Kuidas pääsesid al-Assadid Süürias võimule ja mida tuli neil teha, et seda kindlustada, kirjutab erukindral ja riigikogu liige Ants Laaneots (RE) teises osas sarjast «Süüria kodusõda – põhjused ja tagajärjed».
Ants Laaneots: al-Assadite tee võimule ja selle kindlustamine
13. mai 2017, 21:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Loe ka sarja esimest osa: Ants Laaneots: kuidas islami sisekonflikt mängib Süüria kodusõjas suurt rolli
Kaasaegse Süüria riigikorrale pani aluse Hafez al-Assad – sealse ligi 2,5 miljonilise alaviidi vähemuse «esindaja» ja tänase presidendi Bashar al-Assadi isa. 1966. aastal saatsid noored alaviitidest ohvitserid Hafez al-Assad (kes oli äsja Nõukogude Liidus saanud hävituslennuki piloodi väljaõppe) ja Salah Jadid pagulusse natsionalistliku panaraabia partei BAATH (Araabia Taassünni Sotsialistlik Partei) loojad ja juhid Michael Aflaqi (kristlane) ja Salah al-Din al-Bitari (sunniit) ning võtsid riigi ja valitsuse oma kontrolli alla.
Mõlemad tegid väga tihedat koostööd Nõukogude Liidu kommunistliku parteiga. Süüriast ja ka Iraagist sõitsid Nõukogude Liitu kõrgemat haridust omandama sajad tudengid ja sõjaväelased. Nii olid 1980. aastal ligi pooltel Süüria ja Iraagi sõjaväe ohvitseridest sidemed Nõukogude Liiduga: nad olid lõpetanud Nõukogude tsiviil- ja sõjalised kõrgkoolid, õppinud tundma ja kasutama Nõukogude sõjatehnikat.
1970. aastal viis Süüria kaitseministriks saanud Hafez al-Assad läbi järjekordse riigipöörde, saades faktiliseks riigipeaks. Algas aastakümneid kestnud al-Assadide perekonna valitsemise ajastu.
Teinud lõpu suhteliselt vabadele valimistele ja kollegiaalsele otsuste vastuvõtmise süsteemile valitsevas BAATHi parteis ning allutanud endale riigi massimeedia, sai Hafez al-Assad 1971. aastal Süüria presidendiks. Üsna pea kuulutas ta välja loosungi «araabia sotsialismi ehitamine » ja sõlmis tihedad sidemed sotsialismi peamise kantsi Nõukogude Liiduga.
/nginx/o/2017/05/13/6660743t1hb33a.jpg)
Yom Kippuri sõjaga suurenes Nõukogude Liidu kohalolek Süürias
ÜRO abil 1948. aastal loodud Iisraeli riiki ümbritsevate araabia maade üheks kinnisideeks oli selle hävitamine. Selleks tehti mitmeid katseid. Koalitsiooni sõlminud ja ühise sõjaplaani koostanud Egiptuse ja Süüria vägede ootamatu kallaletungiga Iisraelile 6. oktoobril 1973 algas järjekordne relvakonflikt, mida tuntakse Yom Kippuri sõjana.
Araablaste eesmärk oli purustada Iisraeli väed ja vallutada tagasi eelnenud sõdades kaotatud territooriumid. Sõda algas koalitsioonile edukalt, võimaldades mitmel suunal kiiluda sügavale vastase territooriumile ja seada ohtu mitmed Iisraeli strateegiliselt tähtsad keskused. Egiptuse väed ületasid Suessi kanali, kindlustasid end Siinail ning pärast viivitust jätkasid pealetungi Iisraelile.
Süüria armee, kooskõlas sõjaplaani ja liitlasväejuhatusega, suunas oma pealetungi Golani kõrgendikele ning oli seal esimestel päevadel edukas Iisraeli vähemuses olevate vägede vastu. Kuid araablaste esialgne edu lõppes kiiresti. Ehkki rünnak tabas Iisraeli ootamatult, haarasid juudid üsna pea initsiatiivi ja purustasid mõne päevaga riiki tunginud araablaste väed. Viimaste kaotused olid hiigelsuured.
Sama aasta 24. oktoobriks oli Iisraeli sõjavägi Siinai poolsaarel piiranud ümber Egiptuse 3. armee. Iisraeli tankid olid 40 kilomeetri kaugusel Damaskusest ja 101 kilomeetri kaugusel Kairost, juudiriigi lennuvägi peremehetses täielikult õhus. Katastroofiline olukord sundis president Hafez al-Assadi paluma erakorralist abi Moskvalt, mida ta ka sai.
/nginx/o/2017/05/13/6660779t1hd4c8.jpg)
Alates sõjategevuse kolmandast päevast hakkas Nõukogude Liidust suurel hulgal Süüriasse saabuma relvastust, tehnikat, varustust. Tulid ka sõjalised nõunikud. Sõda alustanud araabia riikide toetamine pingestas oluliselt Nõukogude Liidu ja USA suhteid.
ÜRO vahendusel ja suuriikide survel kehtestati 25. oktoobril 1973 sõja lõpetamiseks vaherahu. Ameeriklaste jaoks oli sõda äratuskellaks. Pärast seda hakkas Washington oluliselt rohkem tegelema Lähis-Ida rahu küsimusega. Pikaajaline läbirääkimiste protsess lõppes Camp Davidi rahulepingu sõlmimisega.
Hafez al-Assadi palvel, kes paaniliselt kartis Iisraeli ja USA kallaletungi, suurendas Nõukogude Liit 1973-1983. aastatel oma sõjalist kontingenti Süürias, saates sinna Nõukogude armee 8000-mehelised regulaarüksused.
Oktoobris 1980 sõlmiti Nõukogude Liidu ja Süüria vahel leping, milles üks punkt kõlas järgnevalt: «Kui kolmas pool (silmas peeti Iisraeli – A. L.) ründab Süüria territooriumi, siis Nõukogude Liit sekkub sündmustesse …»
Vastutasuna sai Moskva Süüria presidendilt loa ehitada Vahemere äärsesse Tartusi linna mereväebaasi Nõukogude Musta mere laevastiku 5. Vahemere eskaadrile ja Latakia piirkonda Hmeimimi lennubaasi õhujõudude raskepommitajatele. Riiki hakkas massiliselt voolama Nõukogude sõjatehnikat, relvi, autosid, lennukeid, rakette ja palju muid.
Nõukogude Liidust 1971.-1994. aastatel Süüriasse jõudnud relvastustarnete kogumaksumus moodustas 13 miljardit dollarit (ligi 11,9 miljonit eurot). Süüriast sai Nõukogude Liidule kõige lojaalsem maa Lähis-Idas.
Julmurid al-Assadite perekonnas
Kindlustades oma võimu, andis Süüria president alaviitide kätesse kontrolli sõjaväe ja kõikide jõustruktuuride, sealhulgas ka eriteenistuste üle. Riigi hierarhia kõige kõrgemal tasemel valitsesid Hafez al-Assadi lähimad sugulased. Tema vennale Rifaat al-Assadile olid usaldatud eriteenistused, noorimale pojale Maher al-Asadile relvajõudude eliidi ehk kaardiväe üksused. Sellest ringist astme võrra madalamal teostasid võimu presidendi kaugemad sugulased ja neist veel allpool inimesed al-Assadide suguvõsast ning kodukülast Qardahas.
Selline olukord ei saanud kesta kaua ilma võimust eemale tõrjutud sunniitidest kodanikkonna protestideta. Väiksemad vastuhakud algasid juba möödunud sajandi 70ndate keskel. Esimene suurem ülestõus eesotsas sunniitliku Moslemivennaskonnaga puhkes 1980. aastal.
Väljaastumiste keskuseks said linnad Aleppo, Idlib ja Hama. Valitsusvägede eliitüksused Rifaat al-Assadi juhtimisel surusid need julmalt maha. Piirates veebruaris 1982 Hama linna, lasi Rifaat tsiviilelanike vastu käiku erivägede «surmaeskadronid» ning lennuväe ja raskesuurtükid. Linn purustati täielikult, surma sai ligi 40 tuhat inimest. Protestijad said lüüa.
Võitu sunniitlike «mässajate» üle tervitas Iraani juhtkond. Damaskuse ja Teherani koostöö šiitluse tugevdamises ja võitluses Iisraeliga sai sisse uue hoo. Kahe riigi eriteenistuste ühiste jõupingutustega loodi 1982. aastal Liibanonis sunniitide ja Iisraeli vastu suunatud šiiitide terroristlik organisatsioon Hezbollah. Just viimane oli ja on suureks julgeolekuprobleemiks Iisraelile ning osutab nüüd Süüria kodusõjas Bashar al-Assadile kõige tõhusamat abi võitluses ülestõusnute vastu.
Ootamatu käik
1994. aastal tekkis riigis väike kriis – Hafez al-Assadi vanim poeg Bassel al-Assad, kellest oleks saanud tema mantlipärija, sai autoõnnetuses surma. Seetõttu kutsus isa Londonist tagasi oma seal arsti ametit pidava noorema poja, 29-aastase Bashar al-Assadi, kellest pidi vanema otsuse kohaselt saama Süüria tulevane valitseja. Noormees sai kohe kapteni aukraadi ja ametikoha elitaarses vabariigi kaardiväe diviisis.
/nginx/o/2017/05/13/6660873t1h9f9c.jpg)
Bashari sõjaline haridustee jätkus Homsis sõjaväeakadeemias ja 1998. aastal määrati ta juba koloneli auastmes Liibanonis asuvate Süüria vägede peakuraatoriks.
2000. aastal suri südamepuudulikkuse tõttu Hafez al-Asad. Kiiresti ja alternatiivideta läbiviidud valimiste tulemustena sai uueks presidendiks seitsmeaastase valitsemisajaga Bashar al-Assad.
Riigi julgeolekusüsteemis tõusis nüüd esinumbriks uue presidendi vend Maher al-Assad, kes kindralina asus juhtima vabariigi kaardiväge ja eliitaarset 4. soomusdiviisi.
2007. aastal «valiti» Bashar al-Asad teistkordselt sõjaväe toetusel 97,6 protsenti poolthäälega seitsmeks aastaks Süüria presidendiks. Araabia kevade alguseni oli jäänud neli aastat.
Järgneb...