/nginx/o/2017/05/02/6614771t1hd486.jpg)
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) rektorikandidaat muusikateaduse osakonna professor Kerri Kotta kirjutab oma visioonist kõrgkooli arengu kohta.
Kerri Kotta: soodne sisekliima EMTA perele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
EMTA püsimise ja edasise arengu seiskohalt on kõige eksistentsiaalsemad kolm küsimust: missuguseks kujuneb eesti muusikaharidus järgneva 10–20 aasta jooksul, missuguseks kujuneb muusikateadlaste järelkasv ning missuguseks kujuneb EMTA kui institutsiooni sisemine kultuur, sest just viimasest sõltub EMTA võime ühiskondlikele muutustele adekvaatselt reageerida ja neis konstruktiivselt kaasa rääkida.
Muusikaharidus mitte ainult professionaalidele
Muusikaharidusest. Tänasel päeval käsitletakse muusikahariduse madalamat astet huviharidusena, st harrastust toetava õppena, mille peamine eesmärk pole mitte niivõrd professionaalsete muusikute ettevalmistamine, kuivõrd inimese kognitiivsete võimete arendamine ja tema siseilma rikastamine. Vähendamata sellise hariduse tähtsust kasvõi juba olulise sotsiaal- ja regionaalpoliitilise meetmena – noored, kes harrastavad pillimängu, ei jõlgu loodetavasti tänaval –, on siiski murettekitav, et huviharidust saanud noortest jätkab juba konkreetsete muusikaõpingutega vaid umbes kaks protsenti.
EMTA seisukohalt väljendub see ühelt poolt akadeemiasse õppima asuvate tudengite vähenemises, teiselt poolt aga sisseastuvate tudengite ebaühtlases tasemes. Seetõttu peaks EMTA võtma siin initsiatiivi ja hakkama koostöös haridus- ja teadusministeeriumiga juhtima töögruppi, mis hakkaks professionaalsete muusikute ettevalmistamise küsimusega otsustavalt tegelema. Vastasel korral võib juhtuda, et meil ei ole tulevikus enam kedagi õpetada.
Muusikaharidus ei hõlma ainult professionaalsete muusikute ettevalmistamist, vaid ka muusikaõpetust üldhariduskoolis. Selle valdkonna ees seisavad mitmesugused küsimused, sh noorte muusikaõpetajate vähesus, kuid EMTA spetsiifikat arvestades on suurimaks probleemiks üldhariduskooli muusikaõpetuse ja professionaalse muusikaelu vähene kattuvus – nimetatud kaks valdkonda toimiksid justkui omas mullis kokkupuuteid omamata. Seega näeks EMTA oma ülesandena siin suurema ühisosa loomist, mis saaks võimalikuks eelkõige siis, kui tulevased muusikaõpetajad omandaksid olulise osa oma haridusest just EMTAs, kus koolitatakse ka professionaalseid muusikuid.
Noorteadlased lahkuvad madala palga tõttu
EMTA kui avalik-õigusliku ülikooli staatus sõltub suuresti selles tehtavast teadus- ja loometööst, mis võimaldab korraldada nii bakalaureuse, magistri kui ka doktoriõpet. Tänasel päeval on probleemiks noorteadlaste lahkumine ülikoolist ja seda suuresti just madala palga tõttu. Erinevalt interpreetidest, kelle loomingulist tööd tasustatakse eraldi, moodustab muusikateadlaste sissetuleku ainult nende palk.
Teatavasti on aga palgad EMTAs võrreldes suuremate ülikoolidega madalamad, mille põhjuseks on suuresti EMTAs antava õppe spetsiifika ehk individuaaltundide suur arv. Selle tulemusena õpetavad paljud noorteadlased EMTAs vastutuleku ehk n-ö humanitaarabi korras ja oma põhitöö kõrvalt. On selge, et selline süsteem pole jätkusuutlik ei teaduse ega õpetamise kvaliteedi seisukohalt. Seetõttu peaks EMTA uus rektor liikuma uue noorteadlaste karjäärimudeli loomise suunas, sest teaduse kadumisega lakkaks EMTA ühtlasi olemast avalik-õiguslik ülikool.
EMTA väärtused on eelkõige koolis töötavad ja õppivad inimesed. Kuna EMTA tudeng- ja töötajaskonna moodustavad suuresti loomeinimesed, siis on EMTA rektori kohustuseks luua neile võimalikult soodsad tingimused. Seda ei saa teha lihtsalt klassikaliste ülalt-alla reformidega, vaid pigem töötajatelt ja tudengitelt lähtuva initsiatiivi võimendamisega.
Samuti peaks rektor sedalaadi loomingulisi algatusi julgustama ja inspireerima. Kõik see eeldab avatud ja koostööaldist õhkkonda, milles inimesed saaksid tõesti võtta ise vastutuse tehtava eest. Kuna rektor on ühtlasi esindusisik, peaks ta suutma EMTAs loodavaid väärtusi ühiskonnale tulemuslikult kommunikeerida nõnda, et EMTA muutuks konstruktiivseks partneriks nii konkreetsele akadeemiaga seotud institutsioonidele kui ka ühiskonnale laiemalt.