alustades haridusministeeriumi eelmisel iseseisvusajal rajatud Tõnismäe hoones töötavast Tallinna osakonnast ning lõpetades keeleinspektsiooniga Kristiines ja SA Archimedesega Kadriorus. Eesti haridusministeeriumi juhid peavad seega juhtimisteooriate järgi kuuluma üliandekate inimeste teravaimasse tippu ning olema kuulsa Sevilla habemeajaja kombel siin ja seal.
Nõnda jääb üle ainult tervitada haridus- ja teadusministeeriumi plaane kolida osa ametiasutusi suve lõpuks Suur-Ameerika tänava ministeeriumite ühishoonesse ehk nn superministeeriumisse ning tõsta Tartu ja Tallinna vahel ametnikke põhjalikult ümber, kuna see on samm ministeeriumi tugevdamise ning struktuuri ja koosseisu optimeerimise poole. Tööd tuleb selle nimel aga kahtlemata jätkata.