/nginx/o/2017/05/06/6628901t1h2471.jpg)
Franz-Stefan Gady analüüsib veebiväljaandes The Diplomat, milline näeks välja järjekordne sõda Korea poolsaare pinnal.
Franz-Stefan Gady: milline näeks välja teine Korea sõda? (7)
6. mai 2017, 21:13
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Milliseks võiks kujuneda sõjaline konflikt Korea poolsaarel? Paljude meelest vallandab ainuüksi selline küsimus apokalüptilise ängi: ühelt poolt kaldume eeldama, et Korea Rahvademokraatlik Vabariik (Korea RDV ehk Põhja-Korea) on oma stalinistliku režiimi kaitsmiseks valmis ka Götterdämmerungi («jumalate hukk» saksa keeles) taoliseks katastroofiliste tagajärgedega vägivallaks, teiselt poolt aga tundub, et me ei suuda kuidagi täiel määral aduda, millise veresauna ja hävingu õieti tooks kaasa mis tahes Pyongyangi ja Souli vaheline sõjaline konflikt.
Üks põhjus võib peituda selles, et igasuguse Korea poolsaart (ja võib-olla ka Jaapanit) hõlmava sõjastsenaariumiga kaasnev ohvrite arv ja füüsilise hävingu ulatus on üle mõistuse üüratu. Kui Pyongyang peaks teoks tegema ähvarduse muuta Soul «tulemereks», võiks mõnel hinnangul ainuüksi Soulis ja selle eeslinnades ohvrite arv ulatuda 48 tunniga üle 100 000 inimese, seda isegi siis, kui Põhja-Korea ei kasuta massihävitusrelva. USA kaitseministeerium on hinnanud, et teise Korea sõja puhul võib oodata esimese 90 päevaga Lõuna-Korea ja USA sõjaväe kaotusi suurusjärgus 200 000 – 300 000 inimest, rääkimata veel sadadest tuhandetest tsiviilohvritest.
Põhja-Korea ründab esimesena
Visandan allpool lühidalt võimaliku Põhja- ja Lõuna-Korea sõja kulu. Ma ei püüagi käsitleda kõiki mõeldavaid sõjastsenaariume, vaid keskendun ühele hüpoteetilisele sündmustekäigule: Põhja-Korea tavarelvastuslik üllatusrünnak demilitariseeritud tsoonis pärast Korea Rahvaarmee (KRA) ülemjuhataja hinnangut, et Põhja-Koread ootab otsekohe ees tuumarelvarajatiste vastu suunatud ennetav rünnak.
Selle stsenaariumi aluseks on neli eeldust. Esiteks ei astu Hiina, hoolimata 1961. aastal Põhja-Koreaga sõlmitud sõpruse, koostöö ja vastastikuse abistamise lepingust, Põhja-Korea üllatusrünnaku korral Lõuna-Korea vastu esimese kaitseks välja. Teiseks ei kasuta Pyongyang Souli hävitamiseks tuumarelva. Kolmandaks ei ründa Põhja-Korea, isegi kui tal peaks selline võime olema, mandritevahelise ballistilise raketiga Ühendriikide territooriumi. Neljandaks ei ründa Ühendriigid Pyongyangi tuumarelvaga.
Nende eelduste taga seisab kindel veendumus, et Põhja-Korea kõrgeim juht Kim Jong-un on esmajoones huvitatud režiimi püsimisest, mistõttu ta ilma hädavajaduseta ei provotseeri USA tuumarünnakut ja konflikti eskaleerimist tuumarelva kasutamise tasandile vähemalt seni, kuni ta eeldab, et talle on jäetud võimalus anda vastulöök.
Lisaks eeldab Kim selle stsenaariumi kohaselt, et Lõuna-Korea ja Ameerika sõjaplaanid ei näe ette tema kõrvaldamist võimult (mis võib – ja mitte ainult USA presidendi Donald Trumpi viimase aja väljaütlemiste tõttu – olla ekslik eeldus).
Võimaliku seletuse, miks diktaator otsustab Korea Vabariiki rünnata, leiab altpoolt. Praegu piisab, kui öelda, et Põhja-Korea saab oma umbkaudu miljonini ulatuvast maaväest välja panna 700 000 meest, 8000 suurtükki, 2000 tanki, 300 lennukit, üle 400 pealvee- ja ligikaudu 50 allveelaeva.
Pidades silmas, et kõik mainitu asub nagunii maksimaalselt 150 kilomeetri kaugusel demilitariseeritud tsoonist, võib eeldada, et rünnak ei nõua sõjaliste ressursside ulatuslikku siirmist ning sellega võib alustada hiljemalt kolm päeva pärast Kim Jong-uni vastava korralduse andmist.
Koridorid muutuvad kiiresti surmalõksuks
Sissetungi esmane eesmärk oleks Souli hõivamine ja selle võimalikult kaua enda käes hoidmine ning samal ajal Lõuna-Korea tsiviil- ja militaartaristu maksimaalne kahjustamine. Juba kas või tükikese linna hõivamine oleks oluline propagandavõit ning ühtlasi kindlustaks, et just Lõuna-Korea pealinnas saab näha ja kogeda kaasaegset linnalahingut selle kõige rängemas ja ohvriterohkemas vormis.
Lõuna-Korea pealinna vallutamiseks peavad Põhja-Korea relvajõud peale tungima 120 kilomeetri laiusel rindel piki Chorwoni, Kaesong-Munsani ja Kumhwa koridori. Pealöök tuleks usutavasti kas Kaesong-Munsani suunal Soulist põhjas või Chorwoni orust linnast kirdes. KRA peab edu nimel väga kiiresti tegutsema.
Poolsaare mägist iseloomu arvestades muutuvad ka mainitud koridorid kiiresti surmalõksuks, kui KRA jõud satuvad Lõuna-Korea ja Ameerika õhuväe ja sissetungimarsruutide ääres olevatelt äärmiselt tugevalt kindlustatud Lõuna-Korea kaitsepositsioonidelt lähtuva, täpsuslahingumoona kasutava tule alla.
Rünnakule peavad eelnema strateegilised küberrünnakud Lõuna-Korea ja USA juhtimiskeskuste ja Souli kriitilise tähtsusega taristu vastu ning ettevalmistav suurtükitulelöök. Põhja-Koreal on umbes 500 kauglaskesüsteemi, kaasa arvatud 170 mm Koksani suurtükid, suurendatud laskekaugusega 122 mm raketisüsteemid ning ka 240 ja 300 mm raketisüsteemid, mis kõik suudavad tabada Souli suurlinnaala.
Siinne teise Korea sõja stsenaarium eeldab, et KRA suunab enamiku oma kauglaskesüsteemidest sissetungimarsruutide ääres paiknevate Lõuna-Korea ja USA sõjaliste rajatiste ja ressursside vastu. Teatavat osa kasutatakse siiski ka Souli ja selle eeslinnade tsiviil- ja majandustaristu ründamiseks.
Eeldades, et kauglaskesüsteemidest on 70 protsenti lahinguvalmis, ning võttes arvesse meeskondade väljaõpet (mida parimal juhul võib pidada keskpäraseks) ja KRA mürskude 15–25 protsendini ulatuvaid tõrkeid, tabab Lõuna-Korea ja USA sõjaväelasi ning Souli tsiviilisikuid ometi surmav tulelöök, mis tapab juba konflikti esimestel tundidel tuhandeid, kui mitte kümneid tuhandeid inimesi, enne kui KRA suurtükivägi rivist välja suudetakse lüüa või see ise tagasi tõmbuma peab, pelguse tõttu, et vastutuli nad muidu hävitaks.
Siinses analüüsis eeldatakse sedagi, et KRA tulistab Souli keemiamürskudega (Põhja-Korea keemiarelvaarsenalist leiab sinepigaasi, sariini ja närvimürgi VX), mis suurendab veelgi tsiviilohvrite massilisuse ohtu. Keemiarelv avaldaks tohutut psühholoogilist mõju. Üksainus Soulis plahvatav keemiamürsk tekitaks tsiviilelanikes massilise paanika ning aeglustaks Lõuna-Korea ja USA jõudude liikumist.
Bio- ja keemiarelvad võivad käiku minna
Ohvrite arv Soulis, millest nii palju on kõneldud, sõltub esmajoones Lõuna-Korea ja USA vasturünnaku ning Souli tsiviilvõimude kooskõlastatud evakueerimise kiirusest.
Lisaks suurtükitule löögile tulistaks Põhja-Korea sadu rakette tsiviilsihtmärkide pihta. (Analüüsis eeldatakse, et pidades silmas enamiku Põhja-Korea ballistiliste rakettide ebatäpsust, kasutab KRA juhtkond neid valdavalt väärtuslike objektide ründamiseks.)
Põhja-Korea ei rakendaks kogu ballistilist arsenali kohe algse rünnaku käigus, vaid säilitaks selle löögivõime hilisemaks ajaks. Siiski ei saaks sajad tavapärased ballistilised raketid mitte lihtsalt jagu Lõuna-Korea ja USA raketikaitsest, vaid suurendaksid ka tunduvalt võimalust, et mõni KRA hinnanguliselt 150 keemialõhkepeast jõuab ka tegelikult sihini, milleks eeldatavasti on Soul. (Muude sihtmärkide seas võivad lisaks Busanile ja Incheonile olla ka Tokyo ja USA sõjalised objektid Jaapanis.)
Lisaks võimsale tulejõule rakendab KRA kahtlemata salajaste tunnelite, allveelaevade ja lennukite abil ka üle 100 000 eriväelase. Eriväelaste põhiülesanne on külvata segadust (nad võivad näiteks kanda Lõuna-Korea sõjaväevormi), purustada sõjalist taristut, sealhulgas juhtimiskeskusi, ning aeglustada pisteliste äkkrünnakutega Lõuna-Korea ja USA lisajõudude saabumist rindele. Põhja-Korea eriväelased üritavad usutavasti ka mõrvata Lõuna-Korea sõjalisi ja tsiviiljuhte. Samuti võivad nad levitada biorelva, näiteks Siberi katku.
Sõda jõuaks kiiresti merelegi, kus Põhja-Korea allveelaevad võtaksid sihikule nii Lõuna-Korea tsiviilalused kui ka mõistagi Lõuna-Korea ja USA mereväe. Samuti paneks Põhja-Korea merevägi välja oma parimad allveelaevad, millel on ehk lausa tuumalõhkepeaga raketid, ning see annaks Põhja-Koreale jätkulöögi võime, kui konflikt peaks jõudma tuumakokkupõrke tasandile või tuleb kompenseerida Põhja-Korea tavavägede kaotusi või jagu saada olukorrast, kus KRA sissetung osutub sõjaliseks prohmakaks.
Põhja-Korea õhuväkke kuulub küll umbes 800 iganenud lahingulennukit, kuid vähemalt osa neist võib ikkagi suuta pommitada Lõuna-Korea tsiviil- ja sõjalist taristut, isegi kui Lõuna-Korea õhutõrje suudab nad kiiresti hävitada.
Ka Lõuna-Koreal on olemas hävitusplaan
See, kas Põhja-Koreal õnnestub Soul vallutada, on siiski üpris kahtlane. Tavasõjaväelisest vaatenurgast on olukord viimasel kümnendil kaldunud üsna otsustavalt Lõuna-Korea ja USA kasuks. Samuti pole kaugeltki selge, miks peaks Kim Jong-un andma käsu rünnakuks, mis tõotaks suure osa tema sõjaväe (rääkimata juba Põhja-Korea tsiviilelanikkonnast) hävitamist. Ainuke mõistlik põhjendus võiks peituda selles, et diktaator jõuab veendumusele, et USA alustab otsekohe sõjategevust Põhja-Korea vastu.
Teine sellega seotud seletus lähtub sellest, et Põhja-Korea režiim peab tuumavõimet oma püsimise ülimaks tagatiseks ja on seepärast valmis tuumaarsenali – mis sõja korral satuks peaaegu kindlasti USA täppisrünnakute sihtmärgiks – säilitamise nimel tooma ohvriks isegi suure osa tavarelvajõududest. Avaandmetestki on ühtlasi teada, et Põhja-Korea sõjaline strateegia näeb seniajani ette Korea poolsaare ühendamist 30 päeva jooksul pärast vaenutegevuse puhkemist.
Ehkki Põhja-Korea tegelik sõjaline võime on vaieldav, usub enamik analüütikuid, et konflikti esimese 48 tunni jooksul hukkuks vähemalt kümned tuhanded sõjaväelased ja tsiviilisikud. Koridorid, mida mööda põhjakorealased peale tungivad, muudetaks peaaegu kindlasti inimtapamajadeks.
Ühe sõjalise hinnangu järgi võib Põhja-Korea esimese 72 tunni jooksul arvestada 100 000 ohvriga. Kui kas või ainult kümme protsenti sisse tunginud Põhja-Korea jõududest jõuab Souli, kulub veel nädalaid, enne kui neid õnnestub linnalahingutes sealt välja lüüa, selle ajal aga hukkub tulevahetustes tuhandeid tsiviilisikuid, rääkimata loomulikult tuhandetest sõduritest, kes saavad surma linnakvartalite aeglase tagasivallutamise käigus.
/nginx/o/2017/05/06/6629829t1hd05c.jpg)
Ent sõja korral ei pruugi massilised kaotused piirduda Lõuna-Koreaga. Souli nõndanimetatud Korea massilise karistamise ja kättemaksu kava näeb konflikti korral ette osa Pyongyangi sihikindlat hävitamist isegi juhul, kui kokkupõrge ei jõua tuumakonflikti tasandile. See võib minna maksma kümnete tuhandete Põhja-Korea pealinna elanike elu.
Samuti näeb kava ette täppislööke kommunistliku režiimi tippjuhtide ja Põhja-Korea sõjalise taristu vastu. USA ja Lõuna-Korea sõjaplaan konflikti puhkemise korral Korea poolsaarel näeb juhul, kui Põhja-Korea peaks rünnakut alustama, väidetavalt ette otsekohest, aga siiski proportsionaalset kättemaksu. (Plaanist on küll juppe avalikkuse ette lekkinud, aga nendegi tõele vastavust ei ole võimalik kontrollida.)
Kokkuvõtteks võib öelda, et kui KRA peaks alustama ulatuslikku sissetungi, tooks see kaasa Põhja-Korea tavasõjandusliku jõu hävitamise ning mitmesaja tuhande KRA sõduri surma nii Lõuna-Korea kui ka Põhja-Korea territooriumil. Vähegi pikemat aega silmas pidades jääksid peale Lõuna-Korea ja USA. Paraku tuleb nentida, et minevikuski ei ole nii kehvad väljavaated suutnud takistada diktaatoritel alustamast sõjaliselt riskantseid ettevõtmisi. On äärmiselt väheusutav, et selline väljavaade suudaks ümber veenda ka Põhja-Korea juhtkonda, kui nad peaksid tundma, et kaalul on terve režiimi saatus.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane